MAARDU ⟩ Müstiline oaas täiesti teist tõugu inimestega
Lasnamäe lõpus, või siis õigupoolest alguses, kohe Tallinna külje all asub müstiline oaas nimega Maardu. Sealsest Maximast tobi, putkast burgerit või endisest bensukast riideid ostes tuleb vene keele oskus kasuks, sest nii on enamusele elanikkonnast mugavam.
Pealinlastele on Maardu tuttav peamiselt, kas a) sealse 500 ruutmeetrise Hot Lips’i, b) Ukraina kogukonna laadast tehtud filmi «Prazdnik» või c) üle 7 aasta esimese kaasaegse kunsti sündmuse Maardu Dekennaali järgi.
Viimase raames suhtlesin Maardust pärit 23-aastase Antoniga sellest tundmatust perifeeriast, kus alles hiljaaegu rivistati lapsed kohustuslikus korras 9ndal mail üles ning viidi kiriku juurde sõjaveteranidele lilli viima. Samal ajal pidevalt rõhutades, et see on võidu päev, mida peab meeles pidama. Lapsed ise aga paljuski vihkasid seda sunnitud tegevust. Umbes nii, nagu ei sallita kohustuslikku suusatamist või muid tüütuna tunduvaid kooli tegevusi. Üks Antoni klassivend tegi isegi pool-naljaga protestiks ettepaneku sõjaveteran maha lüüa ja ta medalid maha müüa.
Samal ajal on Maardus üsna suur Ukraina kogukond. Antoni sõnul on seal ukrainlane sinu naaber ja klassikaaslane. Ka linna suurim üritus on Ukraina kogukonna korraldatud «Prazdnikust» tuttav Sorotšintsõ laat. Laadal toimuva Miss Maardu konkursi kandidaadid tegid 2019. aasta dokumentaalfilmis proove Maardu Rahvamajas ning selle sama maja ees 2022. aasta juunis Dekennaali festivali proovide ajal tšillides nägin oma silmaga, kuidas kuskil 14–16-aastane tüüp päise päeva ajal müürile Z-tähe gräffis. Paar päeva hiljem oli kritseldis küll juba eemaldatud, kuid võib arvata, et õhustik on linnas pigem pinev.
Eelmine Maardu linnapea, Georgi Bõstrov valitses linna ligi 20 aastat. «Only death was able to get him,» ütleb Anton. Ta oli rahva poolt palavalt armastatud putinistlike vaadetega mees, kelle auks rajati paljalt linnarahva annetustega pronksbüst. Siiani tuuakse kuju juurde lilli. Ta jagas rahvale valimiskampaaniana kartulit, jõi üritustel mõnuga ning oli muidu muhe ja sõbralik mees, kes hoolis linnast ja tegi selle heaks palju. Tänu temale sai ka linnas monopoli omanud Maxima omale eriliselt magusa product placement-i – linna keskel olevast lilledest kirjutatud «Maardu» kohal ilutses varem ka lilledest «Maxima».
Maardu on endine tööstuslinn. Sealsesse fosforiidi tööstusesse toodi nõukaajal tööle kuhjaga vene keelt kõnelevat tööjõudu, kellel tol ajal elamiseks ja töötamiseks eesti keelt tarvis ei olnud. Sestap ei huvitanud nad Nõukogude Liidu lagunemisel kedagi. Keeleoskamatutele ei jagatud taasiseseisvunud Eestis isegi passi ning sõbraliku kohtlemise asemel suhtuti vastikusega ja tõrjuvalt. See tekitas paljudes elanikes omakorda vimma ja eemaletõukumist.
Ka Antoni isal, kes sündis Lätis ja kolis Eestisse 9-aastaselt, on hall pass. Liidu lagunemise ajal oli ta 20 eluaasta kanti, seega suurema osa oma teadlikust elust elanud Nõukogude Eestis. 90ndate alguses sai temast järsult «okupant» ja «sitapea» ning naturaalse reaktsioonina pööras ta tuge otsiva pilgu teisele poole idapiiri, kus kavalalt üles ehitatud meedia ka vajalikku lohutust pakkuda oskas. Antonigi kasvatati teadmisega, et eestlased vihkavad kõiki «venelasi» ning nendega ei maksa isegi üritada.
