RUITLASEGA VEE PEAL ⟩ Patriotism aitab peita vene inimese häbi- ja süütunde

Mulle meeldib mõelda, et nii hea kui kuri on olemuselt head. Hea on suurem osa reaalsusest, kuri on kõik see, mis seda reaalsust moonutab: armastus, tunded, alkohol, esteetika, teater, muusika, kino. Ja siis on hea ja kurja kõrval instinktid, mis väljenduvad sageli teadvusega toimetulematusena.

Looduses ei tapa peale inimese mitte keegi lõbu pärast. Hundil tuleb oma kutsikaid sööta, tal tuleb nad iseseisvaks toimetulemiseks ette valmistada. Hunt ei alanda oma ohvrit, aga tal tuleb oma territooriumit kaitsa. Kui sellele kolib veel paar pesakonda, ei ole territoorium võimeline kõiki toiduga varustama.

Riik pole samuti midagi muud kui inimkarja toimetulemiseks vajalik territoorium ning vajadus seda omada, seda laiendada, selle eest hoolitseda ja seda kaitsta on instinktiivne.

Arutame seda praegu Borisiga (nimi tema enda palvel võimalike probleemide vältimiseks muudetud). Boris on Moskvast. Insener, üliintelligentne vene haritlane, hea sõber. Kolm aastat pole näinud. Ta pole siia saanud, kõigepealt koroona, siis see sõda. Borisil on olemas Schengeni viisa. Selgus, et kui ta tuleb siia terviseteenuseid tarbima, võib tema siiasõit võimalikuks osutuda. Osutuski. Schengeni viisa on Borisil veebruarini, seega võib-olla näeme veel korra. Edasi ei tea.

Boris naljatab, et kui Venemaa peaks Eestit ründama, tuleb ta Eestisse ja astub kaitseliitu. Ta pole putinist, kaugel sellest. Juba meie tutvuse algul, aastaid tagasi, nentis ta, et Putin & Co valmistab talle eelkõige piinlikkust.

Borisi isa on sõjameelne, ta on ka 80 ja kõrge iga teeb siin omad korrektuurid. Aga ka suurem osa Borisi töökaaslastest on sõjameelsed, tal tuleb nendega territooriumi jagada, sest teist tal pole. Kokku olla 80 protsenti Venemaa elanikest invasiooniga Ukrainasse päri.  Seda instinktiivselt, kuna juhtloomale mitteallumine tähendab looduses karjale hukku. Instinkt on nii tugev, et imeline hea ja kurja vahel vahet tegev teadvus on selle kõrval kaitsetu. Sama loogikat pidi minnes võiks öelda, et 80 protsenti Venemaa inimestest on pedofiilid. Midagi pole teha, instinktidest pärinevad häired on imelise teadvusega suuresti mitte kontrollitavad.

Boris ütleb, et vene karjas on 20 protsenti teisitimõtlejaid, karjalõhkujaid. Neid, kes pööraksid võimalusel asjad teisipidi. Võimalusi pole palju, ajakirjanikud surevad, ärimehed kaovad. Aga 20 protsenti on 28 miljonit inimest. 28 miljoni inimese jagu allasurutud inimlikkust. Hea mitu Baltimaad. 20 protsenti tähendab, et Venemaa ei ole nii ühtne midagi.

Ma ei halasta. Räägin Borisile Majakovski Viiendast Internatsionaalist. Majakovski on üks osa vene inimese alateadvusest. Viies Internatsionaal näitas eelmise sajandi alguse vene inimese suhtumist naabritesse. See ei ole muutunud. Baltimaad on äramärkimist mitte väärt rämps, Prantsusmaa on tõusikute tallermaa, Poola on peldik, Inglismaa muda, Ameerika lihtsalt veider ja jälk. Ainult Saksamaa oli Majakovski jaoks midagi.

Segipekstud ja alandatud Saksamaas nägid ka bolševikud verevendadest liitlasi ega suutnud leppida, et revolutsioon Saksamaale ei laienenud. See suhtumine pole Venemaal muutunud, muu maailm on impeeriumi jaoks siiani rämps, välja arvatud see vana hea Saksamaa. Saksamaa on praegugi segaduses nagu häbelik pruut – kihlasõrmus on sõrmes, aga peigmees on pildi eest ära joonud ja küla peale kaklema läinud. Boris ei keera pead ära, ta on nõus. Jah, me oleme süüdi, tahame me või mitte, aga meil tuleb ühel päeval seda tunnistada ja Ukraina oma rahadega üles ehitada.

Boris saab Eestis tegelikult loodusravi. Värske õhk, viski, tubakas. Oleme praegu kadakate all ja sätime õngi, sadamas ootab mootorpaat. Maailm on muutunud, kusagil pole elu enam endine, mind huvitab, kuidas on nende muutustega sanktsioonide alla surutud Venemaal, kes need algatas.

Boris, me mõtleme teile järjest uusi sanktsioone välja ja sa näed ikka välja hea toitumise juures. McDonaldsist olete juba ilma, Coca-Colat inimesed enam ei joo – mida me peame teilt ära võtma, et see sõda lõpeks?

McDonalds müüs oma vara mingile oligarhile ja see töötab teise nime all rahulikult edasi. Võib-olla meil on strateegilised Coca-Cola varud, see on siiani müügil. Te Putinit ei saaks ära koristada?

