INTERVJUU ⟩ Ukraina snaiper «Kass»: Venemaa on nii põhjalikult persses, et vahel on seda raske uskuda

Olen tundnud pikka aega inimest, keda lähen intervjueerima. Mind on alati paelunud tema otsekohesus, kuigi see on vahel olnud väljakannatamatu. Õues on 32 kraadi, ma seisan ta kortermaja välisukse ees ja lõpetan oma sigaretti. Kerge peapöörituse ja iivelduse saatel helistan talle läbi fonoluku. Sisenen trepikotta ja kõnnin hruštšovka kolmandale korrusele. See on minu esimene kord, kui olen ta uues korteris. Õhk on siin värske, akendest paistab sisse suvine keskpäev.

Esimese asjana panen tähele lõhna – õigemini, selle puudumist. Korter lõhnab steriilselt puhtalt, kõik on pedantliku täpsusega paika sätitud. Igal asjal on oma koht ning mitte midagi pole siin üleliigset. Kuulen tuttavat häält, see on sõbralik, kärsitu ja õrnalt meenutab mulle vormelauto mootori lõikavat häält. Köögist kõlab karkude klõbinat. Järjekindlalt pakutakse mulle KFC tiibasid ja Pepsit, kohv on juba kannus valmis. Ta žestikuleerib elavalt ja kannatamatult nagu eelmainitud vormeli juht, kes on boksipeatuses kinni. Kohv voolab kruusidesse. Suured sinised silmad nagu jäätunud järved vaatavad mulle otsa ning ma panen oma diktofoni käima.

Palun, tutvusta end inimese ja sõdurina. Soovi korral võid jääda anonüümseks.

Mul on oma raadiokutsung — «Kot» (kass).

«Kot». See on hea kutsung, sobib sulle.

Mu töö on olemuselt selline.

Millal sa liitusid Ukraina sõjaväega?

Olen olnud sõjaväes alates 2014. aastast, sõja algusest peale. See oli mu enda otsus, ehkki varem polnud ma kunagi arvanud, et minust võiks saada sõjaväelane. Õppisin ülikoolis ajalooteaduskonnas ja kavatsesin hakata ajalooõpetajaks – soovisin areneda hoopis teises suunas ja teistmoodi. Ent arvestades Venemaa sissetungi, Krimmi annekteerimise, Donbassis toimuva ja muude asjaoludega, mis meie riigis ilmnenud on, arvasin toona, et see kõik lõppeb sõna otseses mõttes ühe-kahe-kolme kuu pärast. Tol hetkel ei pidanud ma veel armeesse astumist vajalikuks. Aga kui surema hakkasid inimesed, kellega ma koos õppisin...

Ma ütleksin – suisa valju häälega –, et need inimesed olid meie rahvuse värvus, maa sool. Tüübid, kes olid, noh, ajaloolased Issanda enda tahtest. Nagu päriselt. Tead küll, on selliseid inimesi, kes on uudishimulikud, huvituvad kõigest ja oskavad sind sellega nakatada ja sind aidata ja sa tead, et sa pole nendega samal tasemel, aga nad üritavad sind motiveerida ja enda tasemele tõsta. Ja sellest oli mulle hiljem väga palju kasu. Ma olin õnnelik, et saan olla nende sõber. Aga kui ma tulin ülikooli ja nägin nende inimeste nimesid langenute mälestustahvlil... Tol hetkel ma vist kaotasin mõistuse. Sellest hetkest ei olnud enam tagasiteed. Ma mõistsin, et midagi tuleb ette võtta.

Kui vana sa sel ajal olid?

18-aastane.

Ja läksid lihtsalt sõjaväekomissariaati?

Jah, pöördusin lihtsalt sinna ja mind saadeti ühte üksustest. Mul polnud enne seda sõjaväe vastu mitte mingisugust huvi olnud; olin ebapädev – mul polnud aimugi, millise väeosaga mul tuleks liituda... Tulin lihtsalt kohale ja ütlesin, et tahan võidelda, ma näen, mis toimub ja tahan kodumaad teenida, ja nemad vastasid: «Jah, jah, väga tubli!» – ja unustasid mu, raisk, mõneks ajaks ära. Siis aga – põmm! – saabus kutse. Kõik oli jokk ja ametlik. Ja ma astusin teenistusse, kogu lugu. Mind saadeti sõjaväeüksuse juurde, kus läbisin KMB (elementaarne sõjaline väljaõppelaager). Tegin õppused läbi ja läksin rindele.

Kaua need õppused kestsid?

Kuu aega. Umbes ühe kuu. Seda pole palju, aga ütleme nii, et parem kasvõi kaks nädalat väljaõpet kui see, mis praegu toimub. Sellest piisas. Kui sa pole idioot, mingi tõeline lohv, siis ühest kuust piisab selleks, et toimuvast osa võtta, teada, mida teha, jne.

Et sa nagu õppisid aeglaselt seda mängu mängima?

Just! Ja seda, mida teha teatud olukordades.

Kuidas sa rindel vigastada said? Kui tõsiselt?

