L, 1.10.2022
SEKS JA LINN ⟩ Lihtsalt seks või ainult sugu?
Illustratsioon: Triin Tasuja
Triin Tasuja
Lihtsalt seks või ainult sugu?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Koomik Robert Schultz on väga tabavalt seksimise praktilise perspektiivi kokku võtnud ühes oma sketšis, kus ta kirjeldab, kuidas mehed seksist räägivad. Juba selle ettevõtmise eest olen ma tänulik, sest meestel on teineteise suhtes võimalik anda adekvaatset hinnangut nõmeda käitumise osas, mis teist sugupoolt puudutab. Ja see, mida ta kirjeldab, vastab täpselt sellele, mis mul viimati juhtus, kui ma veel kunagi seksisin: kui seks oleks olnud pitsa, siis vaatasin mina pealt, kuidas tema seda sööb. Ja läksin tühja kõhuga koju.

Muidugi oli mul täiega seda kogemust vaja, et aru saada, kui tühine seks ilma läheduseta on, aga siin ilmneb ka vahe suhtumises: lõbus saab olla sellel, kellele on vähem vaja ning kes ei vaeva end teisest hoolimisega. 

Iseenesest tundub lollakas arvata, et inimesed saavad teineteise jaoks olla kepitrenažöörid. Ent teisalt, kui ma eemaldan oma seksuaalpartneri naiivse «just fun» sildi tollelt situationship'ilt, siis taandub toonane läbikäimine oma puhtal kujul natukene ikkagi sinna trenažööri kategooriasse. Sest see oli tõesti lihtsalt seks. Ja niimoodi sellest mõeldes on mu süda täiesti rahulik, sest lihtne lõbu on tegevuse tõsidust arvesse võttes ikka väga vähe öeldud.

Asjade ja nähtuste nimetamisel on suur kaal selle osas, kuidas me neid tajume. Ja isegi, kui me parasjagu kellegagi suheldes ei saa aru, mis meie vahel on, siis pole tundmatuses sumpamises ka midagi halba, nii kaua, kuni see on huvitav ega häiri igapäevaelu. Seal on muidugi mitu konksu, sest esiteks vastutad sa enda huvide ja heaolu eest 100% ja see tähendab, et kogu ajukepp ja südamevalu, mida sa tunda võid, on ainult su enese probleem, sest teist inimest sinu jaoks situationship'is tegelikult ei ole – ei sõbra ega armastajana. Teiseks võib taoline suhtevorm tähendada kummagi osapoole jaoks täiesti erinevaid asju, kui vastastikkuselt (või enda seeski) pole paika pandud mängureegleid. Oma kogemusest võin öelda, et mu reaktsioon pärast seda, kui too situatsioonsuhe minu jaoks lõppes, oli samasugune kui siis, kui lõppes kahe aastane ajukepp, mida, nagu tagantjärgi ilmnes, ikkagi nimetatakse (päris?) «suhteks» (mis on omaette arusaamatu sõnakasutus, sest see sõna ise ei ütle absoluutselt mitte midagi). Mu reaktsioon mõlemil juhul oli «mis asi see veel oli?!» – ja see on päris normaalne indikaator asjade lõppemisest, mis on analoogne unenäost ärkamise või imeliku jutuga taksojuhiga sõidu lõppemisel.

Bioloogiline mehaanika

Bioloogiline antropoloog Robin Baker on kirjutanud kaks raamatut – «Spermasõjad» ja «Seks tulevikus» – mis ka õnneks eesti keelde on tõlgitud. Aastaid kestnud seksi uuringutest saab välja tuua nii mõnedki faktid, mis selgitavad seksi tähtsuse ja tähenduse muutumist. Ajal, kui isadust polnud võimalik määrata, said mehed isegi seksi toimumist eitada ning seega loobuda igasugusest seksuaalsuhtest tulenevast vastutusest, ent taoline «õnn» on nende kahjuks pöördumas. Ta toob välja, et pigem peaksid mehed olema suvalise seksiga (juhusliku rasestamisega) ettevaatlikud, sest naised on saavutanud positsiooni, kus neil on võimalik mehi väga ebamugavatesse olukordadesse panna: isadust saab tõendada, alimente saab nõuda ja on seadused, mis eelnevat toetavad. Feminist minus muidugi hõõrub kavalal ilmel selle peale käsi kokku, sest ma isiklikult leian, et naine ei ole nõrgem sugupool. Naine ei ole passiivne sugu, nagu mehed on läbi ajaloo armastanud jutustada. Sünnitus on potentsiaalselt eluohtlik protseduur ja see et mingid idioodid arvavad, et sõjapidamine on (sangarlik) konfliktide «lahendamine», mis viitab «mehelikule tugevusele», siis tegelikkuses tähendab see ainult seda, et mehel on vaja tapmisega tegeleda – samas kui naine kogeb suguküpseks saades valu regulaarselt oma naiseks olemise bioloogia tõttu (menstruatsioon ja sünnitamine) ega vaja lisakütet kellegagi taplemise näol. Sõltuvalt psühholoogilisest soost on ses osas muidugi kõrvalekaldeid.

