MUGAVUSTSOONIST VÄLJA ⟩ Itaallanna elab Tallinnas kaubikus. «See on seiklus ja väljakutse»

Astun bussist päikselise Pikakari ranna parkla kõrval maha ja hakkan pilguga otsima ühte naist ja tema kaubikut. Parklas on ainult umbes kaks autot veel ja üks sinine kaubik. Selle kõrval istub vaatega mere poole kollase vihmamantliga naine. Mõtlen, et siin väga teist varianti pole, aga kaubik küll selline ei tundu, et seal sees elada võiks.

Natuke aralt lähenen sinisele kaubikule ja kollasele mantlile. Umbes poole tee peale jõudnuna vaatab naine minu poole ja tõuseb, et samuti kerge kahtlusega mulle vastu tulla. «Hey!» – «Hi!» – «Cecilia?» – «Yes!» Õige inimene ja kaubik leitud. See ongi Cecilia. Itaallanna, kes Tallinna Tehnikaülikoolis vahetussemestrit teeb. Ja muuseas elab kaubikus.

Ei, ta pole mingi hipi. Pole ka vaene või asotsiaalne. Isegi tohutu minimalist pole. Lihtsalt niimoodi kuidagi juhtus ja Cecilia otsustas vooluga kaasa minnes luua tekkinud olukorrast endale väljakutse.

***

Kust sa pärit oled?

Ma kasvasin üles Itaalias. Ühes väikses külas ühe väikse linna, Trento lähedal. See asub Itaalia põhjaosas. Mägedes. Dolomiitide lähedal. See on ka põhimõtteliselt see põhjus, miks ma armastan loodust ja matkamist ja mägironimist. See selgitab ka osaliselt seda, miks mul kaubik on. Noh, see ei ole tegelikult minu kaubik, vaid mu poiss-sõbra oma. Me käisime sellega nädalavahetustel mägedes ja mujal looduses. Ma olen praegu Tallinnas, sest ma olen vahetusõpilane. Õpin andmeteadust siin 5-6 kuud TalTechis.

Miks Tallinn?

See oli mu teine valik tegelikult. Mu esimene valik oli Lissabon, sest noh, tead küll…Eesti tõmbas mu tähelepanu selle digiinvesteeringute pärast. Ja kuna ma õpin andmeteadust… Samuti tahtsin ma näha, kuidas see riik lühikese ajaga drastiliselt muutunud on. Tahtsin oma silmadega näha, mis toimub. Ja olin kuulnud Eesti ja Tallinna kohta palju head. Nii et sellepärast ma siin olengi.

Millal sa siia jõudsid?

Veebruaris. Alguses. Semester hakkab läbi saama. Aga ma plaanin veidi rohkem aega siin veeta. Käia Soomes. Nautida põhja. Viimaks on päike siia jõundnud ja ilm on parem olnud. Ja ma isegi ei kogenud kõige karmimat talve, sest jõudsin veebruaris. Ma ei olnud siin novembris, detsembris, jaanuaris.

Kuidas su aeg siin möödunud on?

Hästi! Mulle meeldib. Naudin seda linna. Neid metsi. Neid järvesid. Hea on olnud. Aga ausalt öeldes oli algus minu jaoks päris raske. Talve pärast, külma pärast. Ja sest mul oli keeruline leida sõpru. Leida inimesi, kellega lihtsalt jutustada, tšillida. Mu ülikoolikaaslastega oli väga raske. Ma proovisin nendega rääkida, aga nad olid kõik üpris kinnised. Tõenäoliselt mängib ilm siin rolli.

Cecilia oma voodis. Vasakul oleva puitplaadiga saab voodi suuremaks teha. Foto: Jete-Ri Jõesaar/Ypsilon

Külmas tuleb ikka energiat kokku hoida.

Jah! (naerame) Nüüd on inimesed rohkem avatud, sõbralikumad, altimad vestlema. Aga üldiselt on mul olnud tore. Ma soovitaks küll inimestel siia tulla. Siin on lahe!

Nii, aga miks siis kaubik?

