HISPAANIA REISIPÄEVIK ⟩ España, segunda parte – Teod on nagu sihvkad, aint et tundlate ja pärakuga
22. juuni 2022, 12:09
Kas saab kaks korda ühte ja samma kohta maanduda? Ühte riiki? Ühte lennujaama? Millegipärast käib ajukäärudes sõna «temperament», õhu soojusest olulisem mõiste. Dios mios, oleme turiste täis saarelt mandril, Ibeeria poolsaarel. Ma jahtun, me unustame eelnevad jamad ja alustame uuesti, sest meie perereis Hispaaniasse on alles algamas.
Malaga lennujaam, viimati olin siin 2012. aasta augustis, läksime siitkaudu Marokosse. Mitte midagi ei mäleta sellest lennujaamast. Suva ka, sest kõik lennujaamad on muutumas ühesugusteks hiidmonstrumiteks, labürintideks täis kapitalismi kolle, kohtadeks, kus on logistiliselt võimalik seda massi äralennutada, lükata Ryanairi omad kaugeimasse nurka ja sealt bussi peale, lasta inimestel kõndida imelikku ruumi, kus on ringrajad kottidega, ja kauguses helendab kollane tahvel musta kirjaga Car Rental. Käsipagasi minimalismi suurim boonus on see, et me ei pea seisma ringraja ääres ootusärevalt ja lootma Vanajumala soosingule – oleme sellest paaril korral ilma jäänud ning kuigi materiaalse kaasavara kaotamises on midagi zenni, vabastavat, ei ole see tegelt tore kogemus.
Järgmine silt Car Rental ja nooleke, ja ma näen kauguses eri värvides kontoreid: on rohelisi ja oranže ja siniseid ja igatsugu värve, terve vikerkaar. Meie oma on üks viimastest, võtan numbri, ootame. Diiselmootoriga umbmäärase kerega Opel on prebooked, terveks ajaks mandril olles, kindlustus ja muud jutud. Väiksem poiss jaurab nänniautomaadi juures, nõuab ja palub ja mangub krõpse, vanemad vennad püüavad talle selgeks teha, et see ei ole fiskaalselt mõttekas, et 2€ mingi 10 grammise mikropaki eest on mega overpriced. Väiksem ei taha neid uskuda, krõpsud on tema jaoks väljaspool finantsilisi mõisteid ja aritmeetilisi tehteid. Kõik on väljaspool seda, on vaid olevik ja tunded.
Meie number, Kristi läheb. Ootame poistega pinkidel. Väiksem märkab pingi all maha kukkunud krõpse. Takistan teda, vist edukalt. Inshallah. Kristil läheb kaua aega, käib vahepeal passi võtmas, tundub rõõmus. Jätan poisid pinkidele, lootuses, et keegi neist ei söö maha kukkunud krõpse, ja lähen leti äärde vaatama. Noor ja kena meesterahvas räägib Kristile just auto asukohast, siit liftiga teisele tasandile parklasse, asukohanumber, ja et järgmine kord võtaks ikka otse neilt ja kui tuleb kiri klienditeeninduse kohta, siis pliis pange talle head skoorid, sest ta vist saab mingit preemiat. Täname. Lifti poole jalutades ütleb Kristi, et sai isegi veits odavamalt kui algselt bookis ja et käsiraha ei võetud, kuna võtsime kindlustuse. Ja et ta kindlasti annab head tagasisidet, sest kutt tegi väga head teenindust. Vastan muiates, et lisaks oli ta väga ilus mees. Kristi naeratab häbenematult ja ütleb: «Jah, väga.»
Autos. Algus on kuidagi imelik, kohmakas parklast välja saada, auto on uus ja muud jutud. Samas on kõik familiaarne, oleme loomulikus liikumisviisis, oleme autoperekond, kuigi Kristil on ainukesena load. Linnast väljudes tekivad koheselt ummikud, sest tee peal on sõitmas karavanid, traktorite taga on ilusti ehitud preeriavankrid ning pidutsevad inimesed nendes. Mustlased? Ei, lihtsalt hispaanlased. Hiljem saame teada, et tegemist on osaga El Rocío (kaste hisp. keeles) neitsi auks korraldatavatest protsessioonidest ja palverännakutest.
