DROOGIPANDEEMIA ⟩ Noored paugutavad koolis aineid ja õpetajad ei saa aru

Noored julgevad drooge tarbida nüüdseks põhimõtteliselt igal pool, kus vähegi võimalik. Üks huvitavamaid kohti, kus noored kipuvad narkootikume tarbima, on koolid. Vahet pole kui mainekas koolis su võsuke käib, keegi tarvitab seal aineid ikka ning su laps ilmselt teab ise ka mõnda lugu rääkida – näiteks sellest, kuidas keegi on Kalevipoja lugemistöö ajal ecstasyt kamminud.

Noorte kooliajast narkootikumide tarvitamine pole enam ilmselt paljudele uudis. Asi ei ole ühe joint'i suitsetamises vahetunni ajal. Tegelikkuses esineb ka päris palju olukordi, kus tarvitatakse ka kangemaid aineid.

Üldiselt on see küll rohkem levinud keskkooliealiste noorte seas, aga siin tekib küsimus: miks see nii on? Igavusest ja piiride nihutamise vajadusest tingitud uudishimu ajuvabade asjade vastu on läbiv joon noore inimese elus. Samas võib olla ka see võimalus, et koolis keegi lihtsalt pakub mõnda mõnuainet ning proovitakse kohe kohapeal. Seevastu teisest nurgast vaadates ei ole koolides ainete tarvitamises ju eriti midagi head, on ju ikkagi suhteliselt suur oht vahele jääda ehk valdab pidev paranoia ja vahele jäädes on tagajärjed väga karmid. Aga võib olla just see teebki selle lõbusaks.

Siin jagunevad noored aga kaheks. On mingi osa noori, kes ei mõtle säärast tegu enne läbi ning need olukorrad lõppevadki üldjuhul halvasti sellepärast, et ei osata kuidagi mõju all käituda. Ent samas on ka noori, kes on sellistesse olukordadesse sattunult olnud piisavalt targad, et enne mõnelgi määral läbi mõelda, mis võivad olla tagajärjed ning kuidas nad ise mõne narkootilisi aine mõju all koolikeskkonnale reageerida võivad. Kindlasti ei ole ka teine variant noori enne oma tegude läbimõtlemist täielikus turvalisuses, keha võib ju ainele täiesti etteaimamatult reageerida ning ümbritsev keskkond on ilmselt selle kõige suuremaks mõjutajaks.

Kõige enam võib ärevust tekitada hirm õpetajate ning koolitöötajate ees, kellele on põhimõtteliselt iga koolis viibitud pilves hetkel võimalik vahele jääda. Raskusi võib aga ette tulla ka õpetajatel, kes lihtsalt ei ole piisavalt pädevad, et aru saada, kas õpilane on mõne uimasti mõju all või mitte. See võib viia ka näiteks selleni, et ei osata õigesti reageerida üledoosi või bad trip'i korral. Samas võib aga üks ümbritseva keskkonnaga kaasnevatest ohtudest olla ka see, et klassi- ja koolikaaslaste seas võivad hakata levima kuulujutud selle kohta, kuidas sa mämmis peaga geograafia tunnis tõmbleva lõuaga ringi saalisid ning hiljem räägib terve kool sinust naljakaid lugusid. Tekivad erinevad versioonid, üks veidram kui teine, ning lõpuks kannatad sa lihtsalt selle all, et kõik teavad sind selle tüübina, kes geograafiaklassis oma silmad gloobusteks kammis.

Koolis tarvitamine ei ole üldsegi keeruline – joint'i saab vetsus kiiresti valmis rullida, sama ka lean'i kokku segamisega. Tühjast purgist piibu meisterdamine pole ka mingi saavutus, ainult algajad otsivad klassikaaslastelt kõrvarõngaid aukude tegemiseks. Kogenumad teavad murda purgi nippel pooleks, et selle terava nurgaga auke sisse teha. Retseptiravimite ja muude tablettide allaneelamine võtab sekundeid.

Vaatamata kõikidele õpetajate ähvardustele, et kaasas kandmisega võib ka vahele jääda, on selle reaalne võimalus üpris väike. Aga kui haised savu või piibutõrva järgi, kasvab selle võimalus märkimisväärselt.

