MINATEADVUS ⟩ Kas eneseteadvus on keha kuningas?

Inimeste ja ehk enamike teistegi loomade kehafunktsioone juhtiva eneseteadvuse jaoks paistab talle elupaika pakkuv organiseeritud mateeria ehk keha justkui «ise» ainuvalitsuse alla kuuluva isikliku omandina. «Minu keha, teen, mis tahan!» hüüab inimene. Aga mida õieti tähendab «minu» keha? Ja kes on see «mina», kellele keha peaks kuuluma? Või mida üldse tähendab «kuulumine» kui selline?

Nagu kuningaile rikkalikke söömaaegu ette kantakse, nii hoiavad eneseteadvuste vereringeid südamed, töötlevad talle toitaineid ja eemaldavad kahjulikke osakesi maksad, puhastavad verd ja valmistavad hormoone neerud. Ja samamoodi, nagu kuningas ei mõtle neile, kes tema esmavajadusi rahuldavad, nii ei mõtle ka meie enamasti üksikute organite väsimatule rassimisele või rakkude imepärasele koostööle. Kehaprotsesse võetakse kui elu tõsiasja. Kaheldamatut «normaalsust», mis on «isele» justnagu eimillegi eest antud. Ja teatud mõttes see ju niimoodi ongi – vähemalt minateadvuse perspektiivist.

Ainuvalitsejal nimega «mina», kes käsutab nagu kuningas või lausa jumal meie kehasid, pole ju psühhopaatilist tungi terroriseerida. Me lihtsalt polegi teadlikud oma organite, kudede, rakkude, mikrofloora ja muu kehamateeria võimalikust eneseteadvusest, sest näiliselt nö juhtimispulti hoidva «mina» jaoks toimub nende töö nagu «iseenesest». Samal ajal, kui minateadvus näeb keha eeskätt mehhaanilise masinavärgina, millele mingit isiklikku tahet ei omistata, tajub inimene oma eneseteadvust vaba tahte väljendajana ning keha saatuse üle otsuseid langetava valitsejana.

Organismi manageerimine

Võiks oletada, et kehafunktsioone juhtiva eneseteadvuse tekkimine seisneb organiseeritud mateeria manageerimise vajaduses. Mida keerukam on organismi ehitus, seda enam on struktureeritud kooslusele vaja ka valitsejat. «Kedagi», kes suudaks kogutervikut ja oma ümbrust hallata, sest ühteseotud mateeria on juba ametis iseenese struktuuri hoidmise ja funktsioonide täitmisega keha sees ja piires. Nii tekibki ehk kuninglik eneseteadvus, keda inimene kannab peas nagu krooni ning kes on võimeline eksisteerima ja oma geneetikasse kätketud ajalugu edasi «jutustama» ainult seepärast, et lugematu hulk teisi tema struktuuri hoidmise nimel lakkamatult rassib.

Seega võiks mingit laadi eneseteadvust eeldada igasuguselt organiseeritud mateerialt, millel on vajadus koguterviku tunnetamise ja oma ümbruses hakkama saamise järele. Samas pole võimalik mingilgi viisil mõõta, kas eneseteadvus on kuidagi «keerukam» selle võrra, mida struktureeritum ja suurejoonelisem on tema aineline ehitus. On´s terviklikku organismi või seda moodustavate rakkude eneseteadvustes mingi kategooriline vahe? Või on iga «ise» osa kogu universumi hõlmavast iseteadvusest, moodustades sellest küll vaid mikroskoopilise killukese, ent peegeldades seal ometi ka kogu ülejäänud tervikut?

Mõlemal juhul on meie kehasid justkui elektrilise signaaliga ühendav mõistus kõigest oma loomevõimest hoolimata baastasandil ikka selle sama teenistuses, mida teenib ka kõige «algelisem» elusorganism. Me proovime hoida oma piirjooni, stabiliseerida ümbrust ning täiendada oma senist eksistentsi mateeria ümber korraldamise teel, liites varasemale kogemusele uut ning jätkates niimoodi meie DNA-sse kodeeritud eludekirja. Ja me ei tea, kas me «juhime» end ise või lõimib meie saatust ümbritsev keskkond ja meie kehadesse kirjutatud eludekood.

Individualiseerunud eneseteadvuse lõppeesmärk langeb ju üldjuhul kokku ka kehana organiseerunud mateeria sihtidega. Aga mis saab siis, kui kogutervikut haldav «ise» hakkab ette kujutama, et ainult tema ongi olemas? Tema, kes ta koosneb parajasti sellest, mida mäletab, enamasti keele kehatute sümbolite kaudu ja lisaks ihuliste vajaduste rahuldamise sunnist.

Sest eeldatavasti on meie nõndanimetatud iseteadvus olemas koguterviku hoidmiseks, aga mitte selle kuningaks saamise jumalikust ettemääratusest. Olemasolu on ääretu kingitus, mida keegi meist küsinud pole, aga mida keegi ka lõplikult tühistada ei saa. Sest ehkki meie eneseteadvuse elupaik on kaduv, keha surelik, siis on selle elupaiga ehitusmaterjal jääv. Seega jääb meie keha moodustanud mateeriakillukeste kogemus praegusest organiseeritud eksistentsist alles ka peale tuttava ihulise kuju kadumist. Milline võiks olla aga lugematuks hulgaks mateeriakillukeseks lagunemise kogemus ja kuidas see suhestub meile tuttava iseteadvusega, seda saame praegustes piirjoontes vaid mõistatada.

Keha teenimine

Ehkki meil puudub teadmine «minale» elupaika pakkuva mateeria kogemusest keha osadena ja selle töös, peaksime sellegipoolest suhtuma suure aukartusega ihu müstilisse, hõlmamatusse panusesse meie eneseteadvuse eksisteerimise heaks. Kui me keha ja närvisüsteemi lakkamatult tagant piitsutame ja kulutame energiat rohkem, kui taastuda jõuab, siis käitume iseendaga üsna samamoodi, nagu suhestub moodne inimene siinse koduplaneediga. End «looduse krooniks» hüüdev kehakuningas ammutab ümbritsevast keskkonnast rohkem ja kiiremini, kui saja inimpõlvegagi taastuda jõuaks. Piitsutame nii maad kui iseennast tagant, kinnitades, et saadavate «hüvede» kuhjamine kaalub üles kahjud, mida tekitame sellega organiseeritud mateeria sujuvale toimimisele.

Ehkki ise võib tunda end keha «kuningana», siis on ta tegelikult organiseeritud mateeria tahte teostaja. Kehaorganisatsioonile vastu töötades ei jääda kauaks püsima. Me oleme eeskätt oma keha ja seda ümbritseva keskkonna teenijad, aga mitte valitsejad, ja seda maksab meenutada nii oma ihulisi kui planeedi ainelisi ressursse ammutades. Kuid on siis keha olemas selleks, et pakkuda elupaika eneseteadvusele, või tekkis eneseteadvus organiseeritud mateeria müstilise koodi kaitseks? Ilmselt on selline küsimusepüstitus ise naiivsus, sest kõik, mis olemas on, ongi selleks, et olla. Tehkem siis koostööd mateeriaga, mis meid nii usinalt teenib, ehkki seda võib olla vaid selleks, et saaksime talle iga abi eest omapoolse vastuteenega tasuda.