Kuulame kohalikke raadiojaamu, keegi räägib midagi hispaania keeles Stranger Things’ist. Keskmine poiss, kes on teadlik slav-squat-three-stripe esteetikast, teatab, et Ida-Euroopas ei ole Stranger Things’i vaid Weirder Stuff – see vallandab laviini eastblok nalju, millest võiks välja tuua selle, et meil ei ole Spider-Mani vaid Puuk-Poiss.
Rendiauto lendab mööda maanteed sisemaale, meie sihtmärgiks on Baena nimeline külake Cordoba ja Granada vahel, kust on meie hea sõbranna Inma pärit. Enne Baenat peame aga jõudma Lucena lähedal asuvasse kohta nimega Gardens Palacio de la Dehesa, sest Inma sugulane peab seal pulmi ja me saame kontvõõraste välismaalastena ka peole. Kõige viisakamalt on riides Kristi, tal nagu päris peokleit seljakotis; poistel lühikesed püksid ja särgid, see ka okei; mul on variant panna Adi dressipüksid või shortsid, otsustan viimaste kasuks ja sisenen hispaania pulma nagu ehe totakas gringo turist – ketsid, shortsid ja lühikeste varukatega triiksärk. Ehe valge ahv, barbar.
Lendame sisse, Palacio on nagu mingi villa Ladina-Ameerika seebiooperist, külalised aga megailusad näitlejad. Jõuame suht hilja, tseremoonia ja söömine on läbi ning käimas on meelelahutuslik osa, kus kohalik pulmabänd esitab parimaid rokk palu läbi ajaloo, rahvas võtab avatud baarist kokteile, teevad hoovis tobi, kaks eraldi seltskonda vaatavad kaasaskantavatest telekatest jalgpalli ning trobikond lapsi hüplevad täispuhutavas lossis. Väiksem ja keskmine asuvad samuti hüplema, vanem poeg läheb bändi filmima – muusikaõpetaja jättis koduseks ülesandeks kohaliku muusikaga tutvuda ning selle kohta tuleval õppeaastal esitluse teha. Seisan lossi kõrval, jälgin ühe silmaga väiksemat, et see ellu jääks, rüüpan vett, teen tobi ning vaatlen toimuvat. Tunne on sürr, nagu puuga pähe saand.
Peo käigus saame tuttavaks Inma ema Inmaga (jaa, topelt) ja isa Manoga, kelle juures Baenas me nüüd kolm ööd veedame. Peale bändi, diskot, Hispaania võitu jalkas, avatud baari tühjaks joomist ja muud, hakkab pulm vaikselt otsi kokku tõmbama. Väiksemail poisil on küll särk seljast ja ei taha veel lossist väljuda, kuid kuidagi saame ta kätte ja sõidame öömajale.
Inma sõnutsi elavad ta vanemad külas, Baenasse jõudes mõistan, et meie perspektiivid on ikka väga teistsugused ning mina nimetaks seda linnaks. Vanemate maja on rets, asukoht “küla” keskmes ja korruste arvuks neli. Vanemad poisid magavad kolmandal korrusel magamistoas, meie koos väiksemaga aga esimesel korrusel, kus on suur «äripind» – Inma emal oli siin Inma Akadeemia, kus õpetati kiirkirjutamist. Hetkel on tegemist justkui surnud kunstiga ning nüüd rendivad nad neid pindu koosolekuteks ja pidudeks. Lisaks laudadele, toolidele ja diivanitele on siin hetkel kaks voodit. Ja vähemalt kaks Kristuse pilti. Ja Inma venna Mano (jaa, samuti topelt ja mul Sada-aastat-üksindust-fiil peal) mootorratas. Magama jäädes mõtisklen selle üle, et Baenas elab 18 000 inimest ja Väike-Õismäe asumis 27 000 ning mõlema asukad kutsuksid enda sünnikodu pigem külaks kui linnaks. Perspektiivid on fluiidsed. Näen mega palju unenägusid, kristused seina peal vaatavad pealt.
