SEKS JA LINN ⟩ Õitsemine

Maikuu on mu vaieldamatu lemmik. Sel ajal on õidepungemine ja muud looduse kurameerimise võtted nii selgesti tajutavad, et ma ei saa mitte olla õnnelik. Ilmastik mõjutab otseselt inimese meeleelundeid, mis mõjutab seda, kuidas ta end tunneb ja siit ilmneb eitamatu tõsiasi, et inimene ei ole looduse valitseja. Me ei saa päikest kinni keerata, isegi kui me varju läheme

Üheplaaniline Hollywoodi romantika, mille ka siinne inimene peavoolu meediat tarbides alateadlikult oma elustandardiks on integreerinud, ei teadvusta võib-olla, et ilusate inimeste ühesugune armastus ja standartne peremudel võiks olla mitte kohustuslik elamise viis. Nii kaua kuni rõhk on välisel vormil, mis defineerib inimest selle kaudu, mis tal on (sest see teeb selle, «kes» ta on, sest kuidas sa saad olla keegi, kui sul pole midagi, millega seda tõestada?), ei saa ühiskondlikul tasandil rääkida vaba armastuse mõistmisest.

Singlism ehk vallalisus on termin, millega märgistab sotsiaalteadlane DePaulo mitte abielus inimeste stigmatiseerimist, stereotüpiseerimist ja diskriminineerimist, millele omakorda vastandub matrimaania, mis võtab kokku paardumise, perekondlikkuse ja abielu olulisuse ületähtsustamise. Tõde on loomulikult kõiges selles, mis jääb nende kahe polaarsuse vahepeale – ja päris kindlasti tuleb siinkohal rääkida tõdedest mitmuses. Lisaks ilmneb, miks ma oma eriala nii väga armastan: sest iga armastus on erinev. Iga armastamine ehk tunnete ja/või mõtete kogemine kellegi või millegi suhtes (nii kaugele pole veel jõudnud, et oskaksin subjekti/objekti kategooriatest väljaspool asuvate teguritega nähtust kirjeldada) on ainulaadne. Teisalt ei saa pidada pere loomist ja laste saamist mingiks eraldi eesmärgiks, mis garanteerib õnneliku elu. Mõningate uuringute tulemusel võib isegi öelda, et vanemaks olemine teeb inimesed õnnetuks. Olgem ausad, inimese peas asuv eeldus «ilma lasteta oleksin õnnetum» on eos haige programm, sest see paneb vanema heaolu sõltuma (isegi sündimata) lapsest. Selle košmaari tõenduseks on ühistranspordist kuuldud algkooli tüdrukute vestlused sellest, kuidas nad oma ema emotsionaalse heaolu eest on harjunud vastutama. See näitab konkreetselt perekonda kui vägivallaüksust.

Üldsegi on mul lastest kahju, sest neil ei ole isegi valikut mitte olla allutatud programmidele, mis neid igal liigutusel kasvatavad ja kujundavad. Olemata ise ema tekib mul siin lihtsalt küsimus, kas lapse hing ka kogu selle kujundamise keskel rahu saab, kui kõik, mis teda ümbritseb ootuste, lootuste ja kellegi suurema teostamata jäänud unistuste arvena talle selga lükatakse? Ja siis veel see «aga kes siis seda uut maailma ehitab, kui me lapsi ei saa» – suht samaväärne argument eelmisele, mille sisu on «ma saan lapse, et ta mu ära päästaks.» Päriselt, ma tahan teada, kas selliste mõtete taga on õiglus ja ausus?

Nojah, ise ma ju armastan oma muusasi samamoodi, saboteerides selliselt igasuguse võimaluse tekkimist orgaaniliseks romantiliseks armusuhteks. Miks ma nii teen? Igatsen armastust nii väga, et üliidealiseerin tüübi enne ära, kui üldse midagi juhtunud on, sest elu jooksul kaasas lohisev nälg armastustunde järele on nii suur olnud. Ikka see hirm inimlike tunnete puhtuse ees, sest baasarusaam armastusest on algusest peale väga vildakas olnud, mis selgutab ka puudusteadvuses elamist, paradoksaalselt just eelpool kirjeldatud põhjustel. Nartsissism on nii normaliseeritud kiht armastamisest, et me ei saagi enam aru, kuidas me seda sujuvalt suhtest suhtesse edasi määrimine. Eriti räige on see just seetõttu, et nartsissistidele on kõige iseloomulikum enesereflektiooni võimetus ja enesekriitika puudulikkus, mis tähendab, et nad ei jõuagi oma vigade tunnistamiseni, mis omakorda jätkab errori kordamist peresuhetes, romantilistes suhetes, subkultuurides ja ühiskonnas laiemalt. Ja kui hästi see sobib võimupositsiooniga! Vaadake mind, ma olen filosoof, võin kõik mehed perse argumenteerida. Ja siis nutan kodus oma üksinduse pärast. Täielik staar. (Jälle tuleb Britney Spears meelde.)

