R, 2.12.2022
PAIDE-WAY ⟩ Kultuuri rahastamine on halb, kultuuri rahastamine on hea
Illustratsioon: Sergei Dolcet Escrig / Steve Smith / Unsplash / Ypsilon / montaaž
Y-69
, Kaasautor
Kultuuri rahastamine on halb, kultuuri rahastamine on hea
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Raha ja kultuur on põlised vaenlased, ei siin leppimist tule.

Mõtlen sellele seoses ERR-i kultuuriküljelt loetud Vaba Lava teatrijuhi Märt Meose arvamuslooga Paide teatri peatsest sulgemisest kontekstis, kus NO99 on juba kinni, Von Krahl on lubanud aasta lõpuks uksed sulgeda ning Vaba Lava enda tulevik rohkem kui ebakindel. «Kõik need on otsingulised ja Eesti ühed uuenduslikumad teatrid. Liigume üsna selgelt tagasi sinna, kus oligi ainult kaheksa riigiteatrit ja kinnine ring,» kirjutas Märt Meos.

Kultuuri rahastamine on halb, kultuuri rahastamine on hea. Mõlemad tõesed asjad. Ma loodan, et ükski kirjanik, kunstnik või näitleja ei loo stipendiumite ja preemiate nimel. Stipendiumitel ja preemiatel on oma meeldivad küljed – raha kulub alati ära ja teiseks väljendab see tunnustust ja märkamist. Aga rahastamine loob ebatervet konkurentsi, rahasaaja räägib raha jagava käe keelt ja raha toodab keskpärasust. Teisalt, kui tahta jälle heal tasemel balletti või orkestrit, siis väikses riigis nende rahastamisest ei pääse. Kust aga läheb tarviliku ja mittetarviliku rahastamise piir, seda nii lihtne öelda ei ole. Samas nii hullud asjad, nagu samas portaalis Priit Põldma näeb, väites, et need kellad, mis kuulutavad Paide Teatri lõppu, on hingekellad Eesti teatrile ja eesti rahvuskultuurile, ka nüüd ei ole. Vastan Priit Põldma arvamusartikli pealkirjas püstitatud küsimusele: Kes me oleme, kui laseme Paide Teatril sel moel lõppeda?

Üldiselt võttes olete te seal Paide Teatris saamatud juba enne Paide Teatri lõppu, sest minu teada on teatril kavas aasta lõpuni tegutseda. Saamatus väljendub minu nägemust mööda selles, et te kulutate rohkem, kui teil sisse tuleb. Tundub, samas ei oska päris täpselt öelda, kas osa saamatust on ka suhetes kohaliku omavalitsusega ja teatri kui idee müümisel linnale ja inimestele. Teater on päris suur idee, nõus, aga idee, jah, ise ennast ei müü.

Ning nagu ma aru saan, on maksumaksja rahastus teie äriplaani sisse kirjutatud. Seega pole teil iseseisvat plaani ja nüüd selle abi osalisel ära langemisel olete sunnitud majandustegevuse lõpetama? Ma ei saa üldse aru, mis teil seal ebaselget või valesti on?

Suvaline inimene võib endale äriregistris kolm teatrit päevas teha, keegi ei keela. Siis esitada riigile kõigi kolme peale toetuse taotlemise avaldused ja kui nendele eitavalt vastatakse, kirjutada ERR-i kultuuriportaali arvamuslugu pealkirjaga: «Kes me oleme, kui laseme kolmel teatril sel moel lõppeda?» Kuidas selline asi saab seostuda sellega, kes me oleme?

Võtame kõrvale näiteks Narva-Jõesuus tegutseva väikese restorani Franzia. Tegeleb toidukultuuriga. Korraldab aeg-ajalt lavastuslikke sööminguid. Kordan, tegutseb Narva-Jõesuus, rendipinnal nagu üks teatergi, kus pole loomulikku klientuuri, seal ümber on küll kaks spaad, aga need on kliendid enamasti oma söögikohtadesse naelutanud. Ei ole mingi odav restoran ka. Ei ole riigi ega KOViga mingit lepingut, et nood peavad tulema ja söögi ära sööma. Koht on alatasa kliente silmini täis ja kasumlik, kuna toit, mida seal pakutakse, on rajult hea. Paar-kolm korda aastas Tallinnast Narva-Jõesuusse toiduelamuse järele sõitmine on täiesti mõistlik. Lööge otsingusse Franzia ja ahhetate positiivsetest revjuudest. Lööge otsingusse Paide Teater ja leiate mängukava ja paar artiklit teemal «anna raha».

Seega, vale ärimudel, ei muud. Mitte imepisikesest ja isemajandavast suureks armastatuks ja toetatuks, vaid väiksest abivajavast olematuks. Kahju. Teater on suur idee. Paidele võiks sellist jätkuda. 

Ega kui riik raha annab, see halb asi ei ole. Aga sellest, kui riik raha ei anna, ei tohiks ka midagi üleliia paha sündida.

Märksõnad
Tagasi üles