I've put away my childish things
Abandoned my silence too
For the future will contain
Random acts of senseless violence

David Sylvian

Ma ei ole politoloog, ajaloolane, ajakirjanik,
ma ei ole ekspert, spetsialist või ohvitser, spioon,
sõdur, ei ole harjunud, ei ole valmistunud,
ma ei ole karmi minevikuga julgeolekumees,
ma ei ole uurija kirsipiruka ja veel nii paganama hea kohviga,
ma ei ole jurist ega dissidendist toimetaja
tsinnooberõlivärvidesse võõbatuna metroos.
Ma olen luuletaja, keda tõtt-öelda professionaalses elus
huvitab vaid salmide lugemine ja kirjutamine, kusjuures minu puhul
selliste hoogsate, elurõõmsate, naljakate
salmide, kirjutamine sellest, kui veider on kirjutada, ja kirjutades
ujuda keeles, mis ise ujub meis, jaa.
Ma tahaks oma tööaega kulutada
traagiliste värsside uurimisele ja koomiliste värsside loomisele,
justkui hüpates lähiplaanidest massistseenidesse ja tagasi.
Ma tahaks vaadata seriaale teismelistest vampiiriküttidest,
käia kõrtsus ja tantsida, tantsida DJ basside saatel,
lustlikult oma sangviinikutemperamendiga joonistada,
vaimustuda päikesekiiremängust pilvede kõhus Rahu tänava kohal;
ma tahaks suunata fookuse tõelistele väljakutsetele,
ühiselt keskenduda planeedi ökoloogilisele ja bioloogilisele plaanile,
kliimamuutustele ja haigustele, tõelistele prioriteetidele;
ma tahaks, et meil oleks aega lahendada diskrimineerimisküsimus;
ma tahaks – tahaks, aga ei saa –, sest päevakorda tungisid sina.
Sina, naaberrahva türann, kõhukelme keiser, maomahlamagnaat,
tsirroositsaar, impotentsi imperaator, düsleksiadiktaator,
kummituskuningas, vivisektsioonivalitseja, sõjasultan.
Sa oled imbunud kõikidesse sfääridesse nagu mädanik kartulikeldris,
nagu hallitus moosis, sa oled mürgitanud argipäeva,
teinud täis Tarkovski, teinud täis Puškini, Aivazovski, Tšaikovski, Stanislavski,
jah, isegi need, kes hakkasid vastu ja kritiseerisid, ja kannatasid,
aga oskasid ähmaselt ironiseerida, Šostakovitš, Bulgakov;
sa oled täis teinud tähe „P“, malemängu ja õigeusu pompöösse arhitektuuri,
rikkunud transetnilised ja interlinguaalsed suhted ja minu une,
sind ei saa enam vältida, sest sa otsustasid
määrata eludele väärtuse: ukrainlastel – vot ei ole;
oma reameestel – vot samuti mitte, aga ütleme, et on;
teistel kohalikel – no võib olla ja mitte olla, sul suva,
kuni ei siputa raisad, kuni ei lähe tänavatele, litapojad.
See on nekropoliitika, tanatoprogramm, mortemideoloogia
Sa oled muutnud tegevusetuse kuriteole kaasaaitamiseks,
seepärast ei saa vait olla, kuigi jubedalt tahaks,
kuigi minult on võetud minu lõbusus,
kuigi ma ei ole politoloog, ajaloolane, ajakirjanik,
kuigi minu sõnad isegi ei ole need, mida peaks kuulama,
sest kuulama peab neid, kelle lähedasi sinu tõttu tapetakse ja vägistatakse
(ma usun: sinu põrgu prelüüdiks saab lõputu ukrainlaste kontsert
koos Ševtšenko, Ukrainka, Franko, Žadani ja kõigi teiste kangelaste luulega).