See juhtus 21. märtsil, see oli mu üheksas kuu rindel. Olin parasjagu positsioonil, kui miinipildujast tulistatud miin maandus mu kõrvale. Tavaliselt ma kuulsin, kui need lendasid mu suunas. Neil on kindel vilin ja jõuad reageerida. Sel hetkel mingil põhjusel ma ei kuulnud seda minu poole tulemas, mingisugune anomaalia, kui aus olla. Peale plahvatust sain ma aru, mis täpsemalt mulle jala ja lõua pihta ning läbi käe lennanud oli. Esimene asi, mis ma tegin… ma võtsin sigareti ja pistsin selle oma käe lahtisesse haava.

Kot lebamas haiglavoodis paar nädalat tagasi. Anonüümsuse tagamiseks on ta tätoveeringud kinni kaetud. Foto: Igor Zats/Ypsilon

Jumal küll, miks sa nii tegid?

Ma nägin tuttavaid sädemeid ja esimese hooga pidasin seda fosforiks. Vaata, fosfor põleb isegi su keha sees, nii et sigarett läheb põlema isegi haava sees. Kui sa kunagi puutud kokku fosforimürskudega, siis saad aru, et see pole mingi kuradi nali, see on reaalne põrgu. Kaheksa šrapnelli tulemus oli see, et ma jäin peaaegu oma jalast ilma, lõuaoperatsiooni oli vaja ning palju aega taastusraviks. Ma vihkan seda olukorda. Ma olin kindel, et nad lihtsalt õmblevad mind tagasi kokku ja ma lähen lahingusse tagasi. Nüüd ma kannatan siin linnas tsiviilide ja nende lolluse käes.

Sellest, kui sa sõjas surma saad, ei ole kasu kellelegi. Kasu on sellest, kui sa püsid elus ja hävitad vaenlaste elusid, lömastad neid. See on kogu sõjaväe mõte – jääda ellu ja hävitada võimalikult palju vaenlasi. Kogu lugu.

Millised olid su kogemused sõjaväes enne veebruarikuist sissetungi?

Nojah, ma olin küll sõjaväeteenistuses, aga ma ei teadnud, kuhu mind kõigepealt saadetakse. Ma ei mõistnud, et mind ootab teenistus sõjapiirkonnas. Aga minu arvates oli see õige otsus. Et seda mõista, tuleb mõista sõduri psüühikat, kes on samal ajal sisuliselt alles laps. Sest 18-aastane mees – õigemini klunn – on ikka veel pizdjuk (väike, tüütu mölakas; laias laastus keegi, kes käitub nagu tobe teismeline). Selline loll sitakott, kes tegelikult ei tea, mida ta elult tahab. Kes jookseb mööda ilma ringi ja aina hoorab. Pizdjuk näeb küll välja nagu täiskasvanu, aga tegelikult ei taipa sittagi. Kui meile oleks öeldud, mis täpselt toimub, oleks me lihtsalt jalga lasknud.

Aga me jõudsime sihtkohta, saime käsud kätte ja tegimegi juba oma tööd. Minu esimene kokkupõrge vaenlasega leidis aset, kui ma sattusin varitsusse. Ma täitsin siis – ja olen kogu aeg, mis iganes väeliigi juures teenides täitnud – luuretegevusega seotud ülesandeid. Olin alati luuraja.

Mis ma tahtsin öelda, on, et kui ma avastasin, et olen sattunud varitsusse, olin ma tummaks löödud. Ma ei olnud emotsionaalselt selleks niivõrd ette valmistatud, kui ma ise arvasin tol hetkel, kui silmasin vaenlase jalaväelasi, kes olid selgelt riietatud Vene vormidesse, mida on võimalik hankida ainult Venemaalt – nimetagem seda osaks lendliisi abiandmissüsteemist. Pidasin neid separatistide üksuseks. Aga juba siis oli kuulda, et selles piirkonnas võitlevad tegelikult regulaarväed.

Sa pead aru saama ühest asjast, mida keegi pole seni põhjalikumalt selgitanud – sõjavägede maskeerimismustritest. Näiteks, miks on meie vormil kiri «Edasimüümine keelatud»?

Eks meil vist on teatud värvusmuster, mida keegi teine ei kasuta?

Täpselt nii. Ja see on nii igas riigis. Kokkuvõttes on olemas sõjaväeriietus, mida võib müüa, ja siis on nii-öelda riiklik maskeerimismuster, mida tohib kasutada ainult üks või teine sõjavägi. Ja see tähendas, et mingitel kaevuritel, kes elavad siin Ukrainas, ei saanud lihtsalt niisama olla sellised [Vene] maskeerimismustriga vorme. See ongi kogu matemaatika; ei pea olema eriline geenius, et taibata, kes sinu vastu võitleb.

