R, 2.12.2022
LINNARUUM ⟩ Vihased Kalamaja Issid on tagasi
Foto: Mihkel Maripuu / Postimees / Ypsilon / montaaž
Y-110
, Mündipesula entusiast
Vihased Kalamaja Issid on tagasi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Elus harjub kõigega ära, kui piisavalt oodata. Osad räägivad 21 päeva reeglist, aga teadagi on seda korduvalt ümber lükatud, mil samas ka kinnitust leidnud, seega võta näpust. 21 päeva ehk kolme nädala reegel olevat sama suvaline kui igapäevase 10 000 sammu soovitus – kui ümar number tundub okei, ju siis ongi okei. Näiteks ootasid Vihased Kalamaja Issid ära sada päeva sõda Ukrainas, et saaksid uuesti hakata vinguma linnaruumi, tänavate ja autode piirkiiruste üle.

Samal ajal, kui Ukraina tänavatele maanduvad ikka veel raketid ja mürsud, ei ole Vihaste Kalamaja Isside jaoks enam kohatu nõuda, et siinsetel tänavatel oleks rohkem pinke, kus aega veeta. Kõlavad loosungid nagu: «Loome mitmekesist ja tänapäevast linnaruumi!», «Tänav on meie kõigi ühine eluruum!» ning «Halloo, meil tapeti autodega 22 inimest ja see on normaalne?» Elukvaliteeti häirivad veel koledad prügikastid, torupiirete rohkus, teedeäärsed mullalapid ja autode liialt kõrge piirkiirus. Aa, ja taimi võiks ka rohkem olla. Selline näebki välja sõjaaegne elitaarne väikekodanlik aktivism.

Vihased Kalamaja Issid on tagasi koos oma põhjendatud ootusega, et elu Tallinna kesklinna külje all – täpsemini piirkond, mis on piiritletud ühelt poolt Telliskivi ööeluga, teiselt poolt endise fentanüüliepitsentriga ning nüüd ka Noblessneri nooblite terrasside ja kohaliku Berliini odava kehastusega Halli näol – peaks ja võiks olla sama rahulik kui Viljandi või Haapsalu. Reaalsus vs ootused tabab neid raskelt, nad üritavad selle eest põgeneda @mitte_tallinna kommentaariumi kõlakambrisse, kuid peale kiirete laikide ei ole sealt muud tulemas.

Ühtepidi ma mõistan Vihaseid Kalamaja Issisid ja nende soove. Tänavat, kus oma lapsed saaksid hüpata, karata ja palli taguda, ilma et mõni Honda CRV neid maha niidaks. Vähem müra, vähem stressi, rohkem esteetikat teevad ka vaimsele tervisele teene. Ning tõepoolest on neil ka õigus, Tallinn oleks ilusam ja toredam koht, kui linnaruumis oleks paremad tingimused ratturitele ja jalakäijatele ning autoliiklus ei oleks linnaplaneerimise kese. Ent tänastes oludes, kõikide kriiside keskel, tundub see kõik mitmendajärguline. Sellise agendaga võitlemine jätab mulje, nagu kõik muu olulisem oleks valmis.

Valmis pole linn aga kaugeltki. Tallinnale tuuakse eeskujuks Helsingit selle üliarenenud rattainfrastruktuuri, vähemate autode ja proportsionaalselt rohkemate ühistranspordikasutajatega. Paljud kadestavad, mina ka, aga seda mitte liikuvuse teemades, vaid hoopis sellepärast, et neil on varjendeid kahe Tallinna populatsiooni jagu.

Kui peaks hästi minema, saavad Vihased Kalamaja Issid varsti juba normaalsetes varjendites jalgratastega sõita.
Kui peaks hästi minema, saavad Vihased Kalamaja Issid varsti juba normaalsetes varjendites jalgratastega sõita. Foto: Dall-E

Sellel nädalal pandi Tallinnas üles sildid tähistamaks avalikke varjumiskohti, kokku on selles nimekirjas 23 objekti. Kriisiolukorras soovitakse minna lisaks linnaosavalitsuse hoonetele sellistesse kohtadesse nagu Salme kultuurikeskus, Tondiraba spordihall ja paari jalakäija tunnelisse, mis meil Tallinnas on – Liivalaia, Balti Jaama, Vabaduse väljaku ja Kaubamaja tunnelid peaksid ohu korral siis kaitset pakkuma. Ma pole mõõtnud palju maapinda jääb Liivalaia tunneli lae ja asfaltkatte vahele, ega tea, kui mitu meetrit maapinda kaitseb Iskanderite eest, aga selge see, et Azovstali kuue korruselise punkrisüsteemiga ega Helsingi graniidiga seda võrrelda ei saa. Ning kui raketi- ja mürsutule eest võiks varjuda linnaosavalitsusse, võib sama hästi ka ennast lähimasse Selverisse peita, sest vähemalt viimases on süüa ja juua.

Käes on aeg, kus tuleks lisaks tänavapealsele linnaruumile pöörata tähelepanu ka tänavaalusele linnaruumile. Seega, Vihased Kalamaja Issid, äkki teeks olematute varjendite osas sama palju häält nagu olematute rattateede pärast?

Tagasi üles