JALUTUSKÄIK KOHALIKUGA ⟩ Episood 1/2. Kohtla-Järve nihkes nunnusus

Lähenen sel korral Kohtla-Järvele enda jaoks harjumatust suunast. Tulen Lõuna-Eestist, usun Google Mapsi ning möödun seetõttu Jõhvist mingeid kummalisi, osaliselt remondis olevaid radu pidi.

Narva ja Tallinna vahel mööda magistraali sihikindlalt liikujale võib jääda mulje, et Jõhvit, Kohtla-Järvet ja Kiviõli polegi päriselt olemas. On mingid mäed või taevast kumav valgus, mõnikord ka mingi spetsiifiline lõhn ning stereotüübid, milliste kummutamiseks suur osa meist lihtsalt ei viitsi oma süvenemisvõimet suunata. Ja võib-olla ei peagi, sest ega stereotüübid ilmaaegu ilmapeale inimesimööda aelema kujunenud ole – küllap on nendest evolutsiooni käigus suurele osale meist ellujäämisel abi olnud. Hirm teeb silmad suureks, korralik stereotüüp aitab ajutööks vajalikku energiat kokku hoida, ettevaatlikud jäävad ellu. Kuulan hoolega telefonist kostuvaid juhiseid, sõidan vaikse tempoga linna sisse ning pargin auto täpselt Virula väljakul asuva ning kunagi Pobeda nime kandnud endise kinoteatri kõrvale.

Siin ma nüüd siis olen. Ilm on suurepärane – soe ja õrna tuulega, päike on õhtusse vajumas ning tekitab madalate stalinistlike majade ning puude vahelt rammestunud varjumustreid. Teisel pool platsi istuvad pingi seljatoel kaks nooremapoolset tätoveeritud meest, rüüpavad valget veini ja mängivad kitarri. Mulle tundub, et midagi 5’nizzalt, kuid kindel ei ole või on too nokatsiga kutt sellest oma töötluse teinud. Siin-seal jalutab kiirustamata erinevas vanuses rahvast, longivad tuvid ja käratsevad varblased. Mu selja taga kahekordse maja erinevatel väikestel rõdudel suitsetab vaikides kaks tüsedat naist.

Paistab, et huvilisi tolle Eesti Riigiametnike klubi (mitte ajada segi kurikuulsa kantslerite klubiga) poolt korraldatava jalutskäigu vastu on ka teistel - ümbruskonda ilmub tasapisi veel paarikesi ja väiksemaid seltskondi ning ühel hetkel tundub meid, kes me platsil otsivalt ringi vaatame, olevat umbes 30. Täpselt kell 18 kutsub projektijuht Virve Linder seltskonna kokku ning jalutuskäik võib alata.

Jalutuskäigust osavõtjad Kohtla-Järve Virula väljakul Foto: Kaido Veski / Ypsilon

Kuigi täna Virula väljak, on eespool mainitud Pobeda ja teatriväljaku nimed meie kogunemispaigaga seoses rahvasuust visad kaduma. Tänavu 76-aastaseks saavas linnas on aja jooksul paljutki kivistunud. Praegu kaubanduskeskusena tegutsev maja elas põneva (üsna iseloomuliku) aja üle üheksakümnendatel, mil see toimis korraga nii kino kui ka turuhoonena. Omal ajal hoone soetanud nupumees, kellele pandi erastamisega kohustus kino edasi näidata, leidis n-ö win-win lahenduse, paigutades kala, köögivilja ja muu taolisega kauplevad letid otse kinosaali kaldpõrandale ning jätkas samal ajal turusaali tagumises seinas taustaks filmide näitamist. Ekskursioonil osalejate seas tundub olevat suur hulk kohalikke, kes mäletavad nii seda aega kui ka kinopileti hindu. Ka seda, et pärast filmi oli võimalik kino taga kerge vaevaga tappa saada. Väljaku servas olevat olnud veel jäätisekiosk Maiasmokk ning ühiskasutatava klaasiga gaseeritud vee automaat. Umbes nagu enamuses Eesti linnakestes. Hea teenusedisain levis vaevata...

Täna kaubeldakse siinsamas platsil, üldiselt nädala lõpus toimuvalt turult saab nii odavat hiinakat kui näpuotsaga käsitööd. Kunagised mitu päeva kohapeal kämpinud laadalistega seotud heakorraprobleemid lahendas rangem tähelepanu – grillimisest linnaväljakule maha jäänud rasv ning autodes kaubavalves magamine ja ümberkaudsete majade hoovides ihu kergendamine olla nüüdseks kadunud.

Kaubakeskusest läände jääb uhke allee, mis suundub sirgelt linna kultuuriasutuste juurde. Sealne kuulus palee, mis omal ajal kandis Viktor Kingissepa nime, tähistab tänavu 70ndat aastapäeva. Platsil leiab detsembris koha linna traditsiooniline jõulupuu, lootus on, et hiljuti tekkinud aktivistide toel ilmub linnasüdamepilti lähiaastatel ka liuväli ja muud mõnusad tegevused.

Virve palub meil omavahelise vestluse jätta ühest punktist teise liikumise ajaks ning asutab minekule. 