See ei olnud üldse mu plaan alguses. Ma tulin siia koos oma poiss-sõbraga. Plaan oli, et me lihtsalt reisime siia koos. Veedame mõned päevad Tallinnnas. Plaanis oli pärast seda minna Soome ja Lapimaale ja näha tundrat. Vau, suurepärane plaan! Aga see kõik oli veebruaris. Kui me jõudsime, olid kõik teed jääs ja meil ei olnud naastrehve. Ja me saime aru, et me ei saa niimoodi minna nii kaugele põhja. Aga me olime siin kaubikuga ja tal oli plaanis sõita sellega Itaaliasse tagasi. Mina otsisin kodu. Aga tulutult. Ja lõpuks ta lihtsalt jättis kaubiku mulle. Niisiis elasin ma kaubikus, kuniks ma endale tuba otsisin. Käisin paari kohta vaatamas. Aga siis mu juhiluba aegus. Nii et ma pidin minema tagasi Itaaliasse ja ma veetsin seal umbes 10 päeva. Ja kui ma tagasi tulin, oli juba märtsi keskpaik. Ja mul ei olnud õnne toa leidmisega. Ja siis ma mõtlesin, et miks mitte võtta see võimalus ja esitada endale väljakutse veeta oma Erasmuse aeg kaubikus. Ja nii ma tegingi.

Nii et te sõitsite Itaaliast Tallinna?

See oli pikk tee. Sõitsime umbes kaks nädalat. Muidugi pausidega. Poolas, Austrias. Austrias, muuseas, oli meil autoõnnetus. Ma pärast näitan. Kõik sai korda, aga kaubik libises ja põrkas vastu seina. Ei midagi tõsist. Aga see oli kohe reisi alguses ja see ei olnud hea.

Tappis veidi vaibi, jah.

Just. Aga kõik sai korda.

Mida muidu inimesed tavaliselt ütlevad, kui sa teatad, et kaubikus elad?

Nad vaatavad mind nagu hullu ja ütlevad: «Ei ole nii! Ma ei usu sind! Misasja? Kuidas sa saad nii teha? Kuidas sa duši all käid?» Ja mu vastus on, et mul on jõusaali liikmekaart. Nii et ma lihtsalt lähen jõusaali, teen veits trenni ja käin duši all. Ja see on 24/7 lahti ka. Nii et see ei ole üldse probleem. Millaliganes ma minna tahan, ma lihtsalt lähen. Ja teine küsimus, mida tihti küsitakse, on: «Mis sa siis teed, kui sa tahad sõpradega õhtusööki korraldada või lihtsalt külalisi kutsuda? Sa ei saa seda ju kaubikus teha!» Ja tõsi, ei saagi väga. Mul üks sõber on käinud pikemaks. Ja me ööbisime koos kaubikus ja see oli ausalt öeldes seiklus omaette. Nii et tavaliselt, kui ma ütlen inimestele, et ma elan kaubikus, leiavad nad, et see ei ole väga normaalne. Ja vaatavad mind kui hullu. Seda isegi kui ma ütlen, et see on väga tavaline diginomaadide seas. Ja ma ei pea ju alati kaubikus ööbima. Ma võin igal hetkel hostelis toa võtta. Ja ma olen seda teinud. Couchsurfimine on ka hea. Mul on valikuid.

Cecilia oma kodus Foto: Jete-Ri Jõesaar/Ypsilon

Sa ei ole kuskile kinni seotud. 

Just ja see ongi… Kui ma alguses mõtlesin, mida teha – kas otsida kodu ja allkirjastada lepinguid või jääda kaubikusse. Ma hakkasin mõtlema, et seda vabadust, mis mul on kaubikus elades, mul ei oleks tavalises kodus. Kaubikuga on sul mõlemad. Nädalavahetusel saad minna loodusesse. Ja see on ka hea väljakutse mulle. Nii et lõpuks ma valisin valikuvabaduse.

Eelmise dušijutu jätkuks – mida sa teed, kui sul on öösel vaja vetsus käia?

Kui ma olen looduses, siis ma lähen lihtsalt õue. Pole probleemi. Aga kui ma olen linnas – ja seda on natuke piinlik öelda –, siis ma kasutan pudelit ja lehtrit. Lihtne.

Kuidas sa toiduga korraldanud oled?

Mul on olemas kolm priimust. Üks suur, üks väiksem kohvi või tee jaoks ja üks keskmine näiteks köögiviljade jaoks. Aga ausalt öeldes ma ei kokka väga kaubikus olles. Kuna ilm pole väga hea olnud, et õues toitu valmistada. Nii et ma käin väljas söömas või teen lihtsalt salatit. Ei kokka väga. Ma olen küll mõnel korral teinud risotot ja pastat, aga harva.

