HISPAANIA REISIPÄEVIK ⟩ España, primera parte – Perega Mallorcale ja Ryanairi feil

Kõige väiksem aeleb keset turvakontrolli põrandat ja röögib. Täiest kõrist, lihtsalt röögib. Vanema poisi kott võetakse lõhkeainete kontrolli ja määritakse lapikestega. Kristit topitakse mingisse skännerisse. Olen üleni higine. Keskmine poeg pressib enda tahvelarvutit seljakotti ja irvitab olukorra üle. Tahaks nutta, tahaks koju, tahaks tagasi metsikusse Lääne-Tallinnasse. Aga ei, meil hakkas puhkus ja me sõidame Hispaaniasse. Perega. Kaks lapsevanemat ja kolm last. Tallinn-Mallorca-Malaga-Mallorca-Tallinn. Ümberistumiste ja -astumistega.

Día uno

Kolmeaastane olemas kolmeaastane Foto: Steven Vihalem

Väiksem poiss aeleb ka lennuki järjekorras. Ja karjub, lausa röögib taaskord. Kaks vanemat poissi on normaalsed, ei röögi ega aele. Veits imelik oleks ka, nad 12 ja 14. Mitte 3 nagu see, kes röögib. Me oleme eelnevalt 3-aastastega reisinud, me teame, mis laias laastus ees ootab. Vaatan Ryanairi värava juures olevat pagasimõõdikut, sinna peaks saama meie Personal Item pagasi sisse suruda – viis seljakotti, tavalist seljakotti. Siiralt kahtlen, aga siiralt ükskõik tundub olevat, sest ma tean, et meie seljakotid mahuvad istme alla. Vist. Hakkan aimama, mis ees ootab, sest mask on kohustuslik [erinevalt näiteks SASist ja AirBalticust, millega Kopenhaagenis käisin] ja see maksab 2€ tükk. Ryanair. Jube. See tšikk väravas käitub jubedalt, ta teab ja peab oma tööandjat jubedaks. Ryanairi kasutavad jubedad inimesed, vaesed ja koonrid. Lennukitäis rotte. Me lähme ka selle lennuki peale.

Viini lennujaam. Ümberistumine, ooteaeg 4 tundi. Meie lend läheb C väravate juurest, leiame seal mingi burksi koha, mille juures on lastele turnimiseks ja mängimiseks suur lennukimudel. Jätan poisid sinna mängima ja asun suitsuruumi otsima. Mitte ühtegi suitsuruumi. Fašistid, 18 aastat tagasi lubasite isegi rohkemates kohtades tobitada kui Eestis, aga nüüd pean suitsetamiseks lennujaamast väljuma. Lähen perele oma õnnetust teatama. Kristi räägib, et üks laps oli siia tulnud ilma vanemata, ema leidis ta üles ja andis kõrvakiilu. Vist olid slaavlased.

Lähen terminalist välja, teen kaks tobi. Tagasi sisenedes läbin turvakontrolli, tüübid tšekivad mu dread'e, et ega ma sinna midagi peitnud pole. Kunagi Saksamaal Frankfurdi lennujaamas oli sama keiss. Fašistid noh. Jõuan tagasi ja Kristi räägib, et teine ida-eurooplaste võsuke oli just vanemate käest siin peksa saanud. Ongi vist siuke koht siin lennujaamas, kus ida-eurooplased ja slaavlased saavad rahus oma lapsi peksta. Sööme hirmkalleid lennujaama burkse.

Saame lõpuks lennuki peale. Inimestel on sõbralikumad näod ja paremad tujud. Latiinod on ikkagist algupärased inimesed, mitte nagu ülejäänud Euroopa muzungud. Jõuame Mallorcale kell 23:45. Lennujaamas on hull taksojärjekord, aga õnneks see liigub kiiresti. Selgub, et peame kaks taksot võtma, üht suurt ei saa ja viiekesi meid peale ei lasta. Kaks korda 22€. Hotell El Arenali piirkonnas on vana, aga puhas. Telekast tuleb kohalikke kanaleid, Kristi surfab neid ja ma lähen vaatan kõrvaltoas poisse.

Tagasi jõudes on telekas kinni, Kristi oli surfates avastanud kanali, kus mingi tädi topib näppe tussusse. Hakkan naerma, et just panin poistel ka teleka mängima. Kristi jookseb poiste tuppa, õnneks nad olid peatunud kanalil, kust tuleb jalka. Küsimusele, et kas oli ilus tädi tuleb vastus, et ta ei näinud rohkemat kui näppe ja tussi. Enne magamaminekut teen rõdul tobi ja jälgin koju tuigerdavaid pidulisi.