Ma ei saa vait olla, kuid kõik, mida suudan pakkuda,
kõik millega oskan opereerida, on muljed,
jäljed, jah, jäljed, järel- ja vastukajad,
ja sellest muidugi ei piisa, aga täna pole mul muud,
seepärast, vaata, Vladimir Vladimirovitš, Vovka, vot millise mulje sa mulle jätad:
sa oled end täis sittunud, haistan seda, haiseb kogu su kabinet, kogu punker,
haiseb kogu su loss, haiseb raadio seinavaibaga toas,
haiseb televiisor vana mikrolaineahjuga köögis,
haisevad ajaleht ja lahtikäiv laud,
haiseb plats kesk uhkeid losse, karutaltsutaja hingeõhk,
haisevad tädikeste klatš ja karvaste onukeste vandumine,
haisevad su netileheküljed, haisevad veerud, sinu arvamuslood
ja uudised, haisevad intervjuud ja ametlike kanalite ainsad, kuid muutlikud versioonid,
haiseb kogu su riik, Volodka, mulle jääb vähemalt selline mulje,
et haiseb, riik haiseb, sest selle kõige pikaajalisem traditsioon on korruptsioon;
see on riik, mille pärandiks on alaväärsuskompleks;
riik, mille valuutaks varastatud teekannud;
riik, mille vapiks naise siniseks löödud silm tooneri all;
riik, mille kultuuriks konterband;
riik, mille hariduseks tüssamine, smugeldamine ja reetmine;
riik, mille üldtunnustatud praktikaks on koputamine:
riik, mille spordiks on doping;
riik, mille välispoliitika on psühholoogiline projektsioon;
riik, mille kompensatsioonimehhanismiks on tuumarelv;
riik, mille tööstusharudeks on läbipeksmine ja alandamine;
riik, mille portreeks on paneelmaja prussakad;
riik, mille uhkuseks on homofoobia, transfoobia, ksenofoobia, rassism ja seksism;
riik, mille kaubamärgiks on roojamine ja enda järelt mitte koristamine;
riik, mille kõige ammendamatumaks ressursiks on põhjused ennast täis juua;
riik, mille lipuks on pesule allumatud vereplekid;
riik, mille hümniks on nutva lapse üle naermine.
Vot nii, Vova, sellise mulje oled sa jätnud.
Ja esimese hooga tundub, et neil asjaoludel on sinu riik nõrk,
et seda on lihtne peatada, tagasi lüüa või koguni muuta,
aga selgub: see ei ole nõrkus, vaid just see teemantjõud,
need on lugematud sajandid, mil ühte ebaeetilist käitumist
kaetud teise ebaeetilise käitumisega: ületasid kiirust –
anna politseile pistist; saatsid Siberisse kõik, kes võtsid sõna –
põleta kroonikad; ründasid iseseisvat riiki –
lisa sütt valede katlasse, mis õigustab seda masside ees;
ja see töötab! – olen näinud kirjanikel, kunstnikel,
filosoofidel, meedikutel, teadlastel ja professoritel
"Z" tähega plakateid, "Z" tähega tätoveeringuid
"Z" tähtesid BMW tuuleklaasil,
majoneesi abil kirjutatud "Z" tähti peedisalatil.
Jah, ma tean, on ka häid inimesi, armsaid inimesi,
tarku inimesi, mõistvaid ja märkajaid inimesi,
isegi neid kes plakatitega piketeerivad, kes riskivad,
ja ma tean – neil on hirm,
sest just nemad on sinu nõrk koht, Volodja, ja sa tunnistad seda
(vähemalt minu muljete põhjal),
seepärast teed sa kõik võimaliku, et 70–80% sinu poolt hääletajat
ei jõuakski miljoni dollari küsimuseni,
küsimuseni, mis näib pärinevat absurdsest eksistentsialistlikust multikast,
mille stsenaariumi autor Kafka ja režissöör Orwell;
küsimuseni, mille kollektiivne vastamine võiks kukutada valitsusi,
küsimuseni, mille vastus näib nii lihtne,
et hakkab jube teadvustades, et on nii palju häid inimesi,
kes ei ole seda teinud (minu muljetele tuginedes).
