Üle tüki aja sai Eesti filmi vaatatud. Sedasama Lutsu «Sood».
Kuulge, see film algab nagu film, ilusad looduskaadrid, ilusad inimesed. Pariisist venna sootallu tulnud noor kunstnik Toomas Haava Franz Malmsteni kehastuses on iseenesest midagi väga head. No ei saa midagi paha öelda ka Helgur Rosenthali ja tema kehastatud Toomas Haava venna Johannese kohta. Nende kahe vahele mahub peent rafineeritud huumorit ja elegantsust ja mida kõike. Ja kogu teleleavastuslik algus mõjub ilusasti.
No ja kui juba läks hästi ütlemiseks, siis Liis Remmeli kehastatud Liis, Jakobi teine pool, on lummav. Selles rollis on inimest. Kasvõi kui vaadata Liisi ja Toomase vahelist seksistseeni, mis antakse vaatajale edasi suuresti näitlejanna miimika ja silmade läbi. Võib-olla üks parimaid Eesti filmi seksistseene, olgugi et seal paljastus sootuks puudub. Jaa, võluv, teha midagi üheseltmõistetavat sootuks teisiti. Maitsekalt ja väljapeetult.
Esimene alasti naine ilmub kaadrisse 10. minuti alguses ja võiks parem mitte ilmuda. Hanna-Ly Aaviku kehastatud Hilda, Metskass on juba nagu keegi täiesti teisest filmist. Seni, kuni ta vait on, on kõik korras. Ja kui ta seda ei ole, ei ole midagi korras. Või tegelikult korraga ongi tegemist täiesti teise, ebareaalsete osatäitjatega filmiga. Hilda kuulutab häda, teeb seda hädiselt ja see, kes häda näol välja ilmub, on otsekui otsalõppematu sitahäda. Kuradi Algus, kui sa kujutad inimest, näiteks Madjaku näol pahalast, siis jäta talle mingigi inimlik mõõde juurde, et see karakter elusa inimesena mõjuks. Sa ei loo sellist üheplaanilist karakterit, see on näitleja ja vaataja kuritarvitamine. Martin Kork teeb enda poolt kõik, et roll päästa, aga see on selgelt võimatu ülesanne. Kas sellise tölli sisse toomine peaks rõhutama lutsulikkust? Kas üheplaanilisus on lutsulikkus? Hea näitleja teeb head tööd ja välja ei tule midagi, sest ei ole võimalik tulla.