Vene maskeerimismuster Foto: Wikimedia Commons

Ja kui meil oli nendega see esimene vahetu kokkupõrge, olin ma tummaks löödud. Eks meil oli vähe võitluskogemust, poisid olid segaduses ega taibanud täpselt, kuhu nad lähevad või mida peavad tegema, mida juhatus meist tahab. Ja me kandsime nii suuri kaotuseid... 300 meest. See polnud just kriitilise tähtsusega kaotus, aga see hirmutas. Kujuta ette, et tüübil, kellega äsja jõid koos teed ja viskasid nalja, kellega koos olid astunud teenistusse ja saanud sõbraks, lömastatakse rangluu ja sa lohistad teda mitusada meetrit endaga kaasa, temast purskab verd ja ta kaotab pidevalt teadvust ja sina mõtled, et, raisk, kas ta on surnud? Mida temaga teha? Inimene on auke täis, verd muudkui voolab, ja sina mõtled: «Pizdets, mida nüüd peale hakata? Kuidas sellega edasi elada?» Ja just sel hetkel ma mõistsingi, et ma olen situatsioonis, olukorras, ja pean seda olukorda ära kasutama ning hakkama aru saama, et tegemist on selgelt vaenlasega, et need ei ole Donetski separatistid, vaid et tegemist on Vene Föderatsiooni enda päris vägedega.

Ukraina vägede maskeerimismuster Foto: Pininterest

Muidugi on meil olnud kokkupõrked ka «Donetski omakaitseväega» – aga need on enamasti naljakad...

...nagu makaagid ikka?

Jah, just, makaagid. Ja neid võis piirkonnas olla ehk 2000, see oli kõik. Aga see ei ole sõjavägi; need võtab nädalaga maha ja saab edasi liikuda. Ja... tol hetkel ma lihtsalt sain aru, kellega me võitleme, kellega meil siin tegemist on. Et kui ma leian end sellisest olukorrast, peaksin seda võimalikult enda huvides ära kasutama ja ellu jääma. Ja et arusaamine sellest, kuhu ma sattunud olen ja mis minuga toimub, peab saabuma nüüd ja kohe. Siis hakkasin ma mõtlema kriitiliselt ja rahulikult. See võib kõlada julmalt, aga kui sa sõjas kõike südamesse võtad... Kui su seltsimees, nüüd juba sõber, on surnud, siis hakkad end seestpoolt närima mõtetega, et, jumal küll, jebatt, see on pöördumatu, mida ma nüüd tegema pean, ja kas ehk mina olen järgmine. Su pea on täis idiootlikke mõtteid, mis takistavad sind käske täitmast. Ja siis sa hakkad arvama, et ei pea enam täitma üht või teist käsku, millest võiks suurt kasu olla neile, kellega koos sa sõjaväljal oled, kellest suur osa jääb ellu, kes on ikka veel elus. Sa võid kaotada rohkem kui sinu kõrval olevate võitlejate elud; kui sa sured lolle küsimusi küsides, võid kaotada midagi enamat kui iseenda. Vaenlane võib kaitseliinist läbi murda, edasi liikuda ja hakata ründama sinu kodumaa tsiviilelanikke, kes ei tahtnud ega saanudki sõjaks valmis olla ja kes ei taha võidelda. Tsivillelanikkond on tsivillelanikkond, sõjavägi on sõjavägi. Me kõik, kes me teenistusse jäime, jätkasime seda. Kõik meist andsid pädevalt aru sellest, mida me tegime, mida me tegema pidime ja millised võisid olla nende tegude tagajärjed. Isiklikult suutsin mina just niimoodi endas leppida sellega, et pean end kokku võtma ja lihtsalt tegema oma tööd.

See on sellepärast, et ma torkasin endale juba ammu ajju arusaamise, et see on minu töö, et ma vandusin truudust oma rahvale, oma suveräänse kodumaa terviklikkusele ja puutumatusele ja ma saan aru, raisk, et kõigi pilgud on suunatud mulle.

Sedasorti kogemusi nimetatakse vist tuleristseteks – kui kogu arusaamine sellest, mis su ümber toimub, muutub täielikult?

Vist, jah. See ei ole tingimata esimene kord, kui saad veidi tulistada ja sinu suunas tulistatakse ka, ja siis jooksed ringi ja karjud: «Türa, ma olen nüüd tuleristsed kätte saanud!» Ei. Tuleristsed tähedavad seda, kui saabub mõistmine, kui sa saad aru, et edasi läheb hullemaks. Ja et sa pead mõistma, mida sa teed, et üldse enda elu päästa ja edaspidigi kasulik olla. Sellest, kui sa sõjas surma saad, ei ole kasu kellelegi. Kasu on sellest, kui sa püsid elus ja hävitad vaenlaste elusid, lömastad neid. See on kogu sõjaväe mõte – jääda ellu ja hävitada võimalikult palju vaenlasi. Kogu lugu.

Et seda teha, pead sa aru saama, kes sa oled, kus sa oled ja mida sa pead järgmiseks tegema. Ma ei mäleta ühtegi päeva, mil ma oleksin olnud hirmul või mitte hirmul või mida iganes. Lahinguolukorras ei ole ma kunagi tundnud ühtegi emotsiooni. See on sellepärast, et ma torkasin endale juba ammu ajju arusaamise, et see on minu töö, et ma vandusin truudust oma rahvale, oma suveräänse kodumaa terviklikkusele ja puutumatusele ja ma saan aru, raisk, et kõigi pilgud on suunatud mulle. Ma pean silmas kõiki ukrainlasi. Minu suhtumine on, et ma tegin iseendast endale eeskuju. Sest kõigile ei ole võimalik sama sõnumit edastada. Inimesed on lihtsalt nii erinevad ja kui sa üritad igaühele neist midagi tõestada, siis saad aru, et sa lihtsalt raiskad aega. Mõni tunneb hirmu, mõni ei suuda tundeid alla suruda, mõni suudab, mõni surub neid isegi liiga palju alla. Kui meid rakettidega tulistatakse, siis nood viimased lihtsalt seisavad ja vaatavad taevasse. Ümberringi lendavad killud, kõik plahvatab, tema aga seisab ja vaatab, naudib hetke. Nagu oleks astraaldimensioonis.

