L, 1.10.2022
SEKS JA LINN ⟩ Õrnuse väljakujunemine
Õrnus Foto: Triin Tasuja/Kollaaž
Triin Tasuja
Õrnuse väljakujunemine
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Lisa A. Romano on jaganud mõtet, mis võtab intiimsuse minu meelest väga ilusti kokku, eriti kui arvestada sellega, et taustsüsteemis on trauma kogemused (ja mingil määral on neid kõigil inimestel): «Oleks ma teadnud, et tõeline intiimsus algab minust endast. Mida rohkem olen ma võimeline olema iseendaga aus oma haavatavuse suhtes, seda enam olen ma võimeline olema haavatav teiste inimestega. Teades tänasel päeval, et ma olen piisav, ei ela ma enam hülgamise hirmus, mis on mind toonud vabaduseni kogeda tõelist emotsionaalset lähedust teiste inimestega.»

Arvatagu life coach'idest ja muudest sarnastest tiitlitest mida tahes, ühe või teise inimese mõtete selguse üle saab hinnangut anda ainult sellest lähtuvalt, millised on eelnevad elukogemused ja vajadused edasiseks eluks. Kui emotsionaalsete hingehaavade ravimine oleks sama kultuslik, kui staatusega ära panemine, siis uskuge mind, meil oleks kõigil rahumeelsem elu. Nende kahe nähtuse vahe seisneb suuresti selles, et väljaspoole paistvad saavutused toovad rohkem tähelepanu, sest need on silmaga nähtavamad kui sisemised. Kõige lihtsam viis kompenseerida sisemise rahu puudumist on välise tähelepanuga. See kõik võib olla rohkem või vähem mänguline, ent kui veidi jälgida popkultuuri, siis võib see ka võtta täiesti meeleheitliku mõõtme.

Samas, eks seda ekspluateerimist toimetatakse ka nii salakavalalt, et teinekord ehk istutatakse see identiteedi külge, nagu oleks normaalne armastust «teenida» pideva välise validatsiooni kaudu. Teha teistele head selleks, et olla «hea inimene» ei ole tegelt kuigi sügav empaatia, vaid nartsissistlik farss. Sellised inimesed õigustavad end tihti fraasidega nagu «Pärast kõike seda, mida ma tema heaks tegin!» või «Ma olen sinu jaoks ainult head tahtnud», millele võiks konflikti olukorras vabalt vastu küsida: kas keegi on võlgu kellegi headuse eest?

Üle piiri saab minna muidugi mõlemil juhul, aga see ongi emotsionaalselt ebastabiilsete inimeste vaheliste suhete põhiprobleem, et trauma tagajärjel välja kujunenud suhtemustris (kui sellest teadlikult ei väljuta) ei tunne osapooled iseenda piire. Kui meil pole lapsepõlves kogemust iseenda emotsioonide valideerimisest, siis kipub see jätkuma välispidise kaudu. See on ideaalne pinnas ajupesuks. Kui ollakse maast madalast harjunud sellega, et väline keskkond mõistab hukka, eirab või eitab loomulikult tekkinud tundeid maailma suhtes, siis sellega algabki endale ja teistele valetamise pikk kadalipp. See lõppeb momendil, kui valetamine muutub juba nii ebamugavalt vastikuks, et ajab endalgi südame pahaks. Või juhtub mingi õnnetus, surmaeelne kogemus vms. Igal juhul peab inimene ise aru saama, et ta ise end petab – ja selles ei saa mitte keegi kedagi veenda.

Kui mitmeid kordi olen ma kellegi toas oleva elevandiga silmitsi seisnud, teades, et me ei saa hakata sellest rääkima, sest inimene pole ise oma probleemi teadvustamiseni jõudnud. Isegi juhul, kui ta aimab ja sisemine pinge ongi ta juba maha surunud, siis enne, kui ta pole lubanud endal valust tükkideks kukkuda, ei saagi temaga tegelikult haavatav olla. Kurb tõde on seegi, et ta isegi ei suuda teise inimesega siis haavatav olla. Just sellisel pinnal toimibki puudusteadvus: tuntakse, et ollakse millestki ilma, mis teistel on.

Aga mida me tegelikult saame teada sellest, mis teistel on? Selle pinnalt, mis kaugelt paistab või? Taoline võrdlus on jällegi ettekujutuslik, kusjuures veel sellisel abstraktsioonitasemel, mis põhineb esiteks (enda eest peidetud) võrdlusel mina vs nemad, ja teiseks sisaldab see soovi ennast eristada – sest enese kogemust, valu ja puudusi peetakse erilisemaks kui ülejäänute inimeste omi. Ilmselgelt on see lapsik, aga see on tasand, kuhu ka väga paljud täiskasvanud kinni jäävad, pidades seda oma «identiteedi» osaks.