Kohtla-Järve eestlaste lillepood Foto: Kaido Veski / Ypsilon

Jõuame kena väljanägemisega stalinistliku hooneni, mida rahvasuu kutsub eestlaste lillepoeks. Nime ajalugu peitub 50 aasta taga, mil eelnevalt korterina kasutusel olevale pinnale kolisid Jõhvi aiandi eestlastest floristid. Toonased müüjad meenutavad, et nõukaajal ei olnud haruldane olukord, kui lettidelt võis enamuse aja aastast leida vaid alpikanne. Erandiks siiski mõned olulisemad pühad nagu näiteks lillelahingut meenutav naistepäev, mil järjekord ukse taga võis ulatuda sadadesse meetritesse ning pood pärast püha väiksemat sorti remonti vajas. Kauplus on ka täna kohalike seas populaarne, kuna siinsed (samuti peamiselt eestlastest) floristid teevad soodsa hinnaga väga kauneid seadeid.

Pagariäri Kohtla-Järvel Foto: Kaido Veski / Ypsilon

Lillepoest pisut eemal asub asise olemisega väike hoone, kust saab hommikuti värskeid saiakesi. Pisike pagarikoda avatakse hommikuti kell 7 ning suletakse siis, kui kaup otsa saab. Kohalike kinnitusel lähevad pirukad hommikuti väga kiiresti, autodest on ukse taha moodustunud järjekord ning rahvas lahkub sületäite moskva saiakeste ning muu hea ja paremaga. Siinsamas taga on ka haiglakompleks, kohtuekspertiisilabor (omaaegne sünnitusmaja) ning surnukuur ja tavandimaja. Ka Kohtla-Järvel on oma Hiina müür, nagu Õikalgi, see on pagarikojast otse üle tee.

Muide, Kohtla-Järve ajalugu on tegelikult palju pikem, kui eespool mainitud 76 aastat. Nii näiteks asuvad Järveküla kortermajad meie tänase teejuhi vanavanemate talu maadel. Seda, kus Kohtla-Järvel ja tegelikult ka teistes Eesti linnades on omal ajal asunud talukohad, saab üsna kergelt aimata just iidsete sirelite ja õunaaedade järgi – tihtipeale asuvad need justkui mingid müstilised salud pealtnäha täiesti ebaloogiliselt nõukaloogiliselt planeeritud panelkade vahel.

Kohtla-Järve veetorn Foto: Kaido Veski / Ypsilon

Jõhvi poolt tulijaid tervitab linna sisenemisel üpris kena välimusega, omaaegset kaevuri laternat meenutav veetorn, mis valmis 1953. aastal. Üheksakümnendatel erakätesse liikunud hoone on kohalike jaoks olulise sümbolväärtusega, kuid mingit mõistliku asja sellest siiani saanud ei ole. Kuigi siin on tegutsenud nii komisjonikauplus kui ka baar ning kümmekond aastat tagasi korraldas Virumaa Kolledž hoonele funktsiooni leidmiseks ka ideekonkursi, seisab torn seniajani pooleldi värvitult mitmerajalise peatänava kõrval. Ärimehest omanik, kellele ideekonkursi tulemused enda sõnul kõik väga meeldisid, üritas 4 aastat tagasi torni ilusaks võõbata, kuid tõstuki rentimiseks tal raha ei jätkunud – redelite haardest kõrgemale värvi ei jõudnud.

Pisut eemal ümber nurga asub linna endine bussijaam. Pean tunnistama, et see on Kohtla-Järvest ainus piirkond, mis mulle kuidagi tuttav on. Ilmselt läbi bussiakna omal moel õõvsana mälestustesse jäänud. Linn ei ole bussiliikluse jaoks vist kuigi soodsas asukohas, kuna läbisõitvad liinid peavad tegema parasjagu tüütu ringi ning ega liikluskorraldus praeguseks hüljatud jaama ümber samuti kuigi mugav ole - varasemalt ühesuunalised tänavad ning kohe siinsamas kõrval paiknev koolimaja. Praeguseks ongi bussipeatus kolinud Vironia keskusesse ja ka seal on mingid ligipääsuga seotud jamad, mis näiteks LuxExpressi seal peatumisest loobuma pani. Võib-olla toob parasjagu KOV-tasandil käiv arutelu kohalikele mingi uue ja mõistliku lahenduse. 

Aga tuleme tagasi tolle eelmise jaamahoone juurde. Õigemini asjaolu juurde, et selles asus ka baar, milles toimunu üsna sageli krimiuudiste veergudele jõudis. 

Andrei Tali Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

2000. aasta 20. mai öösel, pärast korduvat Eesti vanglasüsteemi külastamist, jalutas Kohtla-Järve tänavatel alkoholijoobes Andrei Tali. Ta peatas temast Evesti baari juures juhuslikult möödunud Mihhaili ja Romani küsimusega: «Kas probleeme tahad?» ning pussitas mõlemat. Seejärel suundus ta bussijaama keldris asuvasse baari Grant, pani seal veidi pidu ning baarist lahkudes andis bussijaama ees suitsetanud Dmitrile nuga. Muide samal ajal oli ta teises käevangus baarist kaasa võetud tütarlaps. Romani elu õnnestus arstidel päästa, kuid too jäi invaliidiks, teised kaks surid saadud vigastustesse. Andrei Talile mõisteti eluaegne vangistus, kuid ta satub sellest hoolimata aeg-ajalt meediasse. Vanglas olles on ta jõudnud ka näiteks (kiriklikult!) abielluda. Tõsi – abielu lõppes kiiresti õrnema poole taotlusega rakendada eluaegsele vangile lähenemiskeeldu.

Järgneb...