Ypsiloni kultuuritoimetusel tuli mõte teha lugu tööbändidest. Nendest, kes eestlaste muusikaturul põhitöö ära teevad. Kellede huumori ja saundi taustal suviti kilode kaupa hambaid välja lüüakse, kelle keikkadel eevatütreid ridamisi rasedaks jääb, ilma et lapse isa nimi ema ajust ega hõigates metsaservastki enam elus vastu hõikaks. Bändidest, kelle nimed jäävadki mälusopis nende laste perenimedeks, sest seda, kes tegelikult kedagi torkas, teab vaid tuul.
Küsimused, mis teele panime, olid järgmised:
- Kust teil üldse mõte bändi teha tuli?
- Milline on bändimehe elu? Milline see võiks olla?
- Mida pillimees ise keikkalt saab? Jagajale jäävad tühjad pihud?
- Ekstreemseim esinemine? Metsikuim koht, kuhu olete autogrammi andnud?
- Kas teie keikkadel inimesed rohkem liiguvad või liibuvad?
- Milline on teie keskmine kuulaja?
- Koroonapiirangud on maas, kultuurielu taastumas. Tuleb töine suvi?
- Mis teie bändi unistus on?
Nagu me kartsimegi: ilm on soe, suur osa bändidest juba hõivatud ja laval ning need, kes Ypsiloni tühja meilikastiga jätsid, said «ei vastanutena» lahterdatud. Mõned vastused oma küsimustele siiski saime ja las need räägivadki ise enda eest.
Eesti Gun ja Liisa
Vastab Gunnar Loho.
Mõte bändi teha? Liisaga viis kokku juhus. Esimene esinemine temaga oli 2016. aasta aprilli lõpus minu klassiõe juubelil. Ise toimetan juba iidamast-aadamast.
Bändimehe elu? Mulle sobib, et reede ja laupäev on reeglina tegus ning ülejäänud viis päeva ei sega teised minu tegemisi. Olen rahul sellega, mis on.
Mida annab? Välja antud energia eest tagasiside, mis on ka energia. Kui oskad anda, siis ka sulle antakse. Tuleb osata jagada, liita ja lahutada – siis on kõik OK.
Ekstreemsused? Autogrammid? Eelmine suvi liikuval jõepraamil, kunagi Salme külas Gruusias Gagra aseprokuröri hõbepulmas, uue lauda avamisel Viljandimaal. Kui pikemalt mõtlema hakata, tuleb kindlasti neid eripäraseid juhtumeid veelgi. Ilusale naisel tema ilusale rinnale. Kord sai antud ka pepu peale.