Kus sa tavaliselt pargid?

Ma valin vaikseid kohti, kus pole väga müra. Ma proovin valida kohti, kus ma tunnen end turvalisena. Aga ausalt öeldes mul ei ole Tallinnas hirmu, et keegi mulle kallale tuleb. Ma tunnen end väga mugavalt pea et igal pool. Ja peamiselt ma valin kohta oma vajaduste järgi. Kui mul on järgmine päev vaja ülikooli minna, siis ma jään Mustamäele, ülikooli lähedale. Seal on palju loodust, parke. Nii et seal ma lihtsalt ärkan, söön oma jogurtit ja joon teed või kohvi, käin jõusaalis, jooksen seal veidi, käin duši all ja lähen ülikooli. Kui ma tahan linna peale minna, siis pargin Fotografiska lähedale. Kui ma tahan loodusele lähemal olla ja linna kaugelt vaadata, siis tulen Pikakarisse.

Cecilia Pikakari rannas imetlemas Tallinna Foto: Jete-Ri Jõesaar/Ypsilon

Mainisid juba veidi oma hommikurutiini, aga milline on su igapäevarutiin kaubikus elades?

Ärkan. Joon kohvi, söön jogurtit, venitan, et end oma kehas hästi tunda. Siis lähen jõusaali, jooksen veidi, et endale keskenduda, ja käin duši all. Sealt lähen ülikooli, kus mul on tuba ja laud ja stabiilne internetiühendus. Ma saan kaubikus ka hotspot'i teha, aga oleneb asjast, mida teha vaja on. Vahel on parem ülikoolis. Ja TalTech on selles osas õpilasena suurepärane, et sul on hästi palju lisasid. Mul on näiteks 24/7 ligipääs õppetuppa. Ma olin nii üllatunud, siin on nii lahe õpilane olla. Neil on ka tuba, kus sa saad lihtsalt tšillida diivanitel. Ma valisin TalTechi enda statsionaarseks koduks. Kui ma õppimisega lõpetan, lähen ma kas linna või jään ülikooli lähedusse. Ma tavaliselt üritan kaubikusse minna ainult magamiseks. See ei ole niivõrd kodu minu jaoks kuivõrd koht, kus ma magan. Sest see pole autosuvila, see ei ole väga suur, sa ei saa seal püsti seista või ringi kõndida. Ja sellepärast ka, et inimestega koos olla. Ära saa minust valesti aru, ma armastan oma privaatsust ja oma intiimsust, aga mul on siiski vaja inimestega kontaktis püsida. Ma ei saa oma kaubikus lihtsalt olla nagu karu oma koopas. Kuigi see ka juhtub vahepeal. Nii et see on mu rutiin. Nädalavahetustel ei ole mul väga midagi, mis mind Tallinnas hoiaks. Mul on küll loengud, aga need on online. Nii et vahel ma lihtsalt sõidan ringi. Peatun, millaliganes ma tahan või kui ma leian mõnusa koha. Mul on mu laud, mu arvuti, mu hotspot.

Kas sul on mingeid probleeme ka olnud kaubikus elamisega?