Pigem kipun arvama, et läbi aegade on naistel lihtsalt nii palju muid asju olnud teha, kui rünnakut planeerida. Ja ma kahtlustan, et seal on seos sõjatööstusesse, mitte sotsiaalabisse raha kallamisega. Sest millest see algupäraselt üldse tuleneb, et me peame ühiskondadena aus hoidma sõjalist rünnakuvõimet, mitte läbirääkimisoskusi ja rahu säilitamise strateegiaid?

See on kõik nii sitt vibe, nii ilmselgelt ebahumaanne, et on teinud mulle vähemalt üht tüüpi mehe täielikult ja põhimõtteliselt igas muus plaanis mitte aktsepteeritavaks peale sõpruse: sõdurid, sõjaväelased, kindralid ja kõik need teised sõjardite tiitlid, mis hoiavad koos maailma, millesse ma ei usu ja mida ma ei tunnista. Sellega seoses muide «fun fact» kevadiselt Eesti Naisuurimuse ja Teabekeskuse juubelikonverentsi paneelvestluselt, mille teemaks oli võrdõiguslikkuse volinikud Eesti ülikoolides: võrdõiguslikkuse koolitustest on enamik kõrgharidusinstitutsioone olnud väga huvitatud VÄLJA ARVATUD Kaitseväe Akadeemia. Suht hale minu meelest.

Ma kujutan ette, kuidas mõni neist vendadest seda praegu loeb ja närvi läheb. Noh, mis mõtted peast läbi käivad? Tahad ära mind tappa, sest ma olen radikaalselt teisel arvamusel maailmast kui sina? See toob mind järgmise punkti juurde, kuidas mehed kahjuks naistest erinevad: võrreldes naistega on mehed endast tihtilugu õigustamatult heal arvamusel. See on absoluutselt taandatav kultuurikasjakilikkusele. Nagu uuringu sisugi tõendab, võeti ka arvesse psühholoogilist sugu, mis viitab sellele, et bioloogiline sugu iseenesest sisaldab mentaalseid variatsioone maskuliinsusest ja feminiinsusest. Kummagi soo tunnused on igas inimeses individuaalselt olemas, mis juba iseenesest on tunnistus sellest, kui mõttetu on ühe või teise bioloogiat binaarsesse opositsiooni asetada. Elades kultuuris, kus ajalugu ja poliitikat on teinud mehed õigustusel, et naine on nõrk ega saa millestki aru, on loonud tegelikult hoopis pinnase, mis on soodustanud naist saama veel tugevamaks kui ta niigi on: saavutanud emotsionaalse eneseteadlikkuse ja hinnates oma alalhoidlikkust on ta korraga mitmel tööl rüganud, samal ajal kui mees end järjepidevalt sõdades ära tapmas on käinud, mille taustal on naise võimekus viimase sajandi jooksul mitmekordistunud. Ta võib olla bioloogiliselt naine ja mentaalselt mees – nii ema kui peaminister ning samal ajal võimestada sellega teisi naisi, samal ajal kui mehed kardavad tundeid, kaifivad konkurentsi ja eeldavad, et neil on õigus saada rohkem ainult seetõttu, et nad on bioloogiliselt mehed (sellega end ise kapitaliks taandades). Te ise õpetasite meile, kuidas ära panna.

