R, 2.12.2022
KEELERIIK ⟩ Rahvusriigid on kõige kaduva teel
Foto: Sille Annuk / Ypsiloni fototöötlus
Olavi Ruitlane
, toimetaja
Rahvusriigid on kõige kaduva teel
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Venelastel on muuseas selline käibefraas nagu «neruskii» ehk mittevenelane. See on tavainimeste seas laialdaselt käibel ja tähendab kedagi kergelt kohtlast. Niisamuti tehakse venemaal vahet moskvalaste ja ülejäänud venelaste vahel, moskvalane ei ole venemaalasele see päris õige inimene. Venemaa on olemuselt kõige stiilipuhtam rahvusriik. Kui kommunistide idee oli revolutsiooni viimine üle maailma ja internatsionaalsus, siis Natsiputin, kes on nimetanud Nõukogude Liidu lagunemist ajaloo üheks suurimaks poliitiliseks katastroofiks, näeb katastroofina, ideaalide asemel, Venemaa mõjusfäärist välja libisenud alasid.

Eestigi on stiilipuhas rahvusriik. See on okei, Eestil ei ole muud valikut olnud – loobuda territooriumist, keelest ja kultuurist tähendaks ainult kordades hullema naabernatsiriigi osaks saamist. See pole tõesti piisavalt mõjus ega tark põhjus oma suveräänsusest loobumiseks. Mida konfliktsem on olukord maailmas, seda rohkem oma territoorium, keel ja kultuur päevakorda tulevad. Kõik on loogiline.

Andres Herkel kirjutab Postimehes sõnakõlksuna, et rahvusriigid moodustavad ajaloo selgroo. Jättes välja ütlemata, mida ta ajaloo selgroo all silmas peab. Mis asi on ajaloo selgroog? Ja kui pikk on Andres Herkeli määratluses ajalugu? Rahvusriigi mõiste tekkis alles 19. sajandil ja on oma olemuselt toksiline, kuuludes miksitpidi samasse puntrasse eugeenika ja rassi puhtusega. Miks mitte siis lihtsalt keeleriik?

Võtame siis loogiliselt – rahvusriigid tähendavad omasid ja võõraid, niisamuti huvide paljusust. Huvide paljusus tähendab lõputuid konflikte ja seega ei saa ajaloo selgrooks nimetada mitte midagi muud kui sõda. Sõda on kultuurilise pildi vägivaldne muutmine. Rahvusriigi rahu on alati sõjaeelne olukord.

Suured rahulikud muutused maailmas on alati teaduse arenguga loodud ja tehnoloogilisele põhjale toetunud. Kiviajast ei saadud enne üle, kui pronksi sulatama õpiti, niisama läks see rauaajaga, tööstusrevolutsiooniga, kõigega. Muutuste läbiviimine lollide poolt ilma tehnoloogilise ja vaimse (kultuurilise) valmisolekuta on alati tähendanud sõda või genotsiidi. Või mõlemat korraga.

Viimaste kümnendite tehnoloogilised muutused on pinnase uueks suureks rahulikuks muutuseks ette valmistanud. Või lähedal sellele. Maailm on kaotanud mõõtmed, kõik, mis toimub, toimub vahetus läheduses, nii emotsionaalsel kui majanduslikul skaalal, ning nüüd tuleb rahvusriikideks killustunud inimkonnal sinna vaikselt järele loksuda ning tasapisi inimkonnana üheks organismiks saada. Selleks on vaja nüüd kultuurilist valmisolekut. Küll see millalgi tuleb.

Aga need rahvusriigid, või mõni nendest, ei kao, jah, tänapäeval kindlasti enam niimoodi, et üks teistest suurem nats või ideelisem kommunist või jäänukist P-tähega lausidioot niimoodi otsustab. Tuumanupp on ka üsna vana tehnoloogia, sellega annaks küll omajagu segadust külvata, aga suurt järsku pööret tagasi kiviaega see ka ei võimalda.

See saab olema suur ja rahulik muutus, rahvusriigid kaovad tasapisi, koos oma ajaloo selgrooga ja alles siis, kui vajadus nende järele kaob ning keegi neid jäänukeid taga nutma ei jää.

Tagasi üles