See on see küsimus, mida mu ema minult küsib: «Oled sa kindel, et politsei ei tule?» Aga ei. Politseiga pole probleeme olnud. Aga ma olen end kaubikust välja lukustanud. See oli väga sitt päev. See oli laupäev. Ma olin pargis, ülikooli lähedal. Tegin tööd. Päike paistis. Super hea olla. Suitsetasin oma sigaretti ja kaubikus käis Spotifyst muusika. Jõin kohvi. Olin just kaubikust välja tulnud. Olin ettevaatlik, et kaubik lukku ei läheks… Aga läks. Mul ei olnud mingit viisi, kuidas kaubikut avada. Sees mängis ikka muusika. Kui ma olin oma sigareti lõpuni suitsetanud, mõtlesin: «Mida kuradit ma nüüd teen? Mu terve elu on seal sees.» Õnneks oli mul seljakott väljas ja arvuti ja ülikooli uksekaart. Nii et ma läksin ülikooli. Võtsin arvuti välja ja, nagu iga inimene minu generatsioonist samas olukorras teeks, avasin Youtube'i. Tutorialid, «How to get inside your van?» Ja seal oli päris mitu asjalikku videot. Mingid viisid, kuidas autosse metallist riidepuud kasutades sisse saada. Mul ilmselgelt polnud riidepuud. Mis ma siis tegin? Läksin šoppama. Ja üritasin kaubikut mingi odava riidepuuga avada. Õnneks mingi mees nägi mind ja pakkus abi. Ta kutsus autoabi. Ja nad jõudsid 20 minutiga kohale. Panid midagi ukse vahele ja hakkasid pumpama. Meenutas vererõhu mõõtmise vahendit. Ja nad said ukse lahti. Niisiis, 20 minutit hiljem ja 50 eurot vaesemana sain ma taas oma koju sisse. Ja mul tegelikult vedas, et see kõik toimus päeval, umbes 12 paiku. Mõtlesin, et mis siis, kui se oleks öösel juhtunud. Ja keegi oleks mind näinud riidepuuga kaubiku ust kangutamas. Sel juhul oleks ma küll politseiga tutvust teinud. See oli hull päev.

Mainisid enne intervjuu alustamist, et su pere ei toeta sind su kaubiku-elus. Miks nii?

Ma usun, et nad kardavad, et midagi halba võib juhtuda. Mõtlevad, et mina üksi kaubikus. Mina üksiku naisena… Ja teiseks nad ei ole väga hipi elustiili järgijad. Mida ei ole ma ka ise, aga kuidagi olen ma lähemal hipi värkidele kui nemad. Nii et see on nende jaoks väga ebatavaline ja nad tõenäoliselt ei saa aru, miks. Ja asi pole isegi rahas. Muidugi ei ole ma rikas, nii et kui ma saan üüri pealt kokku hoida, siis super. Aga ma oleks saanud üürida, mul on see raha olemas, nii et see on ka vist üks asi, mis mu vanemate peades hõõrdumist tekitab. «Sa ju saad üürida, miks sa siis seda ei tee?» Aga nagu ma ütlesin, ma võtan seda kui seiklust. Ja kui ma saan üürist jäänud raha kõrvale panna, siis saan seda reisimise ja teiste seikluste peale kulutada.

Cecilia oma voodis. Ja köögis. Ja garderoobis. Ja elutoas. Foto: Jete-Ri Jõesaar/Ypsilon

Hüppan korra tagasi talve. Kuidas sa külmadel öödel soojas püsisid?

Nagu sa juba tead, ma olen aktiivne inimene, käin mägedes, nii et mul on kõik mu professionaalne mägedes käimise varustus kaasas. Ja mul on magamiskott, mis sobib väga madalatesse temperatuuridesse. Ja mul on soojad riided. Need ei ole küll kõrgeimate tippude jaoks mõeldud, aga… ma sain hakkama. Mul on kaubikus vesi joomiseks. Ja kui ma hommikul ärkasin ja see vesi oli jäätunud, siis ma küll mõtlesin: «Kurat, mu emal on õigus! Mida kuradit sa teed?» See tunne, et vau, kaubikus elamine on superlahe, ei ole konstantne. Vahel ma ikka mõtlen: «Mida kuradit sa teed? Kas sa oled hull? Üüri endale tuba! Ja lõpeta selle pasa tegemine!» Aga siis ma tõusen püsti ja ütlen: «Tead, see ei ole üldse nii hull, see on seiklus!» Ja mis veel aitab nende madalate hetkedega hakkama saada, on see, et see on ainult lühikest aega. Ainult 4-5 kuud. Kui ma siia kauemaks jääks, siis muidugi üüriks ma toa. Lihtsalt, et mugavam oleks, saaks sõpru külla kutsuda, duši all käia, süüa teha. Restoranid lahedad ja on maitsev, aga vahel ma lihtsalt tahan ise süüa teha. Ausalt öeldes eeldasin ma, et Tallinnas on külmem. Kõige madalam, mis vist oli, oli miinus neli. Nii et see polnud midagi hullu nagu miinus 20. Sellise külmaga ma oleks küll hostelisse läinud.

Ma olen ikka korduvalt Youtube'is sattunud sisuloojate peale, kes jagavad oma kaubiku-elu troopikas. Vahepeal tekkis Youtube'is täiesti eraldi žanr van-life'ist. Ja need sisuloojad jutkui väga ilustavad seda elu. Oled sa ka neid videosid vaadanud? Mis sa arvad sellest?

