REISIPÄEVIK ⟩ Komandeeringus Kopenhaagenis. Kaks korda kallim kebab, poole odavam mahv

«Sürr, ma pole koroonast alates reisimas käinud,» ütlen ma sõbrale ja lisan peenikese etnoesto häälega: «Juba kaks aastat pole jalakestki siit kalli Maarjamaa mullalt tõst’.» Hakkame naerma. Lisan seejärel: «No tegelt tõst’ olen, otse kosmoses, psühhonaudina hüperruumis käin’d, aga võõrriigi pinnale ei astunud.» Järgmisel päeval läbin esimest korda peale 27. märtsi 2020 aastat turvakontrollid ning lendan Kopenhaagenisse.

Põhjus eelnevalt mittereisimiseks on lihtne: ei ole olnud põhjust. Põhjus hetke reisimiseks: osalesin Eesti, Läti, Leedu ja Taani ühisprojektis ning nüüd toimub lõpparuande kirjutamine ja kokkuvõtete tegemine. Boonusträkk on see, et võtsime sellest projektist koos naisega osa, tekkis võimalus leida ühisosa meie mõlema töös. Kolme noormehe lapsevanematena ei saa me väita, et reisime vähe. Aga ainult kahekesi koos reisimine, see toimus viimati 2017. aastal.

Esimene päev

Kopenhaageni lennujaam tundub Tallinna oma kõrval hiiglaslik. Lennujaamast läheb norm metroo otse kesklinna. Peatume Kong Arthuris, kena ja kallis, teenindus on hea, tuba väike, aga puhas. Jalutuskäik Vabalinn Christianiasse – kohalike hipide ja anarhistide poolt 1971. aastal rajatud kommuun keset väikekodanlikku Christianshavni rajooni. Tee peal satume ühe kuju juurde – Frederick VII kuju Christiansborgi palee ees, Google Maps vähemalt ütleb nii. Kes fakk on selle riigi kunn või kuninganna? Miks neil üldse on see? Nad ju vist nii tolerantsed ja liberaalsed ja muud head sõnad, aga endiselt on tarvis kunni. Tagantjärgi tarkusega võin lisada, et kui Frederickust sai kuningas, siis ühel ilusal kevadpäeval, täpsemalt 21. märtsil 1848 oli 10 000 matsi tal ukse taga ning nõudsid absoluutse monarhia asemel konstitutsioonilist. Freddy pani konksud paberile alla ja sellest ajast ehk siis viimased 170 aastat on asjad nii olnud. Hetkel on pukis kuninganna Margrethe II, kes sai võimule seetõttu, et endisel kuningal ei olnud poegi ja viidi läbi referendum ning lubati naisterahval saada troonipärijaks. See oli peaaegu 70 aastat tagasi. Euroopa.

Tänavakunst Christianias Foto: Steven Vihalem

Enne Christianiasse jõudmist näeme kohaliku 7Eleveni ees mingit arusaamatut draamat, mingi muzungu naine rebib somaallase nägu müüjat särgist ja karjuvad üksteise peale. Müüja hüüab üht teist somaallast appi, sel on turvariided/uniform seljas. Keegi ei saa aru, mis toimub. Naerame Kristiga, et siin on meie võimalus püstolreportereid mängida ja küsida pealtnägijate käest: «Mis juhtus?» Umbes nii nagu spordireporterid Eesti sportlaste käest peale võistlusi.

Jõuame Christianiasse vihmast vettinutena. Vaatame ringi, lähme ühte suuremasse kohta sisse, Kristi tahab vetsu minna. Püüan mingit kohta pidavate tüüpidega juttu veeretada, aga need on liiga ebalevad, küsin küsimusi ja saan krüptilisi vastuseid, a’la «Do you live here?» «Here? On earth?» Naeran, aga samas peas saadan persse, nahhui on vaja mõistatamismängu mängida. Jalutame Pusher Streetile. Hetkel pakutakse kohe väravas hašišit 150 DKK kaks grammi. Natuke maad edasi on Blue Magicu nimeline müügilett. Müüja pakub 100 DKK eest 1,5 grammi savu. Hinnad on võrreldes Eestiga poole odavamad – 1€ on 7 DKK’d ehk siis 100 DKK on 15€ ehk siis Tallinna 20€ kets asemel on siin kets 10€. Pusher Streeti ees olevas kioskis maksab pita sai falafelitega 65 DKK – kaks korda kallim kui Eestis. Kurbnaljakas lugu ju – kivi jaksad osta, aga pärast süüa ei jaksa enam osta. Nõukaaegsed kivitajad teavad rääkida, et siis oli sarnane jama, kivi sai Kesk-Aasiast kilodega, aga pärast munch'i tulles pidi vanaema moose lürpima, sest poest ei oln'd lihtsalt midagi osta.