Día cuatro
Neljandaks päevaks oleme reisinud kahe lennuki ja kolme bussiga, maganud hotellis ja apartamentos, sõitnud rendiautoga ja käinud pulmas. Oleme olnud turistid aga Baenas algab reisi osa, mida võiks nimetada külaskäiguks. Inma ja tema vanemad on külmkapi ja sahvri täitnud erineva nänniga — kartulikrõpsud, mahlapakid, piimasaiad, šokolaadimäärded ja muu —, poisid puuksutavad diivanite peal, telod ja tahvlid Wifiga ühendatud ja mugivad head-paremat. Me tutvume tädide ja sugulastega, paar kvartalit eemal elavate vanavanematega — heegeldatud linikutega diivanile istudes lükkavad nood vanavanemlikult meile koheselt jäätised pihku —, viime keskmise poisi Inma nõbudega mängima ja saame väiksemale vankri laenuks. Baena on küla, me külas, aga väga koduselt.
Kulinaarne tippsündmus saabub juba lõunaks kui jalutuskäigult koju jõudes muutub elutuba söögitoaks ning laud kattub erinevate lõunatoitudega nagu näiteks kartulikroketide, praetud krevetide, oliivide, värske saia, juurviljadega kalmaariga ja ensalada rusa nimelise salatiga. Pakun, et vene salati asemel võiks seda ukraina salatiks kutsuda. Umbes nii nagu ameeriklased tahtsid french friikaid freedom friikateks kutsuda. Sitt nali, keegi ei naera. Keskmine poiss sööb krevette nagu vaal ja Inma ema-tädi on mõlemad üllatunud, et nii noor poiss soovib selliseid asju süüa. Sophisticated maitsega poiss.
Kuna sul ei ole suure tõenäosusega sõpra ja tervet tema familijat Baena külas, siis annan edasi olulisemad turismialased juhised. Kesklinnas on kirik ja selle lähedal park, see on okei koht jalutamiseks. Eriti hea koht jalutamiseks on linna keskväljak, Plaza de la Constitucion — seal on teater ja kohvikud, purskkaevud, koerad, lapsed, võimalik, et minu laps peaaegu purskkaevu kukkumas — ning sealt edasi vana kindluse Castillo de Baena juurde. Minu soovitus on castillo juurde kõndida ringiga mööda mäekülge, kus on megakena jalutusrada. Castillo juures on kõige lahedamaks asjaks suur lõvi kuju, mille peale saavad lapsed ronida nagu Tallinna loomaaias jõehobu kuju peale. Inma ütleb alguses, et tegemist on koopiaga Rooma aegsest kujukesest, mis siinkandis väljakaevamiste käigus leiti, tegelikult on kuju pärit isegi Ibeeria ajast 5-6 sajandil enne Kristust ehk siis Rooma ülemvõimu eelsest.
Castillo’st üle tee on peatumiseks hostel ning lisaks leiab selle lähedusest ka kohaliku arco oscuro ehk pimeda kangialuse, kus Baena hustlerid hängivad. Uuriva ajakirjanikuna käin ka sealt loomulikult läbi ning saan teada, et kohalikud küsivad ketsi eest 5 eurtsi, võrdsus ise on Harju superior, proper sordikas, zero seeme und vars, zero niiskus, aint skank, imal kleepekas.
Kodupoole jalutades märkan, et castillo läheduses on tahvel kirjaga Al-Medina Association midagi-midagi. Saan teada, et tegemist on kohaliku korteriühistuga. Hakkan naerma, sest tegemist on lingvistilise kobarkäkiga: Baena nimelises külakeses on Al-Medina ehk Linn (artikliga!) araabia keeles.
