SEKS JA LINN ⟩ The gays of my life

Sometimes I get the feelin'

I was back in the old dayslong ago

When we were kids when we were young

Things seemed so perfect – you know

The days were endless we were crazy we were young

The sun was always shinin'

We just lived for fun

Sometimes it seems like lately

I just don't know

The rest of my life's been just a show

Queen – «These Are the Days of Our Lives»

Freddie Mercury suri 1991. aasta 24. novembril AIDSi. Ta oli 45-aastane. AIDSi epideemia alguses nimetati haigust gei vähiks, mis polnud mitte ainult eelneva seksuaalvähemuste diskrimineerimise sümbol, vaid sallimatus tasandil, mis jättis toona tundmatu ja surmava haigusega inimesi hooletusse. Õnneks leidus inimesi ja arste, keda ei peatanud eelarvamused, ning haigele avati eraldi osakond, kus julgeti patsiente ka puudutada. Kaos, horror ja hirmutamine oli meedias toona sama rets, kui mitte hullem, nagu hiljutisel koroonakeissil, ent see võttis fookusesse seksuaalse läbikäimise. Tekkis seos seksi ja katku vahel ning eks olegi sellised seosed need, mis halvavad seose seksi ja armastuse vahel. 1980ndad oli aeg LGBT-liikumise hoogustumiseks. Kusagilt mäletan ka, et surevatele gei meestele tulid appi lesbi kogukondade naised – ja see on täiesti puhta armastuse näide. On ka realiseerunud utoopiaid, kus inimlikkus võidutseb hirmu ja põlguse üle.

Eestis dekriminaliseeriti homoseksuaalsus 31. mail 1991. Nõukogude ajal oli homoseksuaalsus kriminaliseeritud. Täiesti haige mõte. Sama haige kui tsensuur ja mõttepolitsei. Valitsus ei saa mitte kunagi hakata ütlema, mida inimene saab või ei saa tunda ega mõelda. Homoseksuaalsus on olemas olnud seadustest olenemata ja jääb olema seadustest olenemata. Kui sellelt pinnalt armastussuhete peale mõelda, siis on ilmne, et armastus saab olla – ja on – kõige mässumeelsem olemise vorm, sest tundeid kogetakse seespidiselt.

Tunnetega seotud mustrid ja käitumisviisid on selgitatavad kultuuri ja psühholoogiaga, aga need on siiski vahepealsed sfäärid võrreldes inimese keha looduse poolse pärandiga. Me saame kontrollida oma käitumist, väliseid reaktsioone (kui me tahame), aga emotsionaalne reaktsioon ei ole kontrollitav. Me tsiviliseerime ennast kultuurilise käitumisega, analüüsime psühholoogiaga, aga ikkagi jääb midagi, mis teeb ühest iseenda ning mis paneb meid päeva lõpuks küsima hoopis, kas me suudame selle isedusega – ükskõik kas iseendas või teistsugustes – leppida või mitte.

Mõnes mõttes ma ei saa isegi aru, miks me üldse peame homoseksuaalsusest rääkima. Aga see on samasugune arusaamatus nagu see, miks me ikka veel peame naiste õigustest rääkima. See ei jõua kõigile kohale. Seksuaalsuse kriminaliseerimise ja seksuaalhariduse leviku problemaatika vahel saab näha katkendlikku ühendust, sest inimese seksuaalsus on sugudest ja orientatsioonidest olenemata kõige metsikum osa ta elu arengu juures. Ühelt poolt on see bioloogiliselt determineeritud – näiteks hermafrodiitsus ja ei saa ka öelda, et homo olemine on valik.