Mõned lood koolides narkootikumide tarvitamisest

«Ma ei nimeta selle klassivenna nime ega midagi. Aga põhimõtteliselt ta oli saanud neid mingeid anti-hallucination pille. Et kui sa hallukaid näed, siis sa võtad neid ja need nagu tõmbavad maha. Mingi ravim vist? Karbis oli kakskümmend tükki vist ja siis me mõlemad tahtsime ühe võtta.

Mõtlesime, et teeme katki, siis saab triipu teha vms. Aga siis seal sees olid mingid väikesed kuulikesed ja me võtsime mõlemad neid kuulikesi lihtsalt. Kumbki ei kordineerinud, aga klassivennal oli paremini. Ma muutusin nagu konkreetselt näost täiesti valgeks.

Igal juhul siis ma hakkasin klassi taga istudes nägema millegipärast ise hallukaid, nagu mingi punastest täppidest ruudustik tekkis silmade ette, isegi kui silmad lahti hoida, oli seda näha.

Mõtlesin, kas minna välja vms ja siis klassivend tõstis käe, et paluda õpetajal tunni pausile panna, tal on väga paha olla. Õpetajal oli täiesti ükskõik, mingi asendusõpetaja oli, noorem ka, mitte vanem. Nagu mingi 20ndates kindlalt. Siis ma lõpuks läksin ise välja pingile lamama ja on hästi vähe ruumi, kõik on nagu kokku pakitud, nii et see oli veidi ebameeldiv. Jõudsin arsti juurde ka lõpuks ja sain sealt külma vett lihtsalt. Ja siis ma nagu tunni lõpust ei võtnud osa, ja kõige parem on see, et ma sain klassijuhataja tunnist ära, ja see oli väärt sellepärast. Lõpuks kestis mõju mingi kakskümmend minutit kokku.»

****

«Tegin kodus valmis, võtsin kooli kaasa põhimõtteliselt. No ja koolis oli enam-vähem nii, et söögikas 45 minti onju, sööd ära ja siis on see 20 minti järgi veel. Lähed raamatukokku, paned uue tupsu alla, rüüpad lean'i veidi ja siis saad äkki midagi veel õpitud. Ideaalne söögivahetunni sisustamine. Siis läksin tundi ja jumala hea oli olla, ma ei mäleta, mis tund, aga mingi geograafia vist. Sain seda nii ringi kanda, et ostsin värvitu Sprite'i pudeli ja tegin sinna sisse, kuna kui Sprite on värvitu juba, siis see lean muudab selle värvi vms. Nii et sa lihtsalt kannad koolis Sprite'i pudelit kaasas ja kui inimesed küsivad sealt juua, siis on eraldi veepudel ka kaasas, sest et noh, koolis vahepeal vett ikka tahad juua – loomulikult sa ei ütle neile, et see on lean. No mõned mu klassivennad olid teadlikud sellest selles mõttes, et keegi küsib ja nad teadsid, siis pakkusin küll neile, kui nad soovisid, aga vahepeal nad tegid ise ka kaasa.

Minu jaoks oli koolis voolimine nagu pigem see, et mitte et sa koolis voolida saad just, vaid pigem see, et koolis on igav ja siis teed midagi. Samas see fakt, et sa saad koolis midagi tarvitada pakkus ka suurt huvi mulle.»

****

«No erinevate ainete tarvitamine tunnis/vahetunnis oli päris tavaline juhus, aga vist kõige huvitavam juhus oli vähemalt minu arust see:

Käimas on suht lambine koolipäev 11ndas klassis. Tund enne matat otsustab üks vend kooli kohale ilmuda ja paneb alla umbes pool ruutu hapet. Mind you, need olid tõenäoliselt ikka vähemalt 200uq tab'id ka. Mäletan, et enne matat rääkis, et näeb juba kergeid visuaale, ja siis tuleb mulle meelde ka, et matas meil samal päeval kontrolltöö. Peale tööd vend räägib, et tajus kõike täiega hästi, tähed veidi ainult sõitsid ruudulisel paberil ringi. Ju siis isegi sai aru, mida teeb, sest ma mäletan, et see oli üks töödest, mida ta isegi läbi ei kukkunud, kõigi üllatuseks. Tegi kokku ikka 45 minutit tööd nagu kombeks.»