Jälgin inimesi, kohalik seltskond tundub ruff-tuff, siuke terav tänavatarkuse vaib on õhus ning näod on tõsised ja kurjad. Kurjade nägudega inimesed on omavahel sõpsid ja ajavad mõnusalt juttu, nooremad tüübid chillivad keskealise naisterahva kõrval, migrandid kohalikega jne. Üks vanamees huilgab keset tänavat, näeb trööstitult hullumeelne välja, aga inimesed on temaga sõbralikud ja rahulikud.

Foto: Christiania lipp

Tagasiteel ei saja enam vihma. Mulle tuleb meelde, et hiljuti Igor Volket kohates rääkis ta ühest Christianiast Eestisse kolinud krimmlasest. Tüübil pidid olema huvitavad georuumilised võimed ja üldiselt sensoriaalselt andekas. Olid Solarise Lidos kohtunud, vend vaatas seal aknast ristmikku ja näitas näpuga inimeste peale, kel puudub hing. Kristi arvab, et kõigil inimestel on hing olemas, osadel on see lihtsalt mattunud sita ja träni alla. Ma leian, et hing on nagu muskel, mida peab kasvatama. Kahe peale saame kokku päris hea teooria.

Teine päev

Hotelli hommikusöök on mega. Nordic breakfast – igatsugu juustu ja vorsti, isegi juurviljad on lahedad: värsket hernest, redist, koorimata porgandit ja kahte sorti idusid. Saab ise vahvlit teha. Hommikusöögis askeldab India tädi, tõeline madame, töötleb tervet hotelli crowd'i, werk'ib rahvast. Küsin tuld, leiab lahkelt kamina ja küünalde süütamiseks mõeldud tsäksi.

Käime koosolekul. Püüan keskenduda, aga samal ajal vaatan õppimisvõimalusi Kopenhaageni ülikoolis. PhD. Lõunal Paludan Bogcafes. Kanavokk maksab 20 eurtsi. See läeb projektirahadest. Salat ja burks maksavad sama palju. Otsustan veel seedida seda Kopenhaagenis antropoloogia PhD tegemise ideed. Kõnnime ringi. Jääme jalgratturile ette. See sõimleb omaette: «Fucking hell, this day can’t get any worse!» Siin maal tundub jalgratturitel olevat alati õigus ja peatee, isegi kui ei ole õigus ja kui fooris põleb punane tuli. Aga nad tunduvat ikkagist ülinärvis olevat, nad ei naudi isegi sellist riiki. Tahaks talle hõigata: «Babe, this day can always get worse!» Aga mul suht ükskõik.

Teeme tööd. Peale seda lähme hotelli, seal 17-18 Happy Hour ja esimene drink tasuta. Me moslemitena teeme seda asja loomulikult valesti ja võtame jääteed. Ei, mitte seda pika saare oma, vaid taanlaste isetehtud tavalist jääteed. Mega hea. Vaatan lobby's inimesi ja saan aru, et olen väga suuresti ümbritsetud mulaažidega, tühjade kestadega. Meenub eile Kristiga arutatud hinge olemasolu ja kasvatamise teooria. Lobby's omavahel jutustavatel inimestel puudub nägu ja on vaid mask. Osadel on päris nägu olemas, maski all, sealt kumamas, aga osade puhul ma ei näe seda päris nägu, sest neile on töö mask ettepandud ja nad on sellega nii kaua elanud, et nad arvavad, et see on päris, et nende töö on nemad. Jube vaadata.

Lähme jalutama. Kõnnime mingisse meatpacking district'usse, tundub suht hipster rajoon, aga kuskil siin peaks olema Kebabistani nimelisse šawarma putka. Leiame üles. Hind on suht sama šawarmale, mis Christianias falafelile (65 DKK šawarma eest, 45 DKK falafeli eest), aga kogus ja maitse on rets. Pole kaks kuud nii palju punast liha söönud kui nüüd täna. Ootamise ja püstijala söömise ajal tundub keskmine tellimuse intervall olevat üks tellimus minutis. Busy business, järelikult hea.

Kõnnime tagasi. Janu. Näeme poekest ja astume sisse. Müüja on keskealine Lähis-Ida nägu mees, sõbralik. Võtame Ginger Ale'i ja Vimto’t – Kristi lapsepõlve lemmikjook, põhimõtteliselt nagu Lähis-Ida Tarhun, aga tumelillat värvi ja räigelt magus. Mees küsib, et kust me? Vastame Eesti ja küsime vastu. Iraagist, aastast 90 siin riigis. Kristi vastab, et ta elas Kuveidis. Mõlemad naeratavad ja räägivad veidike araabia keeles üksteisega. Nendesse kahesse lausesse, Iraaki ja Kuveiti, on pakitud mega suur tragöödia, ja omaette ka komöödia, sest 1990. aasta 2. augustil tungisid Iraagi väed Kuveiti ja algas Lahesõda, Saddami hiigelsuur feil, kirstunael, millest sai alguse tema ja Iraagi allakäik. Kujutan ette, et aasta on 2050 ja üks ukrainlane räägib venelasest poeomanikuga. Nii need lood käivad, inimesed on inimesed ja piirid on võimuahnete munnide seatud. Tagasiteel sajab sooja vihma.