Kui me räägime LGBT kontekstis võrdsetest inimõigustest, siis ei saa mitte mõelda seksuaalsete hälvetega inimeste inimõigustest, mis on seksuaalse kriminaliseerimise legaalne, kuid siiski maa-alune osa. Hiljuti tõsteti seksuaalse enesemääramise vanusepiiri 14 aastalt 16 aastale, mille eesmärk on kaitsta alaealisi täiskasvanute seksuaalse väärkohtlemise eest. Väga tore, et lapsi tahetakse kaitsta. Aga kas see hoiab ära laste väärkohtlemise? Kas see tähendab, et väärkoheldud lapsed oskavad iseenda eest seista, kui neid kodus seksuaalselt ahistatakse ja neil pole normaalset seksuaalharidust, sest seksist rääkimise on lasteaias ja koolis tabu?

Rääkimata lastekodulastest, keda lapsendavad perverdid, kes on bürokraatia kadalipust läbi läinud, kuid mis ei välista ahistamist. Ja selles kontekstis on nii palju rohkem probleeme, kui homoabielu ever olla saaks: miks satuvad lapsed lastekodudesse? Mida saab pervert sinna teha, et teda erutavad lapsed? Ahistaja on ka inimene, aga kui me paneme ta samasse olukorda, kus olid aidsihaiged 80ndatel, siis see pigem süvendab probleemi. Hinnangute andmine ei tee midagi probleemi kaotamise jaoks paremaks.

Objekti staatus või lihtsalt subjektiivne status quo

Kui lähtuda Grindri fenomenist, mida võiks vaadelda paralleelselt bi- ja heteroseksuaalide Tinderiga, siis oma geisõprade lugusid selle kasutamisest kuulnuna tundub nagu oleks nende kasutajatel jumala okei teineteisele objektiks olla. Kogu see kamm munnipiltide saatmise ümber on seal lihtsalt protsessi kiirendamine, mille juurde käivad ka küsimused selle üle, kas suhu, taha, kummiga või ilma, sinu juures või minu juures jms.

Võrreldes sellega oma kogemusi nende tra-ma-sitaks-hetero emotsionaalse frigiidsususega tüüpidega, mõtlen, et huvitav, kas need panovennad tahaks tegelikult ka minuga hoopis nii konkreetselt käituda? Mõni peab vist kolme kohtingu reeglit oma härrasmehelikkuse tipuks. Mõni ei pea sedagi vastu. Ja ma rõhutan – need täiega-hetero vennad on kõige karusemad ja turskemad! Mis on igavene turn off, sest mind erutab mehe juures tema loomupärane õrnus, mitte kõva-mehe-jutt või kõva pano. Kusjuures olen nende puhul tuvastanud ka humanitaarseid huvisid, mida näikse raske inimsuhetesse integreerida, mis tõestab ainult seda, et patriarhaalne hoiak on kahjulik ka noortele meestele, mitte ainult naistele.

Mul hakkas lõpuks koolivaheaeg. Ja vähehaaval on kohale jõudmas, et on suvi. Ei suutnud seda pikka aega uskuda, sest passisin inertselt samas kostüümis, dresside ja pusaga, ja aelesin voodis mingeid asju lugeda mitu kuud järjest. Katsed peol käia luhtusid iga kord võimaluseta tantsida. Kui X mind Halli kutsus, siis ma kindlat jaad öelda ei saanud. Aga lõpuks ma ikkagi läksin – ja ma läksin teadmisega, et olen kaine. Seekord oli see täiesti talutav isegi, õnneks ei olnud liiga palju inimesi. Aga ma kohtusin seal ainult oma gei tuttavatega. Olin unustanud, kui suurepärane on olla vallaline naine geide seltskonnas!

