PERFORMANCE ⟩ Absurd päästab maailma. Mentaalne turbulents Helsingis

4. märtsist kuni 15. maini toimus Soomes Yö Fest, millega koos ka rahvusvaheline performance-festival «Mental Turbulence», Yö Gallerias Helsingi kesklinnas. Eestit esindasid kunstirühmitused Hilse Vais ja Non Grata. Non Grata esines koosseisus Anonymous Boh, Devil Girl, VJ Mister X, Girlpower, Princess, Horse Cow, PeaceReptar. Lisaks esinesid Joseph Ravens ja Steve Vanoni (USA), Maija Kivi (FIN), Joonas Jokiranta (FIN), Tomasz Szrama (Poland), Inari Virmakoski (FIN), Aleksey Yudnikov (Ukraine), Yoni Ving (USA) jt.

Hilse Vais koosseisus Eliise Saar, Mona Tarn, Kadi Põder, Meeli Seermaa, Greta Altmets ja Geity Miilberg esitas festivali ava-performance’i, mis rääkis inimlooma julmusest ja haavatavusest ning brutaalse vägivalla kasutamisest naise keha kallal nii Ukraina sõja kui USA abordivastase seaduse vastuvõtmise kontekstis. Girl power'i siiras otsekohene aktivism ja grupisünergia sünnitas ruumis hulganisti eufooriat, pisaraid ja eksistentsiaalseid küsimusi.

Mentaalne turbulents on mikro- ja makromaailma tasandi peegeldus praegusele sotsiaalsele olukorrale. Üksikisiku tasandil ei saa inimene aru, mida ta peab tegema, ja ei oska teha sellele vastavalt ka otsuseid. Ühiskonnana valitseb meil samasugune segadus: aastaid tundmatu pandeemiaga võitlemisele lisandus nüüd barbaarne imperialistlik invasioon. Mõlemad probleemid lõhestavad ühiskonda, esile kerkivad populistid ja trollid, neid võimendavad infosõda ja ebakindlad signaalid valitsejatelt. Küsimused: «Kuidas meie praegune ühiskond saab teha olulisi otsuseid sellises psühhofüüsilises ruumis? Kas kunstnikud peavad pakkuma ühiskonnale alternatiivseid lahendusi? Kas vaimne turbulents saab luua moodsa alkeemilise võrrandi, mis eemaldab maailmaprobleemid ja loob uue ja inimsõbraliku maailma?» jälitavad meid igapäevaselt ja ühesed vastused puuduvad.

Veneetsia bienaalilt saabus otse Helsingisse Ukraina kunstnik Aleksey Yudnikov, kelle Veneetsia bienaalil esitatud Vladimir Putini ja Fantoomi performance-taaslavastus oli autentne vene platnoi agressioon publiku suunal. Õnneks/kahjuks toimus kõik vene keeles, mistõttu suurem osa publikust ei adunud otsest ohtu, vaid kõhedaks kiskuvat õõnsat energiat.

Kunst räägib eelkõige sümbolite keeles ja kasutab kunstilisi kujundeid. Performance-kunst on maailma tajumiseks suurepärane meedium, sest see on interdistsiplinaarne ja pole mitte ainult eri kunstivaldkondade – heli, visuaalid, liikumine, film –, vaid kõigi eluvaldkondade süntees teadusest spordini. Joonas Jokiranta kasutas maailma tajumiseks ja vastuste otsimiseks soome-ugri šamanismi, tuues välja puuslikud ja tootemid. Inari Virmakoski kutsus kogu publiku ghandilikus rituaalis mõttejõuga maailma muutma. Tomasz Szrama ja Steve Vanoni ostisid abi interaktiivsest pealtnäha lõbusast mängulisusest publikuga. Ameerika kunstnike Joseph Ravensi ja Yoni Vingi etteasted käsitlesid üsna otseselt abordiseaduse vastuvõtmist USAs. Nemad kogesid seda nii valuliselt, et põgenesid Euroopasse – pigem olla siin otse sõja kõrval kui seal kaugel sajandite taguses inimsuse vaenulikus diskuruses. Non Grata ja Hilse Vaisi koostöös totaalse ruumi lõppakord võttis teema kokku mastaapses kaoses tuumaplahvatuste, maailma südametunnistuse, laserite, tule ja tossu keskelt väljunud uue, terve maailma puhaste ja hõõguvate välgunooltega märgistatud tormi põlvkonna näol.

Kunst ei ole tingimata pilt seinal. See on elusolend ja kunstnikud on päästikuks, mis käivitavad inimestes loomingulise protsessi. Võib olla päästab just absurd maailma…