Tol ajal teenisid sa õhudessantbrigaadis, eks? Kas oled seal kogu aeg olnud?

Ei-ei. Kogu mu sõjaväelist karjääri arvestades on mu kokkupuude õhudessantvägedega olnud suhteliselt hiljutine. Kaks aastat ei ole pikk aeg. Alul teenisin ma Kiievi eriväeüksuses ja üldiselt sisevägede koosseisus. Siis toimus sõjaväereform ja ma läksin rahvuskaarti. Too reform ei toimunud päevapealt, vaid võttis aega. Hakati tegema uusi eraldusmärke ja muud sellist, et distantseeruda vanadest normidest, altkäemaksudest ja korruptsioonist.

Pean lisama, et minu jaoks pole kunagi olnud vahet, kus ja mis väeosas teenida. Ma lihtsalt teadsin juba siis ja tean praegugi, miks ma teen seda, mida teen, ja milline on mu kindel eesmärk. Kogu lugu. Ma uskusin siis, usun praegu ja jään uskuma, et ainult mina ise saan tagada oma perekonna ja mulle tuttavate inimeste ohutuse. Ükski poliitik teleekraanil ei tule mulle ütlema: «Kõik saab korda, rahunege maha, küll me need orkid tükkideks rebime!» See ei tekita minus kübetki turvatunnet. Turvalisus on miski, mida ma peaksin kontrollima ise.

On olemas poliitiline agenda ja on olemas sõjaväeline agenda. Kas need on kaks eri maailma?

Jah-jah-jah. Ja mina, kurat, jäin sõjaväkke, sest juba toona sain ma aru, mis sorti vaenlasega meil tegu on, kellega me rinda pistame, ja ma teadsin, et kõik, mis toimub Donbassis – see on püssirohutünn, millesse topiti iga päev, iga kuu, iga aasta üha rohkem püssirohtu. Ma mõistsin, et see tünn peab varem või hiljem vastu taevast lendama. Venelased ei lepi mitte iilalgi sellega, et endistes Nõukogude riikides levib selline nähtus nagu demokraatia. Miks? Sest nad on harjunud elama meie kulul. Milleks on Ukrainat tarvis? Selleks, et süüa saada.

Et Ukraina on nagu asumaa, ainult et banaanide asemel kasvab nisu?

Täpselt nii. Ei midagi enamat. Ja ma ei taha ei endale ega ka oma lastele sellist tulevikku. Mul oli selge eesmärk ja teadmine, mida teha, et seda saavutada. Seega ma jätkasin, et kasutada võimalust eliitväeosadesse edasi jõuda. Mul oli selleks piisavalt tõendatud kogemusi ja palju saavutusi. Otsustasin liituda langevarjuritega lootuses õppida nende kogemusest ja avastada sellest «teadusest» mingisugune supernoova. Sisuliselt on see samuti jalavägi, ainult et tiivuline.

Nii kurb, kui seda ka pole tunnistada, tuleb tõeliselt head üksust tikutulega otsida. Neid ei ole palju ja sedamööda, kuidas meie riik arenes, pani iga uus president mõne üksuse pukki paraja türapea ja inimesed hakkasid laiali hajuma. Need langevarjurid, kes oleks pidanud täna meie ridades olema, läksid laiali juba ammu. Sest kõik peavad oma peret toitma. 13 000 grivnane palk, kui McDonaldsi koristaja teenib samal ajal 15 000 – noh, see on natuke demotiveeriv. Ja see on ka põhjus, miks mul ikka veel lapsi pole – sest ma tean, et jätkan teenistust. Ma pean oma töö lõpuni tegema ja ei saa laste kasvatamist toetada sõjaväelase palgaga. Aga samas ei kavatse ma kunagi sõjaväe tagant varastada. Minu jaoks tähendab see...

...sõjaväe enesetapus osalemist?

Kui sa midagi sõjaväelt ära võtad – mis iganes see ka poleks, kasvõi bensiinipaagi kork – tapad sellega tulevikus ühe, kaks või mitukümmend sõdurit. Seda võib minu arust küll nimetada reetmiseks. Selline on minu suhtumine.

Jah, see peaks ehk isegi sõjaväe määrustikus kirjas olema?

Nojah, ma arvan küll. Aga tegelikult pole meie määrustikku pärast 1990. aastaid muudetud. See võeti lihtsalt üle, osa Nõukogude normidest hüljati, ja sellest inimkarja juhtimiseks piisab, kõik on korras, kõik töötab. Ei midagi enamat.

Ja sinu positsioon sõjaväelises hierarhias on, noh, kuidas seda öeldagi – sa oled mittekeegi, raisk. Ettur. Labidas. Sul kästakse kaevata – kaevad. Kästakse tantsida – tantsid. Kästakse tantsides kaevata – tantsid ja kaevad. Pojebatt.