Tänavakunsti Kopenhaagenist Foto: Steven Vihalem

Kolmas päev

Ärkan liiga hilja ja jään koosolekule hiljaks. Toon vabanduseks, et tööl oli erakorraline koosolek. Tegelikult sõin rahulikult hommikust, jõin kohvi ja tegin tobi. Minust on vahel nii palju rohkem kasu, kui mind ei ole, lisaks olen hiljem hulga efektiivsem ja mõnusam inimene. Koosolekul on supernegatiivsed vaibid, osalejatele anti mingi rühmaülesanne, mida kõik nüüd vihaselt ja pettunult arvutisse toksivad. Asun täiesti toorelt hoopiski üht Ypsiloni teksti toimetama, aeg on raha ja meile makstakse aint lobisemise eest.

Kohvipausi ajal lähen välja tobi tegema. Üks krišnaiit, keda ma olen juba esimesest päevast saadik näinud mööda peatänavat traalivat, hüppab ligi ning hakkab raamatuid annetuse eest pähe määrima. Ma püüan teda veenda, et mul on juba see raamat, et tema vend Tallinnas andis mulle selle tasuta ühe hea soovituse eest – küsisin, et kas ta on nii palju kordi Jumalat palunud, et maailm hakkab värisema, tüübil lõid silmad särama ja andis selle sünni-surma raamatu без annetus. Aga taanlasest krišnaiiti huvitab vaid minu tubakarituaali kottimine, et ma ei tea veel «õiget» teed seetõttu. Korraks lööb silme eest mustaks ja tahaks talle vastu hambaid anda. Nussin vastu, suudan ka ebamäärast pseudo New Age jura ajada, suht magistrikraad juba tšakrate joondamisel. Tegelikult tahaks küsida: «Nahhui sa kerjad tänaval, hakka ehitama, hakka tööle.» Võtan kohtumist kui õppetundi, kuidas säilitada külma närvi ja kuidas ehitada õhulosse. Tänan teda ja röövin talt kallistusega kogu tema chi, eluenergia. Ta peab õppima seda kaitsma, kui tahab tänavatel töötada.

Lähme lõunale Kaffesalongenisse, suht turistikas koht järve ääres. Söön kitsejuustusalatit, mis maksab samuti 20 eurtsi ja Kristi sama palju maksvat ämbritäit rannakarpe (pool kilo, nah). Peale lõunat jääme sinna samma tööd lõpetama, algab mingite sotsiaalmeedialinkide tagaajamine, neid peab lõppraportisse lisama. Saan pakkuda oma ekspertiisi, aga samal ajal asun hommikul toimetatud tekstile illukaid joonistama. Mõtted on värvipliiatsite otsimisel, vist pean hotellis uurima, et kas neil on mingi lastenurk, kust annaks paar põhivärvi vuuki lasta.

Peale tööpäeva lõppu lippan hotelli palvetama ja sealt juba kontorisse, õhtul toimub seal NATOga liitumise teemaline arutelu. Kohal on mitmed organisatsiooni töötajad, kohalikud tegelinskid, kuulus Taani poliitik Mogens Lykketoft ja arutelu modereeriv ajakirjanik ning organisatsiooni tegutsemisruumide omanik, Taani fotograaf Jacob Holdt, kelle kõige tuntum pildiseeria on 70. aastate USAst.

«Reporter: Mr.Gandhi, What do you think of Western Civilization? Mr. Gandhi: I think it would be a good idea!» Foto: Jacob Holdti pilte raamatust American Pictures

Lisaks loomulikult trobikond baltlasi, peale meie ka lätlased ja leedukad. Kõik ülejäänud baltlased on nõukaajal üleskasvand. Nutavad ja halavad. Tuleb meelde Arbo Tammiksaar nende Keenia sarjas, et üks väliseestlane oli talle rääkinud, kui jube oli eestlastega 90. aastatel suhelda, pidev hala selle üle, kui vaesed me oleme. Ma ei taha sellest arutelust osa võtta ja vaatan telost päevauudiseid. Üks Ghanast pärit tüüp küsib, et mis värk on, miks see Putin ja miks see NATO? Küsimus oli nii lihtsakoeline, et selle sügavusest ei saa ma siiani aru. Kristi räägib silmakirjalikkusest, kuidas inglased ostavad naftat nüüd saudidelt, kes saadud rahadega pommitavad Jeemenit. Küsib suht toorelt, et kas Jeemeni laste veri on vähem väärt kui Ukraina laste oma? Taani poliitikule tunduvad sellised küsimused oma raskuselt pigem meeldivat kui mitte.