Küsimus muide selline: kumb pigem on tõde –
et sajad või isegi tuhanded omavahel mitteseotud
reporterid, uurijad, fotograafid, ametiisikud,
jälgijad, teavitajad, tunnistajad, aktivistid,
institutsioonid ja ministeeriumid on liitunud väiklaseks vandenõuks,
et ühe öö jooksul võltsida salavahendeid näitavat videot, satelliidivõtteid
ja fabritseerida tõenditevoogu – eesmärgiga kaitsta
neonatside sekti, kellel on juudist president,
või see, et maailma suurim territoorium teostab imperiaalseid huvisid?
Mind ennast on veebruarist saadik vaevanud miski muu –
oleme tudengitega ikka arutanud Shakespeare’i näidendeid
ja abstraktselt küsinud:“Kas on võimalik astuda kurjuse vastu
ilma ise kurjaks muutumata?“ Vot nii, Vovtšik, ma oleks tahtnud,
et see küsimus jäänuks bakalaureuseõpingute seminaridele
ajuharjutusena, hermeneutika esitlusena
analüüsimaks Hamleti käitumist, diskussiooni küsimusena,
mida saata laiali viimasel õhtul enne loengut.
Aga ei, see küsimus on nüüd kehastunud, materialiseerunud,
me hingame seda, ja vastus on juba teada,
sest sa oled teinud meid enda sarnaseks,
ehk siis – ma tunnen esimest korda elus vihavaenu.
Ma tunnen seda nagu tuntakse hamba- või kõhuvalu,
nagu kõrget palavikku ja villitallatud jalgu;
ma vihkan sind, ja see on ja jääb sinu ainsaks võiduks.
Varem oleksin öelnud: „Pimedust saab võita vaid valgusega,
sest muidu me üksnes paljundame seda, mille vastu võitleme,“
aga vihavaen on nagu viirus, mis nakatub, nagu omamoodi ekseem,
nagu külgekleepuv leepra; sa oled ärahellitatud koolihuligaan just hetkel,
mil kargad vaikse, kuid andeka paralleelklassikaaslase kallale –
sind saab peatada vaid jõuga; isegi kui ma seda ei taha,
pean sinuga rääkima keeles, millest sa aru saad,
sina maailma häbiplekk, sina bandiit, sina virtsaauk ajus;
karikeerida sind hullunud paavianina oleks ahvide solvamine;
mitte pihu ja põrm, vaid nihhujaa porn, nüri tera, tühm türa;
umbeläinud paise kannikal, sina parasiit, sina zajebal,
sina jommajoo, sina joptvajumatt, huilo ja väeti vägivallatseja,
sa oled liiga kinnikeeratud kruvi, mis koormab kogu konstruktsiooni,
ise õrnuke, aga sind puudutades käib plahvatus.
Sul ei ole tagasiteed, sina ülbust täis sapipõis,
sa oled rääkinud oma lastele, et neid on solvatud,
nendest saavad haavunud, tigedad, jäigad nagu mustad augud,
nad taovad üksteist rusikatega ja ütlevad: „Ise oled süüdi!“
Et sulle maitsmisnäsad pärakusse kasvaks!
Et sulle rasvamägi peale vajuks (jah, rasva- mitte jäämägi,
see on selline tardunud tati, õlise vee ja salvrättide kamakas,
mis tekib kanalisatsioonisüsteemis – midagi sinu hinge,
tonniraskuse kõhukinnisuse taolist)! Et sa taassünniksid Venemaale! -
Ma usun armastuse triumfi, aga sealmaal me veel ei ole,
esialgu peab ohverdama karmat, peab rääkima,
peab rääkima keeles, millest sa aru saad:
Русский военный корабль, иди на хуй!
Русский военный корабль, иди на хуй!
РУССКИЙ ВОЕННЫЙ КОРАБЛЬ, ИДИ НА ХУЙ!

läti keelest tõlkis Contra

Kommentaarid
Copy