Süsteemil lasti toimida täpselt sellistes tingimustes, et see tuksi ei läheks. Väljaõppest rääkides – kas sa omandasid õppustel midagi sellist, millest sul lahinguväljal otsest kasu oli?

Õppustest oli, mõistagi, kasu. Ma ei taha öelda, et see kõik on jama. Aga kasu saab sellest olla vaid inimesele, kes saab aru ja on valmis õppima. Need, kellel puudub selle vastu huvi, kes lihtsalt kuidagi sattusid sõjaväkke, aga pole selle vastu kunagi huvi tundnud, need ei omanda midagi. Selline mõtleb ainult oma pruudi või naise peale. Mis on arusaadav: me kõik mõtleme kodule ja perekonnale, aga ma kordan veel kord – kui sa oled sattunud olukorda, on su ülesanne see enda kasuks pöörata. Kui sa huvi ei tunne, siis ei saada sind edu, sa ei saa sellest mingit kasu.

Aga kõigest võib kasu olla. Näiteks sellest, kui näed, milline on eriüksuslaste ja jalaväelaste väljaõpe Euroopa Liidus (see on, muide, täiesti avalik teave), millised on taktikalised reeglid, tulistamise ja lahingupidamise reeglid, mida räägivad snaiprid, millest nad mõtlevad. See ei ole üldse salastatud teave; ameeriklased jagavad seda, kanadalased, üldse kõik. Rootslased, muide, on väga ägedad snaiprid, õpetavad hästi palju võtteid.

Sul on võimalik teenida enda jaoks plusspunkte, et ennast tõestada. Selleks tuleb sul oma oskuseid lihvida, et tõestada oma jaoülemale, et valdad alternatiivseid võitlustehnikaid ja suudad tabada märklauda. Ülem tahab sind tegelikult tegemas näha seda, mida ta sulle õpetanud on, aga sina näed olukorda teisiti ja oled asja õppinud, nagu seda NATO riikides õpetatakse, ja sa tahad seda rakendada. See meeldis sulle, sa nägid selle selgeid eeliseid. Sa tahad ülemat veenda, aga seda saad sa teha ainult tulemusi demonstreerides.

Kui üritad teda sõnadega veenda, sõidab ta sulle vist lihtsalt molli?

Sellega näitab ta sulle lihtsalt su koha kätte. Ja sinu positsioon sõjaväelises hierarhias on, noh, kuidas seda öeldagi – sa oled mittekeegi, raisk. Ettur. Labidas. Sul kästakse kaevata – kaevad. Kästakse tantsida – tantsid. Kästakse tantsides kaevata – tantsid ja kaevad. Pojebatt. Sulle on antud käsk ja ongi kõik. Sa pead olema paindlik nagu plastiliin. Sa oled see, mis sinust vormitakse. Selle üle ei vaielda. Küsimust, miks, mille pärast või mille nimel sa seda teed, saad sa endalt ainult ise küsida. Kui küsid mõnd neist küsimustest ülemalt, saad rusikaga näkku.

Oma kogemuse baasil on sul võimalik võrrelda – milline oli Ukraina sõjavägi toona ja milline on see praegu?

Võrrelda omaagset sõjaväge praegusega on nagu võrrelda sitajunni korraliku praega. Need on kaks diametraalselt erinevat äärmust. Toonane sõjavägi oli täielik pask. Mitte sõjavägi, vaid sõjaväe riismed. Polnud varustust ega kehaturviseid. Kas sa tead, mis asi on esimese klassi kehaturvis?

Hea kaitse koolikiusajate vastu?

Täpselt, see ei päästa sind isegi laadimisvarda eest. See on pask. Ja seda kandis terve sõjavägi.

Pizdets.

Meil olid ikka veel kasutuses Nõukogude kiivrid, millega sõditi II maailmasõjas. Mille üle saime me toona üldse uhkust tunda? Ilma lennuväeta sõjaväe üle – kõike, mida üldse oli, oli ülinapilt. Ei mingit korralikku õhukaitset. Kõik oli olemas, aga ainult paberi peal.

Vaata, nüüdisaegses sõjas mängib peamist rolli kvaliteet. Kvantiteet on jama. Näiteks koosneb Venemaa vägede varustus peamiselt sõnnikust, aga oma kvantiteediga võiksid nad kogu Ukraina lämmatada.

Samal ajal väidab Wikipedia, et meie käsutuses on 250 raketisüsteemi S-300 ning sadu helikoptereid ja lennukeid.

Oo, jaa, loomulikult oleme me otse hambuni relvastatud! Sellepärast käimegi ukse tagant ukse taha palumas sõjalist abi...

Loomulikult on meil relvad olemas, aga kui jaotada need laiali terve rinde peale, on neist sama palju kasu kui mudastest saabastest. Meil ei ole kaugeltki nii palju relvi kui paberil kirjas. Meil on relvastust vaja. Aga kui võrrelda 2014. aasta Ukraina sõjaväge 2022. aasta omaga, siis nüüdisaegne sõjavägi klopiks meie vana armee vaevata kasti. Selles pole küsimustki.

Kas oluline on ainult tehnika või ka väljaõpe? Ja mis veel?