Venekeelsetest koolidest pole kasu
Aastavahetusel kuulasid vanemad Moskva aja järgi sealse presidendi kõnet hoolega, kuid tund hiljem kõneleva kohaliku riigipea jutt ei kottinud neid pooltki nii palju. Emaga Peterburis käies kohtasid nad sakslasi ning Anton hüüdis neile õhinaga: «Hei, natsid!» Kuid kui ema Antoni vaikima sundis, tekkis maailmapildis esimene konflikt – vanemad ise olid ju ometi need, kes sellist mõtteviisi õpetanud olid. Anton sai oma lääneliku mõtlemise naturaalsest protestist, mis tihti igasuguste pealesurutud uskumustega kaasas käib. Kasvades, ajaloo ja ümbritsevaga tutvudes, hakkas Antoni arvamus oma vanemate omast üha enam erinema. Vastukaaluks sunnile armastada sõjaveterane ja Putinit, sai Antonist hoopiski western whore.
Eestikeelne kool on Antoni sõnul imelik eraldiseisev eestlaste saar keset Maardut, mis sai mingil salapärasel põhjusel riigilt kõige enam rahastust ning mille tehnilised- ja sportimisvõimalused olid teiste koolide omast mitu aastat ees.
Siiski tahtsid vanemad algselt Antoni Viimsi lasteaeda panna, kuid kuna see ei olnud elukohajärgne, siis sinna last ei võetud, ning Maardus olid eesti lasteaedades kohad täis. Seega läks Anton vene lasteaeda ja sealt edasi vene kooli ning nõnda oligi tal peamiselt vene keelt kõnelev tutvusringkond. Kuigi enda sõnul ei ole Antonil eriti EKREga sarnaseid vaatepunkte, siis ühes asjas ta siiski nendega nõustub: venekeelsed koolid peaks ära kaotama, sest nendest pole kellelegi kasu.
Kokku on Maardus kolm kooli: Maardu põhikool, Maardu gümnaasium ja Kallavere Keskkool. Nendest viimane on eestikeelne ning sealsete õpilastega teiste koolide vahel väga suhtlust ei olnud, isegi eesti koolis õppivate venekeelsetest peredest pärit noortega. Eestikeelne kool on Antoni sõnul imelik eraldiseisev eestlaste saar keset Maardut, mis sai mingil salapärasel põhjusel riigilt kõige enam rahastust ning mille tehnilised- ja sportimisvõimalused olid teiste koolide omast mitu aastat ees.
Olla vene emakeelega perest, vene koolist ja peamiselt vene keelt kõnelevate sõpradega Eestis on Antoni sõnul kui invaliidina elamine. Sul on samad eeldused keele õppimiseks ja ühiskonnas hakkama saamiseks, kuid alustad palju madalamast kohast ning keegi otseselt järele aitama ei kipu. Eesti keele tunnis olid Antonil klassi parimad hinded ning ka õpetajad hoidsid talle pöidlaid. Gümnaasiumisse eesti kooli minnes sai ta aga aru, et teised oskavad «päriselt» keelt ning tema pingutused ei ole olnud piisavad. Nõnda sai põhikooli lemmikust ainest, ajaloost gümnaasiumis arusaamatu möga. Enda sõnul tal vedas, et vanemad ei lubanud kaitseväkke minna ning ajasid ülikoolis ingliskeelse eriala õppimiseks vajaliku raha kokku. Mida kuradit ta muidu teinud oleks, ei tea Anton, kui hoolimata püüdlustest ja tahtest isegi keskkoolis keelega korralikult hakkama ei saanud.
Ka suur osa enda isiklikust identifitseerimisest põhineb konfliktil n-ö eestlaseks ja venelaseks olemisel. See konflikt on vene peres kasvavale lapsele sisse juuritud ning hakkab avalduma eesti keele õppimisel. «Mõtled, et miks ma räägin seda keelt, aga ma pole sellel maal, kust see keel pärit on. Küsitled ennast ja see mõtteprotsess läheb ajaga üha edasi ja edasi. Kohtad eestlasi ja saad aru, et sa oled sama, aga ei ole ka sama,» räägib Anton. Vastuseid otsides ja ajalugu lugedes tundis ta, et süüdistab kõigis rahvuse ja identiteediga seonduvates probleemides Venemaad ja kõiki, kes on seal võimul. Ja ega see, mis nad korraldavad, ei aita suurele armastusele kaasa ka.
Täiesti teine tõug inimesi
Praegu nimetab ta end vene keelt kõnelevaks Eesti kodanikuks, mis on täiesti teine tõug inimesi. Venelane ta kindlasti ei ole, vaid asub kuskil vahepeal, kus mõistab mõlemat kultuuri. Eestlaseks end nimetada aga üldsus ei lase. Kui nüüd Maardu linnast korra kõrvale hiilida, siis ka Valgas kasvanud kunstnik Ruslan Stepanov ütles ühes sõja alguse järgses podcast-i elektron.signal episoodis, et tal puudub Venemaa mentaliteet ning seeläbi ei tunne ta end venelasena. Ta pole seal riigis kunagi elanud ning ei tea, mida see tähendab ega oska end sellega samastada. Kui aga «puhtatõulised» eestlased küsivad, kuidas Ruslan end defineerib, nimetavad küsijad ise teda pea alati venelaseks. Samas episoodis kõnelenud kunstnik Alissa Šnaider lisas, et ta ei tunne, et kuuluks sinna, kuhu venelased, kuid kuigi ta on siin sündinud ja kasvanud, siis ei ole ta ka kordagi päriselt siia kuulunud.