Jaa, olen. Mis mul öelda on… mul on väga hea meel nende üle. Ma tahaks ka troopikas olla, aga ma olen Tallinnas. Kaubiku-elu on midagi, mida sa siin saad teha ainult suvel, talv on liiga hardcore. Ja ma tõenäoliselt ei tee seda oma elus enam kunagi, aga mul on see linnuke kirjas, ma olen seda teinud. Külmas ei saa sa kasutada õue. Soojas sa saad panna oma laua ja tooli õue, teha seal süüa. Nii et mu reegel on, et ära mine kaubikusse, kui sa ei taha magama minna. Lihtsalt püsi eemal. Püsi kuskil baaris. Püsi ülikoolis. Püsi kuskil mujal. Mine kinno. Et vältida aja veetmist külmas kaubikus. Aga nüüd, kus ilm on parem, olen ma ka hakanud oma kaubikut rohkem nautima, siin rohkem aega veetma. Ja mulle on öeldud, et ma võiks ka oma kogemust sotsiaalmeedias jagada. Aga ma ei ole suur jagaja inimene. Ma ei ilusta oma kogemust. Ma ei postita selle kohta. Ma ei ole väga sotsiaalmeedia inimene. Ma olen kindel, et leiduks inimesi, kes oleks huvitatud minu jälgimisest. Aga kuna ma ise ei tundud ennast kogu aeg super hästi ja see ei ole lihtne elu, mida jagada, siis ma kunagi ei alustanudki.

***

Siinkohal tunneme, et on aeg kaubikutuuriks. Cecilia teeb liugukse lahti ja seal ongi tema kodu. Vasakule jääb voodi, mis praegu meenutab rohkem diivanit. Cecilia seletab, et ööseks tõstab ta ühe osa liugukse ette, kastide peale ning nii moodustub päris suur voodi. Kastides on toiduasjad, riided. Jääsalat ja banaanid tšillivad rahulikult kastis nagu igas tavalises köögis. Ta näitab veel mulle akut, mis sõidu ajal end täis laeb ja siis saab teisi akusid laadida. Ka veekanister on loksub vaikselt meie liikumise peale.

Cecilia näitab oma köögivarustust. Foto: Jete-Ri Jõesaar/Ypsilon

Laekohal ripuvad Cecilial mäesuusad. Ta võttis need igaks juhuks kaasa – siiski lumine piirkond see Eesti. Aga avastas kiirelt, et siin sellist mäesuusatamist ei toimu, millega tema harjunud on. Selle asemel käis Cecilia paar korda murdmaasuusatamas selle peale, kui nägi Mustamäel parkides inimesi suusatamas. Talle hakkas isegi meeldima.

Kaubikus sees näitab Cecilia veel, kuidas ta Netflixi vaatab. Tal on väike mündisuurune magnet. Ta asetab selle ühele poole turvavööd, mis kas seinal ja laes jookseb, ja teisele poole oma telefoni. Nii saab pea et igas asendis sarju vahtida. Võiks öelda, et isegi mugavam kui kodus diivani peal. Öösel tõmbab Cecilia akendele ette kardinad. Paistavad üpris pimendavad. Kindlasti hoiavad edukalt ka uudishimulikke silmapaare eemal.

Lähme veel korra kaubikust välja. Cecilia näitab Austrias toimunud õnnetuse haavu kaubikul. Tagumine tuli oli kannatada saanud. Mitte nii hullult, et parandusse kiirustada, aga nähtavalt siiski. Kuid pole midagi, mida piisav kogus nipukaid ära parandada ei suudaks. Vähemalt mõneks ajaks.

Ring peale tehtud. Kaubik nähtud. Nipukad pingutatud. Küsin veel lõpetuseks, mis on Cecilia arvates kaubiku-elu peamised plussid ja miinused. Miinusena toob ta välja teiste hukkamõistu ja kohatise ebamugavuse. Plusside poolest vabaduse. Cecilia arvab, et kõik võiks korra elus proovida midagi sellist. Sellist mugavustsoonist täielikult välja astumist. «Sellistes olukordades õpid enda kohta asju, mida varem arvatagi ei osanud.»