Nüüdisaegsel sõjaväel on olemas kõige olulisem – lahingukogemus. See on kuradi suur fundamentaalne muutuja. Praegune sõjavägi ei kasuta sama tehnikat, mida kasutas eelmine sõjavägi. Miks? Sest varem käis kõik Nõukogude normide järgi. Ja nad ei osanud teistmoodi; nad ei teadnud, kuidas tõhusalt võidelda, ja nad ei arenenud edasi. Aga kui see sõjavägi hakkas juba saama mingit abi NATO-lt – instruktoreid ja sõdimistaktika-alaseid soovitusi –, hakati aru saama, et sõjavägi peab olema mobiilne, vaja on varustust, ja kui varustust pole, siis olgu sul vähemalt üks kuradi korralik raketiheitja vaenlase varustuse hävitamiseks. Mida see eeldab? Väikseid üksuseid, väikseid salku, mis saavad hajuda rindejoone taha ja teha vaenlase pulbriks.

Vaata, nüüdisaegses sõjas mängib peamist rolli kvaliteet. Kvantiteet on jama. Näiteks koosneb Venemaa vägede varustus peamiselt sõnnikust, aga oma kvantiteediga võiksid nad kogu Ukraina lämmatada.

Tuleb välja, et nüüdisaegne Vene vägi on nagu Ukraina sõjavägi 2014. aastal – kas võib nii öelda?

Just-just. Aga meie sõjaväel on parem võitlusvaim. Sellega on nagu jalgpallis, tead. Jalgpall on minu jaoks täielik absurd, ma ei jaga sellest idiootlikust spordialast mõhkugi. Aga ma olen märganud, et kui meeskond mängib oma väljakul, näiteks hispaanlased Hispaanias, siis nad on valdavalt võidukad. Kui nad mängivad Baierimaal, siis needsamad hispaanlased, kes võitsid Hispaanias, saavad baierlastelt haledalt lakki. See on meie kodu, meie ajend võita. Meil käivad siin asjad täpselt samamoodi. Mõistagi ei lööda siin väravaid, vaid tapetakse selle asemel inimesi, aga mu mõte on, et me lööme palju rohkem väravaid. Ja see tähendab, et kvaliteet ei sõltu kvantiteedist.

Lugematute videote põhjal, mida ma näinud olen, võin öelda, et neil «kadõrovlastel», burjaatidel ja muul sõnnikul on seljas meie kuulikindlad vestid. Jumal teab, kust nad need said. Aga tuleb välja, et praktikas oleme me paremad kui maailma suuruselt teine sõjavägi.

Varustusest rääkides – on sul mingeid eelistusi?

Loomulikult on sellist varustust, mida ma armastasin ja jään armastama. Kuigi on ka asju, mida olen omal nahal tunda saanud ja seetõttu maha teinud. Kui see varustus päästis mu elu [osutab haavata saanud kohale], siis ma ei näe põhjust proovida midagi muud. Ma olen harjumuste ori. Mulle ei meeldi eksperimenteerida, midagi välja mõelda. Ma tean, et sellised asjad ei lõppe sõjaväes hästi.

Üldiselt meeldib mulle Ameerika tootjate varustus, mis tahes asjad. Miks just Ameerika? See tundub loogiline. See riik kulutab sõdurite väljaõpetamisele tohutuid summasid. Aga see on ainult väljaõpe, mistõttu nad tahavad oma sõdureid võimalikult kaua sõjaväljal elus hoida. See on neile tähtis; nad tahavad, et kaotused oleksid võimalikult väikesed. Seepärast valmistavadki ameeriklased kõige kvaliteetsemaid kehaturviseid ja taktikalisi veste. Ma olen neid ostnud ja kasutanud ning need on mulle väga meeldinud. Ma ikka alles nokitsen kogu selle kraami kallal.

Aga ma kaldusin peamisest teemast kõrvale. Tead küll – millega võrrelda maailma suuruselt teist armeed. Nad väidavad, et me oleme täielik pask, kodutud, jne. Aga nad kannavad meie kaitsevarustust. Nagu, tõsiselt?

Võib vist öelda, et kõik, mida Venemaa väidab, tuleks pöörata pea peale?

Venemaa on nii põhjalikult persses, et vahel on seda raske uskuda. Minu vaatenurgast on Venemaa nagu selline talumatu pizdjuk, kes on ennast täis sittunud, aga jookseb mööda hoovi ringi ja kuulutab, suu vahul, et ta polegi end täis sittunud, et hoopis sina oled pederast ja ainus, kes end täis on sittunud. Ja sina vastad: «Mida vittu? Poisu, sina oled see, kes oma sita igale poole laiali on ajanud. Mine vaheta riided ära, pese ennast puhtaks ja korista see ära!» Ja tema vastab: «Ei mõtlegi! Ma olen lahe! Mingit sitahaisu siin pole ja mina olen üliinimene, bitch!»

Ja nii ongi kogu aeg. Ma ei võta midagi, mida Venemaa teeb, tõsiselt. Ma ei karda neid. Ja nende pidev hirmutamine tuumarelvadega... Persse! Millest nad räägivad? Nad on selles mõttes omadega nii putsis. Kui nad hakkavad Ukrainas mingit tuumapaska kasutama, siis on see ohtlik ka neile endile. Kas sa tead, mida tähendab tuumatolm?