Día cinco
Viiendal päeval otsustame sõita Cordobasse, et sealset mošee-katedraali tsekata. Vanemale poisile pakub eriti huvi näha araabia kultuuriga seotud teemasid, mõistan teismelise soovi mitte-tegeleda boomerite estojuice fännamisega ja suunata pilk nii ruumis kui ajas mujale. Teekond Cordobasse viib meid läbi monokultuuri väljade, oliivipuud horisondini ja kaugemale. Inma räägib hiljem, et tal onu laseb nüüd teistel taimedel oliivipuude all kasvada ning ei tõmba puude alust pinnast puhtaks. Hetkeks päevalilled — kohalikele väga meeldivad sihvkad, mida siin kutsutakse pipasteks — ja seejärel korraks ka kuldkollased nisupõllud.
Cordoba mošee juurde kõndides hakkab meile vaikselt kohale jõudma kui turistikas see ettevõtmine on: gringode mass, hordid klassiekskursioone ja grupikesi, Prantsusmaalt, USAst, sakslased ja muud. Ilma mošeesse sisenemata on võimalik vaadata araabia kalligraafia ja taimornamentikaga kaetud kõrgeid müüre, uksi ja seinu, jalutada mošee sisehoovis olevas aias ning jahutada ennast veega purskkaevu juures olevatest kraanidest. Pileteid on lebo saada, ei pea ette broneerima või midagi sellist, kohalikule ja väikseimale tasuta, kaks täiskasvanut ja üks laps, keskmise luiskame 10 aastaseks, sest siis saab ta ka tasuta. Naeran, sest olin ise eelkooliealine kuni 11 eluaastani.
Sisenedes on siuke müstiline tunne, tume ruum võlvide ja kaartega, üksikud valgusallikad, pühamu ikkagist. Suht kohe on suur infotahvel, mis teatab, et enne mošeed oli basiilika ning pühamus ringi tuiates selgub, et see mošee aeg on hispaanlaste silmis suhteliselt tähtsusetu – näitused on erinevatest Rooma ja Ibeeria aegsetest artefaktidest, kristlikest kujukestest, inglitest ja krutsifiksidest. Inma sõnutsi on suhteliselt paradoksaalne, kuidas Hispaanias öeldakse endiste vallutajate kohta «nemad» ja «nende kultuur» kuigi see on ka osa «meist». See on umbes nii, et Õika arhitektid on eestlased aga seome selle pigem Nõukogude aja ja venelastega ning seetõttu paneks tiigiäärde mingi rookatusega palkmaja püsti.
Ainuke viide mošees araablastele on mihrab, araabia kalligraafiaga ümbritsetud nišš seinas, mis tähistab Meka suunda. Huvitava faktina näitab kompass mošees veidike valesti ning mihrab tundub hetkeks ida suunas olevat (mitte 100 kraadi nagu ta tegelikult on). Paljudes mošeedes on see veidike mööda, minu mäletamist järgi oli isegi Saudi-Araabias Mediina lähedal ühes vanas mošees see suht umbropsu pandud. Post-araablased ehitatud katedraali osa on hoopiski keset suurt ruumi. Tekib kadumise tunne, orientiirid suunavad nii erinevatesse kohtadesse, et olen veidike segaduses, justkui oleks see ala ise mingi tugeva energiaga koht ja suund võiks hoopiski selle ala keskele olla. Aga mis oli enne basiilikat? Vana-Rooma või Ibeeria pühamu? Obelisk? Mäletan seda tunnet Mekas Kaaba juures, hetke inimenergia maalapi peal, kus aastatuhandeid tehtud spirituaalseid tseremooniaid, maapinnal, mis on rõske sellest energiast. Siin on turistid, nad ei kanna seda energiat ja maapind on kaotamas oma vaimsust. On vaid turistid ja suurima spirituaalsuse näitamiseks leiame valguslaigu pühamus, kus pilte teha. Püha turism, ilma igasuguse valehäbita.