Mina ju tean, et inimesed on idioodid, aga lapsed ei ole selles süüdi, neid tuleb päriselt osata armastada enne nende sündi. Õigupoolest läheb see nii kaugele, et inimene (pakijobiga) või inimesed, kes last eostavad, peaksid olema teineteisega armastussuhtes. Aga olgem ausad, see on loogiline ainult minu romantilises utoopias, kus inimesed on ammu aru saanud, mis tunne on armastus ja kuidas see töötab. See on tegelikkus, mida pole, kuid mis saab olemasolevaks ainult läbi kujutlusvõime. Teisalt saab kõik, mida ette on võimalik kujutada, ka teostuda. Ja teostuda ei pruugi see, mida pole võimalik ette kujutada. Just sel põhjusel olen ma otsustanud ka meestesse uskuda kui armastavatesse inimestesse, sest kõik ei saa ju peast patriarhid olla. Mu solvumine meeste peale hakkab vaikselt lahtuma, sest ei otsi enam tõestusi millegi olemasolust või puudumisest. Olen oma deemoni kätte saanud ja õpin teda vähehaaval armastama, sest pole kedagi, kes oleks rohkem hirmul, kui too traumapuntrast koosnev koll, kes ei lase ennast armastada. See muide on mu lemmik life hack, mida fuckboy inspireeris: tõe armastamine vabastab negatiivse kogemuse ebameeldivusest. Kui jõuda oma deemoni armastamiseni, siis pole tal enam su üle jõudu. Siis jätkubki endast oma vajaduste rahuldamiseks. Sotsiaalsust eneseküllasus samas ei asenda.

Loovust ei saa õpetada, aga see on kõigis inimestes ju olemas. Kaasaegse maailma häda ongi paljuski hoopis selles, et jaotatusi tehakse vastandlikkuse alusel. Kunst ei ole tehnika vastand tegelikult, juba etümoloogiliseltki mitte, kui lähtuda ladina keelest, milles tähendab artem «kunstitööd, praktilist oskust, äri/asja/tegevust või ametioskust». Vastavalt tähendab kunst eesti keeles: «1. loov inimtegevus, milles aistitaval kujul (värvi, vormi, heli, sõna vm. kaudu) ning esteetiliselt mõjusana vahendatakse teistele oma (üldistatud ja väärtustatud) maailmatunnetust; /…/ 2. tegevusala selle valdamiseks vajalike võtete ja oskustega; eriline oskus, meisterlikkus.» Küsimus on seega selles, mille alusel inimese mõtlemine toimib. See on väga reaalne valik, kas otsustatakse maailma toimimist näha füüsikalistel või vaimsetel alustel, ent fakt on see, et kumbki ei seisa ilma teiseta püsti. Ma praegu hoian end tagasi minemaks liialt spirituaalseks, ent oma kehalise kogemuse tõttu olen ma siiski kinnitust saanud, et mitte mina ei ole mu keha, vaid et mul on keha, mille sees ma elan. Sellest perspektiivist lähtudes saab laguneda kogu see süsteem mu ümber, mis vaatleb mu identiteeti läbi mu keha – ehk teisisõnu objektikeskselt, mis omakorda viitab ebainimlikkusele.

Kunstist mõtlemine läks ajaloos nihu selle koha peal, kus kunst lahutati loodusest, ent seegi ring hakkab nüüd vaikselt koomale tõmbuma. Kui inimene lahutab enda tegevuse looduse tegevustest, siis tähendab see, et ta ei pea iseennast oma tegevustega enam osaks loodusest. Ja no me kõik näeme väga ilmekalt, mida see planeediga teinud on. Ka enese looduse «krooniks» pidamine ehk antropotsentrism on ettekujutus. Loodust reostavad suurkorporatsioone võiks seega vaadelda kui omamoodi naiivsete romantikute subkultuuri, kelle maailmavaade on nii pimestatud oma eesmärkidest, manifestidest, seadustest ja kasudest, et nad ei näe, kuidas nad ise enda maailma hävitavad. Ilmselge on aga see, et ka korporatsioon kui selline on looming, see on inimalgatus, mis eeldab väga palju tehnilisi oskusi. Ent taoline tehnilisus sisaldub ka elusorganismides orgaaniliselt. Siinjuures ei päde argument inimese eelisest, kuna tal on teadvus, sest inimene pole siiani oma teadvust ära seletada või defineerida suutnud. Kes kordki seeni on trippinud teab ka seda, kuidas taimedel on samuti oma teadvus. Olgem ausad, piisab ka kohvi joomisest või šokolaadi söömisest, et enda teadvuse muutumist nende ainete mõjutusel tajuda.

Ega ei olegi ju võimalik ammendavalt defineerida midagi, mis pole kättesaadav. Eeldada, et miski elamise juures on staatiline, fikseeritud või objektiivselt hoomatav, on eriline naiivsus. Kõik muutub, sest ei saa mitte muutuda. Küsimus on ainult muutumiste kvaliteetides. Seksuaalne lahknevus ühe inimese sees on juba piisavalt ebamugav tõdemus, mida ei saa keegi teine kellegi eest ära teha – ja tegelt ei saa sinna mitte keegi ka parata, kui läheb väljaspool plaani kõvaks või märjaks, nagu ei saa planeerida, kas sajab vihma või on päike. Mulle isiklikult meeldivad mõlemad koos kõige rohkem. Ja erinevalt eelnenud viidatud autorile ei ole ega hakkagi kunagi olema minu jaoks seks «just fun», sest see läheb mu loomulike vajadustega vastuollu. Aga tõsi ta on, et oma ebakindluste projekteerimise võimaluse loob seksi intiimsus küll – ent olgem ausad, see ei ole selleks ainuke võimalus. Ka ilma seksita (või isegi suhtluseta) suhetes on võimalik seda teha täiesti piinlikult üle võlli.