Foto: Steven Vihalem

Día dos

Ärkan esimesena ja lippan hommikusöögile. Jälgides vaikseid imeliku välimusega eurooplasi, saan aru, et tegemist on sakslastele orienteerunud hotelliga. Nad ei pea isegi oma suud avama, piisab vaatlusest. Hommikukohv on Nescafe baasil, proovin nii Tall kui ka Short versiooni, kangem on veits parem, aga üldiselt sitt. Võimalik, et sakslastele sobib.

Esialgses graafikus tekkisid enne reisi muutused, selles hotellis tube järgmiseks ööks ei ole ning sellega algab meie esimene rännak mööda Hispaaniat. Pakime asjad, et sõita El Arenast Palmasse ja sealt Santa Ponsasse, kus ootab meid apartementos. Väiksem poiss näeb bussi peal olles gigantset dinosauruse kuju, temaatiline minigolfi koht. Täielik paanika, sest ta on hull dinofänn, tüüp tahab ukse juurde joosta, kui takistan, siis hakkab akent peksma. Kõike saadab hull kisa ja nutt, oleme tagaotsas, aga isegi eespool olevad inimesed vaatavad. Ses suhtes pohhui, laps nutab, so what, kahju on tast lihtsalt.

Palmas võtame poistele mäkki, friikad-burksid ja väiksem saab isegi mingi Sonicu mänguasja, kõik maksab kokku sama palju kui üks burks lennujaamas. Ma joon lihtsalt kokat ja teen tobi, olen püüdnud surnud liha söömist vähendada, eilne oli vastik, sittusin ennast täna ribadeks. Mäkist ületee on bussijaam, tüübid teevad igal pool mahvi, võrdsuse lõhn on õhus.

Sõidame bussiga uude kohta, Santa Ponsa ranna ääres olevasse apartementos'esse. Kena, oleme sellises kohas olnud Portugalis, korter köögiga ja kommunaalne bassein. Lähen poistega kohe ujuma. Basseini juures on kamp purjus iirlasi, neil on pirakas kõlar, millest mussi lasta ja isegi mikker, et kaasa laulda. Jauravad ja laulavad. Inimesed tunduvad olevat häiritud, me poistega irvitame ja tegeleme oma teemadega. Väiksem hullab ringi, kuni teeb järsku virilat nägu – tilluke junn tuli püksi. Kristi viib ta tuppa pesema, me jääme vanemate poistega bassusse mõnnama ja üksteisele palli loopima.

Peale basseini chillime toas ja rõdul, seda peaks vist lodžaks kutsuma, vaatan telkut ja vaatan basseini ääres toimetavaid iirlasi. Telekast näitab ka iirlasi, näppe tussusse toppiva naisterahva asemel on Iiri telekanalid ITV, ITV2-4-jne. Näitab uudiseid ja peamine teema on mingi tüüp ja tema kass ning see, et neid ei lastud ühte poodi sisse. Tsipake on ka Ukrainat. Lisaks on mingid suurfilmide ja sarjade kanalid, mul ei ole tükk aega kaablit olnd, seega ma ei tea enam neid uusi trending kanaleid. Content on sama, mis oli 20–30 aastat tagasi, näiteks «Murder She Wrote».

Õhtusööki teeme apartementos'es, pastat, salatit ja praetud baklažaan. Söön megavähe, aga kõht saab räigelt täis. Lebotan lodžal, teen tobi ja joon Ginger Ale’i, kell on alles 20:00, aga hull väss on peal ning enesetunne on sitt. Otsustan magama minna, Kristi läheb poistega välja jäätist sööma. Aelen voodis, tsips palavikuline tunne, aga mitte vastikult, vaid mõnusalt, määrivalt nagu juppis.

Día tres

Magan kella kaheksani, suts vähem kui 12 tundi jutti. Pohmaka tunne on, dehüdreerunud. Hommikusöögiks muna ja võikusid. Ostsime eile La vache qui rit ehk «naeratava lehma» nimelist sulatatud juustu. Tra, kuidas mulle meeldib see naeratav lehm, kogum nostalgilisi mälestusi, lapsepõlves üks lemmikimportkaupu ja peale seda on see mind saatnud Vahemere kõigil kaldail, nii põhjas, lõunas kui ka idas.

Kristi luges kuskilt, et Santa Ponsat kutsutakse hellitavalt Little Irelandiks. Jätame mõttes iirlastega hüvasti, võtame oma viis seljakotti ja jalutame bussi peale. Linna keskelt läeb buss A11 otse lennujaama, maksta saab viipega. Lebo. Tuju on mega. Puhkus, jee.