Jaa, ma olen sajaga Vene imperialismi vastu, see on vastik ja rõve. Aga see ei ole minu jaoks üldsegi erinev Lääne imperialismist, kolonialismist ja neokolonialismist, globaalsest kapitalismist jne. See on täpselt sama, lihtsalt slaavi eripäradega. Putin rääkimas erioperatsioonidest, rahuhoidmisest, missioonidest, denatsifitseerimisest, see on sama jutt, see on tema peegeldus Lääne jutupunktidest, kõverpeeglis ja tsipake moonutatud, aga see on reflektsioon. Arvad, et eksin? Räägi mulle sellest 2003. aasta Iraagi sõjast, Bush ja Blair leidsid massihävitusrelvi või?

Maailm on ühenduses – üks pomm siin ja lööklaine teeb maakerale musttuhat ringi peale, sanktsioon ühes kohas tähendab majandusbuumi mujal. Liblikaefekt. Igal teol on tagajärg, ka näiliselt headel. Iraagi sõja tõttu on surnud sadu tuhandeid inimesi, kahe ümberlõigatud munni, valge ja pruuni munni kokkupõrge oli nii võimas, et isegi kaks eestlast on selles hukkunud.

Tänavatel on aktiivne pro/anti-NATO kampaania. On ka kolmas variant, mis on seotud hernestega. Foto: Steven Vihalem

Peale seda lähme välja koos ühe kohalikuga, eelnevalt mainitud ajakirjanikuga. Räägib, et vabakutselise ajakirjaniku elu Taanis on nutune – närune palk, õiguste äraandmine, tekstide omavoliline taaskasutamine. Räägime sellest, et taanlased on teistsugused skandinaavlased. «We are naughty,» ütleb ta. Minu jaoks ilmnevad need saksa mõjutused, kunstis – näiteks on palju sellist Ralf Krönigi «Kondom des Grauens» stiilis koomiksi värki —, õllejoomises ja üleüldises vaimsuses. Rootsi ja Norra on pietistid, ikeaistid, need paganad, kes hakkasid hiljem kristlasteks ja peavad ennast tõestama. Lähme sõbralikult laiali.

Jalutame taaskord selle esimesel päeval nähtud kunn Freddy kuju juurde ja sealt läbi kangialuse parlamendi sisehoovi. Seal on näha hoone neoklassitsistlikku stiili rohkem, põhjapoolse «kuninganna ukse» ees on isegi neli antiikset kuju: Herakles – võimas kangelane; Minerva – Rooma jumalanna, seaduse ja õigluse jumal, aga ka käsitöö ja kunstnike kaitsja; Nemesis – kättemaksujumalanna, titaan Okeanose tütar; ja Asklepios – ravitsejajumal, tervisejumal, Apolloni ja järvenümfi Koronise poeg. Huvitav kombinatsioon – vägiteod, seadus ja õigus, kättemaks ja ravitsemine. See sümbolism ajab mind segadusse.

Asume tagasiteele hotelli, kõnnime mööda peotänavat, kus noored kutid ja tsikid püüavad mingile peole saada. Kahel tüübil on seelikud seljas. Eile nägin keset päeva ja keset peatänavat üht habemega tüüpi kandmas kleiti – keegi ei pööranud isegi pead. Siuke maa, noh, pohh, mida kannad ja kes oled. Möödume kirikust: Moosese kuju seadusetahvliga on paremal pool sissekäiku ja kuningas Taavet vasakul. Seadus ja vallutamine. Jälle sümbolism.

Neljas päev

Viimasel päeval selgub üks meiepoolne feil, mida me oleme kogenud reisisellidena korduvalt teinud. Unustasime vaadata, et millal on Taanis riigipühad ja juhtumisi on just täna siin püha – Store Bededag ehk Suur Palvepäev vms. Plaanisime käia poistele Legosid ostmas ja muud nänni kokku ajada, ämmadele ja teistele lastevalvuritele. See riigipühadega mitte arvestamine räägib meist kui eestlastest palju: et meil on vähe pühasid, et enivei on ju poed lahti, et elu ehk tarbimine toimib kauboikapitalistlikus süsteemis ilma tõrgete ja pausideta. Siin on väga vähe poode avatud. Süüa saab. Green Curry ja oksekott kohalikust aasiakast.

Järgmine päev sõidame koju. Veits kurb meel on lahkuda. Meeldis või nii see riik.