Pakun, et see on ilmselt tõsisem probleem kui sigaretisuits.

See lihtsalt ei haju laiali. See pask lendab ju nende territooriumile ja nad mõistavad seda ja sellepärast ei kasutagi. Kui kasutad tuumarelva, siis ainult selleks, et kõik täielikult maatasa teha. Aga seda tehes keerad sa käkki ka suurele osale oma sõjaväest. Osa neist muutub ise pasaks, osa karkudel käivaks pasaks ja sa tekitad küll hiilgavaid alfa-sõdureid, aga mitte nii, nagu sa tahaksid. Sest nad ei tee seda, nad saavad aru ja teavad. Neil pole muud võimalust, kui üritada oma nürimeelsetest tolgustest võimalikult palju välja pigistada. Ja see kõik on rumal ja edutu. Vaatad seda kõrvalt ja tekib küsimus: «Mida vittu? Mis «denatsifitseerimine»? Teie, natsid, tulete meid fašistideks sõimama?» Mul on venelastele ainult üks lihtne küsimus: kui mina olen oma kodumaa patrioot ja armastan seda, siis miks ma olen fašist ja nats, vahet pole kes üldiselt, aga alati vaenlane? Ma olen nende arust igati halb inimene. Aga kui nemad, mingid kuradi kolhoosnikud, tulevad «hoholle» nussima ja tsiviilelanikke tapma, siis nemad on kuradi õiglased sõdalased, tõelised võitlejad Allahi nimel? Minge persse!

Nad käituvad nagu Goebbelsi mantlipärijad, kas pole?

Jah! Meil oli selline seik, kus me võtsime sõjavange, et vahetada neid enda sõdurite vastu. See sõda algas lollakal moel: kõik, mis toimus, oli täielik bardakk. Need asjad ei peaks nii käima. Sõda ei toimu nii, nagu sina tahad või arvad, et peaks. Selline suhtumine sõjas on kasulik vaid su vaenlasele, kogu lugu.

Ma rääkisin paari vangivõetud Vene sõduriga. Ma tahtsin teada, mis nende peas toimub. Nad tulid siia ju selleks, et mind tappa. Kui küsida neilt, miks, mille eest, ei oska nad sulle vastata! Nad ei tea, neil ei olegi eesmärki. Neile kui palgasõdureile lihtsalt makstakse raha ja nad ei esita küsimusi. Ühel hetkel tegeles mõni selline kusagil Venemaa kolhoosis pöialde keerutamisega ja talle tuli mõte: «Hehe, lähen parem sõjaväkke, seal ju makstakse raha. Mind kutsuti kiirkorras teenistusse, ma läksin ja mõistsin, et ei pea sittagi tegema peale selle, et kannan vormi ja raporteerin «Tak totšno, sosi sotšno!» ja kogu lugu.» Ja siis sa teed nende elu päriselt põrguks. Ja kui ütled sellisele: «Ma olen nüüd siin ning teen sinu ja su lollakate semude elu kibedaks, sest sa tulid relvastatult minu koju ja ähvardasid mu perekonda,» vastab ta ainult: «Pole tõsi! Me tulime natse rappima!» Kus need natsid on? Mis kuradima natsidest sa räägid, idioot, suka, sa oled elus, käed-jalad küljes, sind toidetakse ja joodetakse!

Nende peades valitseb ikka veel totaalne Nõukogude kord. Asjaolu, et sealsed võimud ei luba inimestel elada, vaid annavad neile ainult võimaluse mitte ära surra, on ainus, mis tekitab neil tahtmise näljapalga eest midagigi teha. «Ma lähen tapan ukrainlasi ja ostan endale botased. Parem kui sandaalides ringi joosta.»

Ikka parem kui elu Venemaal.

Jah, pantvangistuse tingimused jooksutavad neil aju hirmust kokku. Mida perset, tualett asub majas sees?!

Ikka täiega perses olukord...

Täitsa pizdets. Tead, ma rahunesin maha, kui sain aru, et nende kõigi jaoks, hoolimata sellest, kes nad on, on see olukord sobiv. Nad usuvad, et see, et nad elavad sita sees, teeb nad tugevaks. Nad on nagu perseuss, kes on august välja roninud ja karjub: «Mina olen võimu maapealne kehastus! Langege põrmu! Mina olen uss, kes elab soolkonnas!» Ja kõik, siis ronib tagasi persse. Ta on perset hammustanud, teinud sellel olemise ebameeldivaks ja pöördunud tagasi sita sisse sumama. Nagu, tõsiselt?

Mulle meeldivad ka nende blogijad. Vahetult enne sõja algust ja sõja ajal ilmusid välja sõjanduseksperdid, kes hakkasid meid hirmutama kaardiga. Kaardiga, raisk! Oma territooriumide suurusega. Mida see ütleb?

