RUITLASE ARVUSTUS ⟩ «Top Gun 2: Maverick». Lõpuks ka üks õnnestumine

1986. aastal, Reagani teisel valitsusajal linastunud «Top Gun» oli oma aja produkt. Reagani ajastu kujutas endast agressiivset sõjalist sekkumist Kolmandas Maailmas. Näideteks sissetung Grenadasse, USA juhitud ja rahastatud sõda Nicaragua vastu, Liibüa pommitamine ning paljud teised salajased sõjad ja varjatud aktsioonid kogu maailmas. Loomulikult asus Hollywoodi film valitsevat militaristlikku mõtteviisi toetama ning pakkus kultuurilisi esitusi, mis mobiliseerisid agressiivsele reaalelus valitsevale poliitikale toetust.

«Top Gun» propageeriski tugevat sõjaväge, austades samal ajal konservatiivseid ja sõjalisi hoiakuid. Filmi lõputiitritest leiab «erilised tänud» USA mereväe F-16 pilootidele ja tunnustusavalduse suurele hulgale filmis osalenud sõjaväelastele ja pilootidele, mis teeb sellega filmi ametlikult USA valitsuse heakskiidetud propagandaks. Võib arvata kui paljud neist pilootidest ja sõduritest, kes läksid sõjaväkke ja sõdisid Panama invasioonis, Lahesõjas ja teistes selle ajastu sõjalistes konfliktides, olid mõjutatud sellisest kinopropagandast.

Naistele kuumade pilootide näitamine lülitas sisse naisvaatlejad ning seostas seksuaalse erutuse sõjaväelise atribuutika ja vormiriietusega, aidates seeläbi tegevsõdalasi seksuaalsete suhetega varustada. Sõnum meestele on selge, et kui lähed sõjaväkke, kannad vormi, siis saad tüdrukute käest keppi.

Ja võib-olla mitte ainult tüdrukute käest. Quentin Tarantino näeb filmi allhoovustes tugevaid viiteid homoseksuaalsusele. Ja tõepoolest, mida need filmis paljunäidatud musklites paljastatud mänglevad ja üksteisega kokku puutuvad mehekehad ning hävituskennukitelt samasooliste lennukite suunas välja tulistatud «hõõguvad» raketid siis sümboliseerima peaksid?

Ja nii nagu plaanitud, nii «Top Guniga» ka läks – üle 350 miljoni dollari kassatulu teeninud film pani hulgaliselt keskkooliõpilasi sõjaväeelust unistama ning kergitas hüppeliselt sõjaakadeemiatesse kandideerijate arvu. Paljud õpilased mainisid filmi oma avaldustes ja West Pointi kapten nõustus: «Ei tee haiget, kui on korralikud filmid nagu «Top Gun»... Ma arvan, et kõik nautisid sellest tulenevat mõju.» (The Washington Post, 19. jaanuar 1987).

Toona jäi filmist keskpärane mulje. Või pisut peale. Ja nüüd, 36 aastat hiljem, «Top Gun 2. Maverick».

Eelhäälestus oli ikka ülimalt kahtlev. Kangelaslikkus ja sõjaline üleolek ükskõik mille või kelle üle tundub praegu maailmas valitsevat olukorda silmas pidades naeruväärne. Maailma suurjõud nr 1, USA on kahe filmi vahele jäävate aastakümnete vältel võidelnud endast oluliselt nõrgemate vastastega. Ja nüüd, kui pärast külma sõja lõppu on maailmas tõepoolest ka konflikt, mis päriselt reageerimist nõuaks, on end kinolinadel võitmatu jõuna näidanud USA ennast võitlusest taandanud ning pelgab Venemaa hirmus ühele agressiooni alla sattunud riigile isegi korralikku ja toimivat relvastust saata.

Ja tulemus pärast filmi lõppu on. Jah, seda saab võtta nagu päris halba filmi. Ja niisamuti saab seda võtta nagu segaselt head asja. Minu valik on kindlasti teine, päris uskumatu, et ma nii tunnen. Et «Top Gun 2» on pööraselt hea film. Et suhteliselt keskpärasest vaid veidi kõrgemal tasemel «Top Gun 1-te» oli vaja juba ainuüksi selleks, et «Top Gun 2-l» nüüd põhjust ilmuda oli.

Kuidas nad seda teevad? Esiteks, nad võtavad esimesest filmist kaasa tõsiduse ja šarmi, nostalgilised tagasivaatekaadrid ja keeravad teises osas kõik pea peale. Ilma mingeid tehnilisi allahindluseid tegemata. See on kallis film, siin lendavad lennukid, siin paistab raha igas kaadris. Ja see on paroodia. Vahepeal aastakümneteks üle pea kommertsi uppunud Tom Cruise on tagasi ja näitleb. Nagu «Vihmamehes» ja enne seda. Botoxist kanges näos ei ole võib-olla enam päris seda miimikat, aga ta mängib.

Supermontaaž, superkaadrid, miljoni dollari kaadrid, poeetiline voolamine, klišee klišee otsas, mitte juhuslikult, vaid klišee klišee pärast. Täpselt omale kohale asetatuna. Alul jääb mulje, et keegi teeb minu kui vaataja kulul nalja. Peent nalja, sest sellest läbinärimine võtab tükk aega. Aga kui hüperhelikiirusega reaktiivlennuk läbib kanjonit, mille serval võib raketipatareidest turritavaid rakette nagu rahulikult bussiaknast vaadates üle lugeda, ei ole enam mingit kahtlust – nad on jõudnud seal Ameerikas omadega nii kaugele, et suudavad iseendi üle naerda. Oma sõjalise võimekuse üle. Appi.

Ja kui siis lõpuks Mavericki lennuk alla lastakse ja ta langevarjuta (keegi tema langevarju ei näinud) maandudes ellu jääb ja kui talle appi tõtanud paarimees talle taevast appi sajab ja kui nad koos angaarist vana lennuki ärandavad, niisama lihtsalt nagu kastiauto Olerexi parklast, siis on ikka täiesti selge – see on pööraselt šeff kraam.

Hetkest, kui ma sain filmi taotlusest aru, hakkas kogu film tööle. Kahtlesin üsna algusest, järk-järgult sain kinnitust. Ma sain viis korda silma märjaks. VIIS!!! Esimene kord on alati kõige raskem nutma puhkeda, aga kui tagasivaatekaadris näidati noort Meg Ryanit, olid põsed läbimärjad. Võib-olla seepärast, kui õudsa ärasüstitud näoga tädi ta praegu on. Ja siis veel ja veel...

Vaenlane. Vaenlane oli nagu esimeseski filmis siingi täpselt eristamatu. See oli ühe väikse radioaktiivse kastina kuskil kuru põhjas, rakettidena kuru servades ja võõraste lennukitena maas ja taevas. Paar korda paistis võõra lennuki kabiinist inimpea moodi asja. Kui esimese «Top Guni» puhul toimus selgelt võitlus hea ja kurja vahel, siis siin ma mõistan, on sootuks teisiti. Siin on Hollywood iseendaga võidelnud. Ja nii kummaline kui see ka ei ole, on ta seekord võitjaks jäänud.