ESTOSTSEENID ⟩ Üheksas. Valus

«Urmol oli väga valus!» rõhutas tumedate juuste ja habemetüükaga mees juba ma ei tea mitmendat korda mulle ja õppealajuhatajale otsa vaadates. Urmo ise istus isa vasakul käel ning vältis silmsidet.

Reedel oli koolis pidu. Sisuliselt ainus omataoline võimalus väikelinnas, millisel kogukond andis nagadele legaalse võimaluse omasugustega füüsiliseks minna. Lõi osaliselt kontrollitud keskkonna hormoonidest pulbitsevate ja arengutee alguses olevate ebasümmeetriliste ihude proovile panemiseks.

Sügisel avas üks nupumees ainsa kohaliku kaupluse abiruumis videomängude toa. Neli telekat nelja PlayStation'iga. Veel üks osaliselt kontrollitud keskkond. Seekord hormoonidest pulbitseva vaimu proovile panemiseks. Saatjaks pidev rahapuudus, algelised kihlveod, võlgu tegemine. Oli suur õnn ja samas ka oluline väljakutse saada leti taga päevad läbi molutava ning vaheldumisi kohvi ja tobi konsumeeriva tädiga niivõrd hästi läbi, et too mingitel vabadel momentidel sul tasuta mängida lasi.

Urmo sai tol reedel Mortal Kombatis üsna haledalt lutti. Keskmisest jõukamast perest ülbe tatikana ei mahtunud see talle pähe ning koolipeo eel ajaviiteks mänge jälginud seltskonna ees kumuleerus see sitt enesetunne aina enam. Isegi nii, et ta mind petmises süüdistama hakkas ning kõigile ninna kargas, kui need aina häälekamalt irvitama kippusid.

«Davai, viimane mäng, türa ma löön su nii ära, et sa ei saa ühtegi raundi. Ah? Davai, sott vahele! Oled nõus? Sul sitapeal ei ole nii palju raha olnudki korraga!» üürgas Urmps.

«On ikka,» kostus kusagilt selja tagant paar aastat vanema Mihkli irvitav bassihääl ning üle mu parema õla ilmus käsi sinise Koidulaga. Leti tagant kostus taimeri paljutõotav ragin ning taastunud elekter lõi teleka ja konsooli taas särama. Ruum jäi vaikseks. Mõningase klõbina järel kostus kineskoobiga kastist hauatagune hääl: «Fight!»

Urmo õlgkaabuga hiinlane lendas kiirelt peale. Blokeerisin jalalöögi ning põrutasin rusikaga altpoolt litaka. Hiinlane lendas õhku. Tagasi-tagasi-edasi-ruut ning minu kollases kostüümis Scorpion sooritas seeria, mille järel hiinlane paariks sekundiks uimaselt tuikuma jäi. Esimene raund tehtud. Selja tagant kostus irvitamist. Teises raundis oli pusimist rohkem, kuid Urmo oli ilmselgelt liiga närvis ning minu suhteliselt lõdvalt sooritatud Fatalityt ta enam vaatama ei jäänud. «Käige kõik putsi!» kõlas üle toa ning tüüp kadus tatisesse talveõhtusse.

Peol oli kõik ideaalne. Muusika tuli edetabelist, alkoholiga täidetud hõlmaaluseid jätkus. Aasta noorem Jane oligi täpselt nii lahke, kui poisid rääkisid. Ometi kadus ta kuhugi peale paari minutit trepikojas rapsimist, öeldes vaid, et ma veidi ootaksin.

«Noh, munn, kas sa päriselt kah nii kõva mees oled, kui ennist ülbasid?» kostus selja tagant peksa saanud hiinlase hääl. Pöörasin end ringi ning seal ta kahe oma klassi tüübiga seisiski. Ma ei olnud kunagi eriline kakleja olnud. Kuidagi oli mul õnnestunud nendest jamadest eemale hoida. Kõrvalt olin neid näinud küll ning selle baasil oli suhteliselt lihtne hinnata, et mis nüüd saama hakkab. Tundsin, kuidas süda kloppima hakkas ning kuulsin justkui läbi udu Urmot jauramas.

NÜÜD!

Surusin käe rusikasse ning sõitsin kogu jõuga talle sahtlisse. Löök tabas teda üllatusena ning ta kukkus tahapoole. Teised tormasid vahele, tõmbasin käed näole ette, kummardasin kägarasse ning tundsin kuidas löögid mind pähe ja külgedele tabavad. Imelikul kombel ei olnud need kuigi valusad. Ma lihtsalt tundsin neid ja ootasin. Ootasin kuni tüüpidel hoog vaibub ning ajasin end uuesti sirgu. Urmo oli sealsamas, kuhu ta kukkunud oli ning hoidis verisest ninast kinni. Alt hakkas kostma korrapidaja õpetaja häält, poisid korjasid end kokku ning tegid sääred. Ka mina.

«Ta verine särk tuleb kinni maksta ja see sada krooni, mille ta sulle mängutoas laenas, tuleb samuti kiiresti tagasi maksta,» kõlas isa nõudlik hääl.

«Mida?» küsisin ma segadusse sattununa.

«See sada krooni, mille sa mängimiseks laenasid!» kordas vanamees.

«Aa, jajah,» vastasin tõsiselt ning võtsin taskust selle sama sajalise, mille reedel Urmolt võitsin. «Palun väga. Aga särgi eest ma ei maksa küll midagi.»

«Kuidas palun?» ärritus vanamees.

«Ei, ma ei maksa,» jäin ma endale kindlaks.

«Sul on veel nahaalsust...» tahtis ta midagi lisada, kuid õppealajuhataja katkestas vestluse. «Äkki kuulaks korra ka Urmo versiooni juhtunust, praegu oleme me ainult isale sõna andnud.»

«Ma... seda et... ma ei taha midagi rohkem öelda... Mingit tüli meil ei ole. Kõik sai ära räägitud...» kogeles Urmo ja mul oli temast pisut kahjugi. Millegipärast tundus, et ilma tolle esihammasteta vanameheta poleks meil täna mingit ülekuulamist olnud.

«Siis on hästi!» sõnas õppealajuhataja kergendatult, tõusis püsti ja lisas «Aga pidage meeles, poisid, teil hoitakse silma peal.»

Vanamees oli vait, võttis laualt sajalise ning surus selle Urmole taskusse. Olin juba oma teed minemas, kui too mind õlast peatas: «Mehed annavad üksteisele lepituseks kätt, kui nad ikka mehed on,» lisas ta irvitades.

«Isa, lõpeta ära,» ütles Urmo, kuid vaatas mulle siiski silma. Võttis seejärel oma parema käe taskust ning surus selle mulle pihku. Raputasin seda kiirelt, pöörasin selja ning kõndisin välja. Alles garderoobis jäin ma seisma, tõstsin käe ning vaatasin pikalt peopesal kükitavat känkras sajalist.