Minu meelest ei ole psühholoogiline sugu kuidagi orientatsiooniga seotud. Need on kaks täiesti eri asja, aga geid on lihtsalt lõbusamad inimesed kui heteromehed. Kõige metsikumad on muidugi bi-mehed. Pole-midagi-kaotada ja pole-mingeid-piire bi-mehed! Tutvusin hiljaaegu just uuega, aga taaskohtusin hiljuti ka ühe väga vana tuttavaga. Pole kunagi varem oma elus vist nii hea mojoga olnud – mu aseksuaalsus on kohale asetunud. Mul on seksist vabastus, mis tähendab, et võin olla maksimaalselt panromantiline. Ja lõpuks ometi olen ma seltskonnas inimesega, kes vabandab selle peale, kui ta on mõne naise kohta MILF öelnud. Ta mõistus meenutab natuke entsüklopeediat. Vähe mul ei sula süda üles. Sellest ma üldse ei hakka rääkima, et ta on modell olnud. Väga edgy looking. Täpselt nagu mina. Liiga palju sarnaseid suhtestumiskihte ja nendest edasi suunduvaid valikuid. Maksimaalselt potentsiaalne sticky puppy love. Aga ütleme, et ta on Adonis. See on mu esmane tutvumine sellise mütoloogilise olendiga.

Tuleb tunnistada, et ma olen oma südames väga lihtne tüdruk. Mulle lihtsalt meeldivad ilusad poisid. Ja mulle meeldib ilus olla, nüüd seda enam, et mul kellelegi end otseselt näidata pole. Vast tuleb see mu enda edevusest, et ma tahan ilma piirideta lõbutseda. Meenus, et mind saadeti vahel koolis tunnist ja väikesena toidulauast minema, sest ma ei suutnud naermist lõpetada. Sel pidi olema midagi pistmist hormoonidega. Mul on selles osas siis vist mingi fataalne tasakaalutus.

Aga mis mind geidega on sidunud, tuleneb ilmselt vähemuse staatusest. Ma tean, mis tunne on, kui sa ei tohi olla sina ise, mida tähendab olla alla surutud ja see, kui sind lihtsalt ei mõisteta, sest sa koged elu teistmoodi sellest, kuidas eeldatakse, et elu tuleks kogeda. See lähtepunkt seob mind väga paljude teiste inimestega ka, mistõttu ei saa ma end kuidagi pidada seksuaalvähemuste aktivistiks, ent pärast toda pidu jäin mõtlema kõigile oma geisõpradele ja -suhetele, mida olen lähedalt kogenud või pealt näinud. Kui suur see partneri valik meil tegelikult orientatsioonist olenematagi tegelikult on?

Kirjutasin tulevase raamatu käsikirjast mõned luuletused ümber oma sõbrannale, kes neid lugedes ütles, et minu roll siin universumis on midagi enamat kui romantiline või seksuaalne armastus. See olla hoopis ligimese armastamine. Võib-olla tõesti, aga kas see pole mitte elementaarne, et inimkond peaks kõige põhilisematest armastamise tähendustest aru saama enne, kui ta seaduseid loob või haridust kujundab? Nii kui ma isegi mõtlen sellele, et võiksin olla kellegagi enamat kui sõber, hooman, kuidas mu rakurss elu vaatlemisel kalduks «meie» perspektiivile, mille kõrval kahvatuvad kõik teised, nemad, inimesed oma individuaalsuses, sest «meie» oleme «päästetud» arusaamatusest, mis armastus on või ei ole, sest this one is different, because it’s us.

See different us muide on väga paljudes sõprustes kohal olnud, kus armastuse suurus ongi läinud üle igasuguste piiride. Orientatsioonist, emotsionaalsest (eba)stabtiilsusest, lagunevast abielust, traagilisest lapsepõlvest ja millest kõigest olenemata pole ma siiski enam nõus ühtegi munnipilti vaatama, kellegi enesetapukatsete kõrval olema, narksiga lohutusõhtuid veetma või niisama heast peast mingit «seksi minuga» juttu kuulama. Rääkimata olema nõus haigete intriigide punumise ja ässitamise talumisega. Sõprus on kõige püham suhe, sest see on minu jaoks kõige suurema armastuse väljendus, sest selles sisaldub täielik leppimine inimese vigadega. Aga vastavalt tähendab see ka teinteise piiride austamist – isegi tagantjärele, kui piiridede ületamine juba sõpruse katki on teinud. Isegi kui seda sidet enam kunagi ei taastata.