Kas need sanktsioonid täidavad oma eesmärki? Vene inimesed elavad nüüd vaesemalt.

Ei. Elukvaliteet võib vabalt langeda Nõukogude Liidu tasemele, Vene inimene on vaesusega harjunud. Ta muide pole kunagi elanud paremini kui Putini ajal, sel elukvaliteedil on seega veel langeda ja langeda.

Mina seda sõda ei uskunud, viimase hetkeni, sina samuti mitte. Kas tavaline vene inimene uskus, oli selleks valmis?

Arvan, et jah. Põhjus on ajalooline. Venemaa on kogu aeg sõdinud, sisemine valmisolek vägivallaks on meil alati olnud.

Millised olid vahetult pärast sõja algust inimeste reaktsioonid?

Esmalt oli šokk.

Vaikus.

Ja nüüd on 80:20? Nagu sa ütlesid, 80 protsenti on patrioodid, toetavad invasiooni, 20 protsenti mitte. 20 protsenti venelasi tähendab 28 miljonit inimest. Kuidas see vastasseis tänavapildis välja paistab, töökohtadel, üldse?

Vaikus.

Suurem osa sellest 80st lihtsalt sulgeb silmad. Levinuim vabandus on: me ei osale poliitikas. Kus sa siin poliitikat näed, tainapea, see on sõda. Patriotism aitab silmi peita. See võtab häbi ja süütunde oma riigi kuritegude pärast. Iga riigi unistus on olla kodumaa, kodumaa seob inimesed enda külge.

Kaks ussikest, isa ja poeg, vestlevad. Poeg küsib, kas oleks hea õuna sees elada. Jah, oleks hea, on isa nõus. Aga miks meie siis sitahunnikus elame, tahab poeg teada? Kodumaad ei valita, lõpetab vana uss jutu.

Putini järgi on Venemaa ja Ukraina sisuliselt üks rahvas. Kui nii, siis miks mitte need kaks sitahunnikut kokku lükata?

Idioodi jutt. Venemaa ja Ukraina on kaks täiesti erinevat slaavi rahvast, täiesti erineva ajaloo ja kultuuriga. Kaks vaest sitahunnikut. Ühel neist on vähemalt unistus puu otsa ronida ja õunaks saada.

Saab?

Ma loodan.

Kultuuritegelased on sõjategevuse avalikult hukka mõistnud. Vastavate avaldustega on välja astunud Akunin, Slepakov, Grebentshikov, Juri Sevtshuk sai oma väljaütlemiste eest mõnesaja eurose trahvi.

Kultuuritegelased on samuti kahes leeris. Või mis kultuur. Ütleme siis, et kultuur on sõja vastu, estraad on poolt.

Miks Putinile tegelikult Ukrainat üldse vaja on? Kardab ta tõesti NATO baase?

Ta ei taha neid baase, aga ei karda ka, no ta sai ju endale NATO Soome näol otse kõrvale. Arvan, et asi on selles, et Ukraina oli end järjest rohkem Euroopaga sidumas. Putin ei vaja enda kõrvale edukat näidet. Naabritel on korraga normaalne seadusandlus, paranev majandusolukord, võim ja raha kuulub rahvale... Kuule, kuidas Putin seda venelastele ära seletaks, et hiljuti suhteliselt samas olukorras maa ja selle inimesed elavad korraga venelastest oluliselt jõukamalt?

Märgilised kohad. Krimm. Ukraina saab Krimmi tagasi? Kas Krimmi inimesed tahtsid tõesti Venemaa alla?

Ei saa kunagi tagasi. Krimmi elanikud ei tahtnud, Putin tuli ja krimmilased nõustusid. Nende elatustase tol hetkel pisut tõusis.

Odessa?

Ma tahaks uskuda, et ta [Putin] Odessat maatasa teha ei julge. Odessa pole ainult linn, see on kultuuriline nähtus. Odessa hävitamise sõnumit oleks venemaalasele raske edastada. Linna ennast minu teada praegu ei pommitata ka.

Päris Põhja-Koread Venemaast ei saa?

Ei. Aga Iraan saab. Päris tükiks ajaks.

Kaua see sõda veel kestab? Kuidas see lõpeb?

Oi, kaua. Selge on see, et Venemaa Ukrainat ei saa, tal pole selleks vahendeid. Kuidas lõpeb? Kaotusega muidugi, Putin on juba kaotanud, Ukrainat NATO-sse mitte lubades sai ta sinna Rootsi ja Soome. Putin surub end järjest rohkem nurka. Seal on minu suurimad hirmud. Nurka surutud tuumanupu ja tuumalaengu väljalaskmise vahel on veel mõnikümmend inimest. Tuleb loota, et kellelgi neist on süda ja mõistus säilinud.

Aitäh, kullake. Su Schengeni viisa lõpeb veebruaris. Mu süda jookseb verd – sügisel seega saame viimast korda kokku ja siis me sinuga enam ei näe?

Miks ei näe, kindlasti kohtume, teeme aastas mingi ühise nädala Egiptuses või Emiraatides, vaatame aasta pärast, mingi koha ikka leiab, kuhu minusugust okupanti sisse lastakse.