Tunne on hea ja tuju on mega. Isegi siis kui oled eneseteadmata Smilersit tsiteerinud. Foto: Steven Vihalem

Lennujaamas selgub eepiline feil – me ei teinud Ryanairi peale online check-in'i ja peame maksma 30€ lennujaama check-in'i. Lastega reisides on sellised feilid eriti soolased, sest see 30€ on korda viis ehk rohkem, kui me piletite eest maksime. Jauran tüübiga letis, nõuan manager'i ja kõik muud jutud. Ma olen nii vihane, et tahaksin laamendama ja räuskama hakata, aga samas ma tean, et selle tulemuseks oleks mingisse lennu blacklist'i saamine. Ma enivei anarhistlike maailmavaadetega moslem, see umbes nii, et Amina Wadud oleks Makhnoga lapse saanud. Fun fact: Koplis elab Makhno järeltulija, noor täis-tätoveeritud BMXi tüüp.

Pangakaart maandub letil. Maksan ja nutan. Vastik on olla, sest see on mu enda viga. Läbime kontrollid lebolt ja lähme enda värava juurde. Käin lennukit oodates tobil, kohe näha, et hispaanlased on normaalsed inimesed ja mõistavad suitsuruumi vajalikkust sellises keskkonnas. Rahunen ja kobin kodinatega lennuki peale. Meid pannakse 159€ check-in'i eest täiesti eraldi istuma, isegi 3-aastane istub üksinda, aga lõppeks saavad Kristi, väiksem ja keskmine poiss kõrvuti istuma ning mina nende lähedale. Terve sõidu vaatan neid sitaseid ja väärakalt kritseldatud hädaolukorra jooniseid ning mõistan, et ma olen samasugune retakas nagu need tüübid seal pildi peal. Kõigepealt puhun iseennast ja seejärel loodan, et laps jääb mingi nööriga kinni seotud päästevestiga keset Vahemerd ellu. Ainult naisel on mul ilusad jalad, mitte sellised imelikud nagu sel roosa kleidiga luual.

Foto: Steven Vihalem

Üldiselt on selline värk, et me reisime palju, koroonaaeg on olnud erand. Kristi reisib üksinda eriti palju, sest töö on selline. Aga jah, oleme poistega sitaks reisinud, kõik tüübid on enne aastaseks saamist lennuki peal olnd, ja mitte selleks, et kuskile Euroopas sõita. Vanima poja esimene reis oli 6-kuuselt Kuveiti, keskmisel 10-kuuselt Marokosse ja noorimal 4-kuuselt Dubaisse ja Kuveiti. Kaks aastat tagasi läksime just enne koroonat Lääne-Keeniasse, olime peaaegu 3 kuud Shianda nimelises kohas. Oleme Marokos sõitnud nelja täiskasvanu, kahe lapse ja pagasiga 700 kilomeetrit Tangerist Essaouirasse, autoks Fiat Panda või sarnane. Oleme neljakesi enne väiksema sündi — ta oli veel Kristil kõhus siis — sõitnud Tallinnast Prahasse, söönd seal jäätis ja siis tagasi tulnd. Viie tärni hotellid Kisumus, sitased hostelid Tangeris, kus linade peal on imelikke karvu, telgid metsas, sääsevõrgud troopikas, apartemendid Portugalis ja compound'id Keenias. Need poisid on kõigeks valmis, Hispaania on isegi suht safe variant, Euroopa või nii. Teades meid, suudame me ka siit viimse välja pigistada.

Rääkides lastega reisimisest, siis pean tunnistama, et olenemata selle kulukusest on mul hea meel, et ma olen suutnud neile seda pakkuda. Ma reaalselt leian, et üks kahe nädalane reis on harimise mõttes väärt rohkem kui kaks kuud kooli. Kolm kuud Keenias – need poisid on näinud elu 10 000 km kaugusel Munamäest, käinud ekvaatoril koolis koos kohalike lastega. Nende empaatiavõime on enne puberteeti sellisel tasemel, et enamus keskealiseid VEHMasid ei saa ka peale kümmet ayahuasca trippi sellisele lainele.

See 159 eurtsi (30 korda viis pluss tax) oli lolluse ja mõtlematuse maks ning ainus, mis mu meeles mõlgub, on see, et keskmine poeg vaatas kogu jauramist pealt ja sosistas meile vahepeal, et tal on 100€ sünnipäevaraha kaasas ja et ta annab selle, kui on vaja. Fakk, klomp tuleb kurku, mõistlik ja südamlik poiss ju.

Lennuk maandub. Tere, Andaluusia!