FILMIARVUSTUS ⟩ Oskar Lutsu «Soo». Koomiks hävitab kõik
Üle tüki aja sai Eesti filmi vaatatud. Sedasama Lutsu «Sood».
Kuulge, see film algab nagu film, ilusad looduskaadrid, ilusad inimesed. Pariisist venna sootallu tulnud noor kunstnik Toomas Haava Franz Malmsteni kehastuses on iseenesest midagi väga head. No ei saa midagi paha öelda ka Helgur Rosenthali ja tema kehastatud Toomas Haava venna Johannese kohta. Nende kahe vahele mahub peent rafineeritud huumorit ja elegantsust ja mida kõike. Ja kogu teleleavastuslik algus mõjub ilusasti.
No ja kui juba läks hästi ütlemiseks, siis Liis Remmeli kehastatud Liis, Jakobi teine pool, on lummav. Selles rollis on inimest. Kasvõi kui vaadata Liisi ja Toomase vahelist seksistseeni, mis antakse vaatajale edasi suuresti näitlejanna miimika ja silmade läbi. Võib-olla üks parimaid Eesti filmi seksistseene, olgugi et seal paljastus sootuks puudub. Jaa, võluv, teha midagi üheseltmõistetavat sootuks teisiti. Maitsekalt ja väljapeetult.
Esimene alasti naine ilmub kaadrisse 10. minuti alguses ja võiks parem mitte ilmuda. Hanna-Ly Aaviku kehastatud Hilda, Metskass on juba nagu keegi täiesti teisest filmist. Seni, kuni ta vait on, on kõik korras. Ja kui ta seda ei ole, ei ole midagi korras. Või tegelikult korraga ongi tegemist täiesti teise, ebareaalsete osatäitjatega filmiga. Hilda kuulutab häda, teeb seda hädiselt ja see, kes häda näol välja ilmub, on otsekui otsalõppematu sitahäda. Kuradi Algus, kui sa kujutad inimest, näiteks Madjaku näol pahalast, siis jäta talle mingigi inimlik mõõde juurde, et see karakter elusa inimesena mõjuks. Sa ei loo sellist üheplaanilist karakterit, see on näitleja ja vaataja kuritarvitamine. Martin Kork teeb enda poolt kõik, et roll päästa, aga see on selgelt võimatu ülesanne. Kas sellise tölli sisse toomine peaks rõhutama lutsulikkust? Kas üheplaanilisus on lutsulikkus? Hea näitleja teeb head tööd ja välja ei tule midagi, sest ei ole võimalik tulla.
Sama lugu on Metskassi isa Jakupiga. Üheplaaniline joodik ja ei mingit muutuse kübet terve filmi jooksul. Indrek Taalmaa on aga super vana! Loomulikult hakkab hea näitleja vigase geneetilise koodiga karakterit päästma, Taalmaa mängib Jakupi nii suureks, et see muutub vaatajale füüsiliselt rõvedaks. Kes need katkised hambad Madjaku ja Jakupi suhu istutas? See mõjub ilgelt. Kuidas ma vaatan osatäitjat, kui see ajab mul reaalselt südame pahaks? Jälle lutsulikkus? Pigem mingi Nukitsamehe filmi pealt kopeeritud võltslutsulikkus ja näitejate tanki panemine, ei muud.
Märten Matsu kehastatud Jannu. See, kes Metskassist märgi unenägusid nägi. Too mõjub nagu puukentsefaliiti põdenud Ott Sepa kehastatud Lauri Nebeli Timmu filmis «Siin me oleme». Kirjeldamatult halb! Vaikselt hakkab kogu pilt koomiksifilmi meenutama. Ainult et, mida teevad koomikisfilmis reaalsed elulised ja head karakterid? Ja vastupidi?
Reaalsete karakterite kokkupuudetest koomiksi omadega ei saa midagi head sündida. Ega sünnigi. Näiteks Grete Kulla poolt kehastatud proua Martinson. Tuleb sisse väga elegantselt, teeb ju täitsa ägeda rolli ja siis muutub samuti koomiksitegelaseks. Brrr... Lõpustseen, kus ta paadipõhjas seana kiunudes kaamera eest läbi libiseb, tapab karakteri jäädavalt.
Koomiks hävitab kõik. Suurem osa papist on tõenäoliselt filmi lõpu ülesvõtmisele kulunud. Siin hakkab taotlus filmi teha läbi paistma. Aga tühi vaev, ei tule sealt midagi. Rubiku kuubik veerema ei hakka, ürita palju tahad. Liiga palju tühja rahmeldamist ühe mehe maha murdmisel. See ajab samuti nutma, et ilus Metskass kolib sellise raju trossiga Elvasse elama. Ega sest head nahka tule. Aga reaalsete tegelaste osas lõpeb film, jah, meeldivalt, vendade äraleppimine on ilus, kuna neil ka päriselt on, mida leppida. Liisigi lisab sinna lõppu head emotsiooni, pole kahtlust.
Ilusa pildiga film. Võib vaadata, kui suuta häirivast mööda vaadata. Trio Malmsten-Remmel-Rosenthal on nauditav. Muusikat ma ei märganud, järelikult ei häirinud, kaamera liigub profilt, häid/huvitavaid kaadreid on filmis küll. Samas on siin jälle see kuramuse lastehaigus – vaev nähakse ära, tehakse justkui midagi päriselt ägedat ja siis kumab üle kõige läbimõtlematus.
Soo (2021)
Taska Film, Apollo Film Productions, Kassikuld
Stsenarist Martin Algus
Režissöör Ergo Kuld