Tegelikult on kõige olulisem see, et me ise endast aru saaksime. Paradoks jälle on selles, et ega me ei saa aru, et meie tunded on teiste inimeste tunnetega võrdväärsed, kui me kellegagi kokku ei puutu. Liigne üksindus on ebatervislik, sest see võimendab kannatamise suurust, ent oma tunnetega kontakti saamiseks on üksinduses olemine teataval määral ka kriitiliselt oluline. Suhtlemist on eelkõige vaja selleks, et toimuksid sotsiaalsed reaktsioonid, mille alusel oma tunnete maastikul toimuvat jälgida ning teha järeldusi nii enda kui sootsiumi suhtes, kellega suheldakse. Non-active-player-tüüpi karakterid jäävad tihtilugu ringrajale igavesti sama tiiru tegema, aga on igaühe enda valik, kas taoline tüpaaž pakub talle turvatunnet, sest on keegi, kes on kogu aeg sama jutu ja teguviiside ahelas, või mõjub see ta enda arengule pärssivalt – või üldse midagi muud. Inimeste arengu eeldused ja tasandid on täiesti erinevad.

Androgüünsus on uus macho

Mõni kuu tagasi, kui veel intensiivsemal määral oma intiimsuhete sfääris inventuuri tegin, taasavastasin ideaali, mille vahepealsetel aastatel unustanud olin. Pärnu meeste invasiooni algusega läks mul midagi meelest ära, sest läksin oma naiselikkust otsima läbi ürgmehelikkuse. Primitiivsusel on inimkogemuse juures oma roll, samamoodi nagu on lapselikul emotsionaalsusel – neid sfääre eneses tundmata pole võimalik liikuda komplekssema teadmise suunas. Ma ei tea, kas ma end just evolutsionistiks saaksin pidada, aga nii palju olen ma aru saanud, et kui üks emotsionaalse arengu faas on kusagil vahele jäänud, siis mõjutab see tulevast emotsionaalset kogemist märgatavalt.

Kõige lihtsam näide sellest on ikkagi imikuiga – see omakorda läheb nii sügavale nii mitmel tasandil, millest olulisim on see, et meil ei ole selles elufaasis teadvust, mis saaks elu esimesi kogemusi mäletada, mistõttu on neid ka väga raske (kuid mitte võimatu, selle jaoks on meetodeid!) mäletada. Ent imikueas unarusse jäetu on tõenäoliselt ka vaimselt vähem arenenud, kui ta üldse ellu jääb. Lapse toitmisest tema ellu jäämiseks ei piisa, sest ta elu sõltub läheduse olemasolust.

Palju jubedam sellest tundest, et intiimne partner minust ei hooli, on arusaam, et ta ei oska endastki hoolida. Suutmatus sügavaid tundeid arusaadavalt väljendada tuleneb eelkõige sellest, et nendega pole tegeletud. Ja selle momendi äratundmine ükskõik, millises suhtes, on okei aeg minema kõndimiseks. Sest tegelikkuses oleme me täiskasvanud inimesed ega pea üksteist järgi vedama. Iseenda vajadustele truuks jäämine on esimene samm sügavamate suhete loomiseks teise inimesega, kes ei pruugi olla see, keda me oma partneriks lootsime olevat.

Isiklikus plaanis tuleb endalgi tunnistada, et tegime ses paar aastat tagasi lõppenud suhtes teineteisele nii palju haiget, et seda näib praegu täiesti võimatu korda teha mujal kui iseendas. Sest see mõjutab mind tänaseni. Aga ma ei taha, et ükski vana teema enam uutesse suhetesse sisse sõidaks. Sellepärast on mu üksindus õnnistus, et ma näen nüüd varjundeid, mis olid õõvastavalt sünged, kuid mis toona niimoodi välja ei paistnud. Ja milles polnud meist kumbki teisest rohkem süüdi. Ent pärast enesepettuste lõppu, kui erisugustes kirgede tormides möllamise afterglow’gi kadunud oli, hakkas mulle meenuma, mida ma päriselt ja kõigi viimaste aastate otsingute tulemusena hindan.

Mulle meeldivad naiselike omadustega mehed, kes ei karda eksida. Ja esteetiliseltki eelistan ma, et nende keha väljendaks androgüünseid jooni. Kokkuvõttes on see üsna adekvaatne järeldus, sest kui ma mõtlen sellele, missuguseks ma muutun vastavalt sellele, kellega ma suhtlen, siis kinnised ja kõvad (ossid) mehed, olgu nad nii kütkestavad kui tahes, muudavad mind jäigaks ja ärevaks, kuigi äratavad samal ajal üles ka ürgsed ema ja amatsooni arhetüübid. Aga mida kõvem mees, seda räigem amatsoon ma olen – kuni selleni, et mu kinnisideeks saab macho alistamine, ükskõik milliste vahenditega.

Kuna ma olen selle faasi hiljaaegu põhjalikult läbi teinud, siis oli tõeliselt meeldiv uuesti mäletama hakata oma põhiväärtusi. Seksida tuleb siis, kui oled armunud. Head poisid ei ole pealetükkivad. Sugu on armastuses teisejärguline – ja just selle tõttu ma kaifingi neid pikki sõrmi ja juukseid, et ma ei taha näha fikseeritud sootunnuseid, vaid iseenda moodi inimest.

Märksõnad
Tagasi üles