Seksi eraldumine paljunemisest

Avastan end mõtlemast juba ekstreemselt romantilise suhte kaugeid mõtteid, sest kõik eelneva elu kogemused meestega (ma naistega kogemusi ei arvesta, sest see taandub ainult sellele, et ma ei ole (piisavalt) lesbi) paistab tänaseks kõigest empiirilise uurimusena. Kui ma jääksin ketrama selle üle, mis meil viga oli, et me ei saanudki last, sünnitusjärgset depressiooni ja majalaenu, siis – no saad ehk juba sellest lausekonstruktsioonist aru, kui vähe eeliseid ma traditsioonilises mõttes suhtes olemisel näen. Olen nii palju taandamistehteid teinud, et mul pole isegi mingeid kahetsusi ning ma ei igatse ühtki meest, kes mu lähedal on olnud. Me ei saanud olla need, kes me polnud ning seetõttu ei saanud me saada ka kellekski, kes oleksime võinud olla.

Mäletan üht hilissuve laupäevahommikut, kui üks järjekordne «millekski potentsiaalne keegi» mind pool kaheksa telefonikõnega äratas. Saatuse seisukohast oli see hästi timmitud ses osas, et olin eelmisel õhtul Nolani filmi vaadanud ja nägin samal ajal retsi sõjastseeni kordust unes, millest telefonihelin mind tegelikult päästis. «Mis teed?» küsib ta. Hea küsimus. Ta oli üks neist Peeter Paanidest, kes polnud veel magama läinudki ja ei viitsinud sellises olukorras enam ka oma tekikoti tekile ümber panemisega pead vaevata, niiet ta tuli minu juurde. Päike oli juba kõrgel ja olgem ausad, selle tüübiga ma ei maganudki mitte kunagi selle sõna otses tähenduses. Peeter Paanile omaselt oli tas midagi vastupandamatult nunnut. Kuni ta lajatas, et ta tahab lapsi saada. Isegi, kui ta naisega läbi ei saa. Ja et ta on emaga(!) juba rääkinud, tal olla käpp sees, et lasteaiakoha saaks kuidagi kaa raudselt. Olin eelmisel kohtumisel ilusti püüdnud seletada, et meie lool peab nüüd lõpp tulema, sest ma olen psühh. Aga toonasest konditsioonist tulenevalt oli ka mu munasarjadel mingi error, niiet ma arvasin, et mu munarakud hakkavad otsa saama (no neid jääb faktiliselt niikuinii kogu aeg vähemaks), millest ta hakkas vist liiga palju järeldama. Sest ma ei olnud kunagi avaldanud soovi emaks saada – kuigi ma polnud seda ka eitanud.

Mul võttis tegelt päris kaua aega, et kohale jõuaks kogu selle stseeni ebareaalne absurdsus. Sisuliselt otsis ta minus ju surrogaatema. Aga mina, loll, otsin muudkui armastust. Ent selle ema-jutuga on mind mõnikord rünnatud isegi baari suitsunurgas: «Sa meenutad mulle mu ema, kas sa laste saamise peale oled mõelnud?» – vaesed mehed. Või peaksin ma ütlema vaesed lapsed? Tuumperekonna rollid pole minu jaoks kunagi usutavad tundnud ning sellele on ka hulganisti elulisi näited, kuidas omavahelist liitu ei moodusta mitte naine ja mees, vaid ema ja poeg, isa ja tütar jms.

Elu ise on mulle näidanud, kuidas arhailine tuumikperekond, kes päriselt kunagi tervikuna oli sellises koosluses vajalik, on tänapäevaks end miljoniks variatsiooniks dekonstrueerinud. Ma ei saa enam mitte teada, kui laiali saavad suhted laguneda ning suur osa sellest teadmisest tuleneb pigem inimsuhete vaatlemisest, sest ma ei eelda, et minu kogemused defineeriksid normaalsust. Oma suhteliselt igava elu juures on mu mõtlemine ikkagi liiga imelik, et mitte ligi tõmmata friike. Kõige nukram tõdemus, mida oma vaatlustest järeldan, on omakorda taandatav sellele, et mõned inimesed on nii suures sotsiaalses defitsiidis või hingelises agoonias, et neile piisab tähelepanust ka siis, kui see on negatiivne. Inimesel on vaja tunda, et ta on elus ning see on vägagi seotud sellega, kas teised inimesed tema olemasolu tunnistavad või mitte – reaktsioon, olenemata selle polaarsest laengust, on ikkagi interaktsioon. Sellepärast siis need sõjad, peeterpaanid ja bioloogilised emaduse potentsiaalid…

Märksõnad
Tagasi üles