See ütleb väga palju sealse rahva taipamatuse kohta. Nad ei tea isegi, et suurem osa sellest territooriumist, ütleme, kusagil 70 protsenti, on asustamata. Seal pole midagi muud kui sääsed ja stepp. Ja nad isegi ei kasvata sellel maal midagi, nad ei tee sellega üldse midagi. Nad ei küsi, miks pole gaasi piirkondades, kust nende oma gaasijuhe läbi läheb. Miks, põrgu päralt, see neid ei huvita? Nende peades valitseb ikka veel totaalne Nõukogude kord. Asjaolu, et sealsed võimud ei luba inimestel elada, vaid annavad neile ainult võimaluse mitte ära surra, on ainus, mis tekitab neil tahtmise näljapalga eest midagigi teha. «Ma lähen tapan ukrainlasi ja ostan endale botased. Parem kui sandaalides ringi joosta.»

See on täielik hullumeelsus. Sa saad aru, et nendega pole mingit mõtet rääkida; nende näol on tegemist parasiidiga, kes tuleb ära kägistada. Sellised ei muuda iial oma maailmavaadet. Nad ei tunne isegi omaenda riigi ajalugu, see pole neid kunagi huvitanud ja nad pole sellesse süvenenud. Nad teavad ainult seda, et võitsid II maailmasõja. Neid ei huvita see, et NSVL koosnes ka teistest riikidest, keda ühendab Venemaaga vaid ühine piir. Ja seal elas väga palju ukrainlasi. Ja nad tapsid massiliselt ka ukrainlasi – nii sakslased kui ka venelased. Eesliinil olidki ainult ukrainlased, valgevenelased, kasahhid, aga nende taga Moskvast saadetud komissarid ja enkavedeelased.

Muidugi oli ka venelasi, kes võtlesid, oli sangareid, aga neid ei olnud massiliselt. See, et sõjas osalesid ka kasahhid, tšetšeenid, grusiinid, armeenlased, ukrainlased ja valgevenelased, neid ei huvita. Venelased ei ole võimelised andma vastulööke. Nende rahvuslik norm on põlvitada, samal ajal kui juht nende peade kohal piitsa plaksutab. Neile ei tuleks pähegi põlvilt püsti tõusta ja piitsaplaksutajale pasunasse sõita. Nad ei oska muud, kui veelgi alandlikumalt põlvitada. Hea näide on see, kuidas nad kardavad nuiadega relvastatud politseinikke. Tõsiselt? Teid on nii palju rohkem, aga te kardate idiooti, kellel on toigas käes? Idiooti, kes elab teiega koos sama sita sees, ja ainus vahe on, et ta on ära ostetud ja teda kasutatakse kaikana, millega sind peksta? Võrrelge mis tahes Venemaa meeleavaldustel ja mis tahes Ukraina meeleavaldustel pildistatud fotosid ja näete ise, mitte midagi pole vaja juurde mõelda.

Ja see video, kus nad loopisid politseinikke lumepallidega? Kindel see, et su kodumaal muutub kõik, kui viskad politseiniku pihta lumepalli! Milleks üldse kõik need süütepudelid ja kivid. Lumepallitabamus põhjustab talle kindlasti kohutavaid hingehaavu. Too märulipolitseinik läheb koju ja puhkeb nutma, kuni kaotab teadvuse ja mõistab uuesti kogu oma kasutu elu mõttetust. Need inimesed on metslased, kes ei soovi areneda, vaid tõesti tahavad tappa, röövida ja vägistada ning õigustada seda kõike Jumalaga. Selles peitubki nende «suurus». Aga ma ütlen teile, suuruse mõõdupuuks pole mitte kvantiteet, vaid kvaliteet ja ühtsus. See, kui sa arened ja liigud ülejäänud maailmaga samas rütmis, nagu Ukraina on üritanud ja soovinud nii palju aastaid, siis see annab juba iseenesest viljakaid tulemusi. Heaks näiteks on meie sõjavägi ja see, kuidas kogu maailm andis meile 72 tundi. Mulle nii meeldisid need väljaütlemised: «72 tunni pärast pole Ukrainast mitte midagi järel.» Ja siin me oleme, kurat, nüüd püsinud juba rohkem kui sada päeva. Ja ikka hakime liha.

Need on selliste inimeste väljaütlemised, kes ei jaga sõjandusest midagi.

See on sellepärast, et enne lauspealetungi leidus meil – ja leidub siiamaani – Moskva heaks töötavaid kollaborante. Nad olid oma tööandjale meelepärased ja teatasid Venemaale: «Kui te ründate vaat’ nii, siis teid saadab edu.» Ma olen sada protsenti kindel, et nemad veensidki Venemaad seda tegema, sest siis on nende jaoks loodud kõik tingimused riigipöördeks.

Aga ma tuleksin tagasi selle mõtte juurde, et Venemaa on kuradi mõrtsukas. Nad ei oska mõelda sellistes kategooriates nagu dialoog või veenmine. Kaheksa aastat kestnud sõja vältel ei ole nad aru saanud, et kui sa tahad kedagi veenda oma föderatsiooniga ühinema, siis tuleb sul näidata, et sul on hea elu ja mitte ainult Moskvas ja Peterburis. Tuleb näidata, et sinuga sõbralike suhete sõlmimisel on mingisugune väärtus. Ei, selle jaoks neil ajusid ei jätkunud; neil oli mõistust ainult niipalju, et saata siia surema hullumeelselt suur hulk sõdureid ja jätkata kogu selle sita sees ikka sõjategevust.

Tõlkis Mart Kalvet