Tõele au andes kasvasin minagi teadmisega, et need «venelased» on veits nõmedamat liiki inimesed. Aegamisi tutvusringkonda suurendades see arvamus muidugi lahtus ja asendus pigem vastupidisega. Pereseltsis või sõprade ringkonnas kostub aga siiani näiteks aktsendi järgi kuuldud määratlusi «vene proua küsis», «müüa oli venelane», «venelaste kamp» jms, mis üsna selgelt endas kellegi teise rahvust määratlevad. Ka ise ei ole ma sellest patust päris puhas.
«Puhtatõuliste» eestlaste suhtumine vene keelt emakeelena kõnelevatesse eestlastesse tuleneb muidugi mõneti mõistetavast ajaloolisest taagast ning arusaam, et emakeel ei määratle rahvust, ei ole kerge settima. Kui oled «venelane», ja eriti veel purjus «venelane», oled politsei silmis kõige madalam liik. Ka Antonil on sellega kogemusi olnud: kui üldiselt saab paragrahvi vaid see, kes gräffiti purki käes hoiab, siis politsei esimene järeldus oli, et tõeline süüdlane on ikkagi Anton, kes pisteti ka autosse. Kinnipeetavaga ilusasti käitumisest oli asi muidugi kaugel. Siiski ütleb Anton, et enamasti ei ole ta kohanud nähtavalt russofoobseid eestlasi ning kui ise olla viisakas, siis otseselt probleeme ei ole. Eriti kui üritada eesti keeles rääkida. Vene keeles vestlema asudes paneb vanem põlvkond enamasti siiski pahaks, nooremad põlvkonnad on aga aina avatumad.
Lapsepõlv pole niivõrd rahvuse või rassi, vaid sotsiaal-majandusliku seisuse küsimus.
Kuigi enda sõnul oli Maardust välja saamine parim asi Antoni vaimsele kasvamisele, siis lavastuse tarbeks intervjuuga nõustudes ütleb ta kohe, et Maardut sittuma ta ei hakka. Lapsepõlves kasvas ta enda sõnul küll kui Nõukogude Liidus, peamisteks meelelahutusteks oli telefonist räpi kuulamine, korvpalli mängimine, konide kogumine ja kogutud tubaka ajalehest suitsetamine, deodorandi lõkkesse viskamine, et näha, kuidas see plahvatab, ja poest nätsukommi ja Red Bulli varastamine. Kord võttis turvamees vahele ja pakkus, et ehk peaks vastu nägu lööma, et vastused kiiremini tuleksid.
Mõneti kõlavad need seiklused mulle üsna universaalsete lapsepõlve kogemustena ja omasena igale väikelinna või ka Kopli-Pelgulinna noortele. Ka Rootsi külas, kus Anton praegu magistrikraadi omandab ja mille elanikkond ei ole enamasti valge nahavärviga, näeb ta noori sarnastel viisidel meelt lahutamas. Sealt järeldus – lapsepõlv pole niivõrd rahvuse või rassi, vaid sotsiaal-majandusliku seisuse küsimus.
Siiski, praeguseks on Maardu teinud korraliku arengu ning kuigi elanikkond on Antoni sõnul üsna sama, siis linn ise on mitmeid kordi elatavam. Ja tõsi ta on – monopol pole ammu enam Maximal, nüüd on linna kerkimas lisaks Rimile ja Selverile isegi Prisma. Ka Dekennaalile linnaskulptuuri tegemiseks Maardu linnakeskkonnaga põhjalikult tutvunud Riin Maide ja Saara-Liis Jõerand rääkisid, et näha on, et inimesed päriselt soovivad selles linnas elada – mänguväljakud ja vaibakloppimispuud on ilusad, haljastus on hooldatud, prügi maas ei vedele.
Elada plaanib Anton edaspidi Eestis. Ringi on käidud ja maailmaga tutvutud ning korraga nii post-sovietlik kui nordic eesti on tema sõnul valikutest kõige mõnusam. Ekspressi ajakirjanike ja Swedbanki skandaali kohta lugedes ja nähes, kui tõsiselt siinmaal tehtud otsuseid meedias luubi alla võetakse, mõtles ta: «Elagu Eesti, damn.»