Väiksed soovitused sulle Cordobas. Peale pühamus käimist mine söö maailma suurimat ja paksemat omletti, seda müüakse suht kohe väljapääsu juures. Omlett on mingi 10 cm paks. Kui sa tahad kohvi juua, siis jaluta edasi vanasse linna ja kõnni nii kaua kui tunned, et kõik Kesk-Euroopa turistid on maha raputatud. Kui sa tahad suveniire osta, siis ei ole üldse vahet kaugele sa kõnnid, kõik on üks ja sama ning pühamu juures võivad isegi lahedamad variandid olla.
Eriti lahe on see, et kui sa tahad T-särki saada, siis on võimalik valida erinevate stiilide vahel, on Araabia, India, Ibiza, kange alkoholi sildi ja koomiksi stiilis variante. Valik on sinu, millises Cordobas sa käisid? Tallinn võiks sama teha: Don Quijote koomiksitegelaste asemel võiks olla pokkudega variant, kindlasti Digi-Tallinn, Vana-Tallinna Tallinn, post-soviet slav stiil jne. Kurat, pane või ise putka Vanalinna püsti.
Tagasiteel autosse avastame, et väiksem poiss on vankri täis pissinud ning Baenasse jõudes saavad telod tühjaks. Selliseid asju juhtub pidevalt ning pool mu energiast läheb poistele toidu otsimise ja olmeprobleemide lahendamise peale. Tiirutame külas ilma kepsuta aga suudame õnneks Inma vanemate maja üles leida. Neid ei ole kodus ja seetõttu istume kümme minutit kodututena maja ees. Tegelt on kogu pererahvas üle tee baaris ja sööb tigusid. Võtme saades viskame asjad-lapsed majja ja lähme ka. See tigude värk ei ole neil kogu aeg, aint aprill-mai, seega hetkel viimane võimalus.
Tellime endale klaasitäie vürtside ja ürtidega keedetud tigusid ning Inma õpetab meile, kuidas neid süüa: keha peab kojast hammastega välja tõmbama aga mitte kõik, tagaotsas on pärak ja sitt, selle peab kotta jätma. Nagu sihvkade söömine veits, aint et sihvkadel on tundlad ja pärak. Keskmine poeg tuleb samuti ning sööb minust isegi rohkem neid. Teod on hispaania keeles caracoles, millest cara tähendab «nägu» ja coles «kapsast», ehk siis kapsanägu. Nunnu. Kristi arust on see tigude söömine õudne ja piirdub kahe teoga. Minu jaoks on naljakas süüa tüüpe, keda muidu ei taha isegi näppida. Saan hakkama aga pean tunnistama, et see on selline õpitud nauding – vaja on toredaid mälestusi, sidet sellise traditsiooniga, et tõesti ihaldada tigude söömist, sest maitse poolest on need suht eimidagiütlevad.
Peale tigusid lähme koitsa. Pesen pissist vankrit. Tore päev oli.
Día seis
Ärkame hilja. Inma on juba lennujaama läinud, sõidab täna Mallorcale, sest muidu elab ta seal. Me lähme ka aga umbes nädala pärast, sest meil on ees veel reis Granadasse, paar ööd siin Baenas ja paar ööd Malagas. Pakime taaskord oma viis seljakotti kokku ja plaanime sõitma asuda. Keskmine poeg märkab Kristi selja peal täissöönd puuki. Hispaania puuk? Kuna meie kassid tassivad terve aja puuke tuppa, ja vahel magavad kapis Kristi asjade peal, siis otsustame, et see on riietega kaasa rännanud ja siin end Kristi külge kinnitanud. Ida-Euroopas ei ole Ämblikmeest vaid Puukpoiss. Eemaldame puugi, tassime asjad auto peale ja alustame teekonda Granadasse.