HISPAANIA REISIPÄEVIK ⟩ España, tercera parte – Granadas: me šobime šiia nagu maašikaš karu perše

Järjekord. Keskmine poeg räägib, et talle ei meeldi Hispaania reklaamid Youtube’is, et Eesti omad on paremad, eriti need, kus on Vanamees, ning teeb seejärel hääli järgi: [peenikese häälega] «Vanaisa-vanaisa, mis see on?», [susistades] «Kuule, poišukene, šee on šitt, kaš ša šiiš ei tea?» Otsustan teda edaspidi «poisukeseks» kutsuda, vanim poiss on «noormees» ja väikseim lihtsalt «poiss». Järjekord liigub aeglaselt. Väikseim ehk lihtsalt poiss peidab enda Spidermani aktsioonfiguuri särgi alla justkui varjates, et teda ilma piletita sisse vedada. Meie kord, ulatan piletid, aga daam letis küsib passe. Arvate, et jälle lennuki peale, jah? Ei, me oleme Granadas ja lähme Alhambras Nasriidi paleesse.

Día seis

Sõitsime Baenast otse Alhambra parklasse. Kõik kohad on turiste täis, võtame ka selle rolli järgnevateks päevadeks. Hakkame väravate juures pileteid otsima ning koheselt on mingi naisterahvas külje all ja asub meile 130 eurost giiditeenust pähe määrima. Keeldume ja võtame väravate juurest audiogiidi mingisuguse olematu summa eest – olematu loomulikult võrreldes 130 euroga. Lippame läbi aedade Nasriidi palee suunas, sildid väidavad, et 10 mintsa kõndimist. Alhambras on kõik muidu chill, jaluta, kus ja millal tahad, aint see palee on aja peale. Ja palee juures selgub, et kodukal mainitud «Isikut tõendava dokumendi kaasaskandmine» on for realz ja palee piletid on isikustatud. Näitame passe ja siseneme. Meie ees on 50 turisti ja teist sama palju järgnemas.

Palee on mega, tõeline Araabia kalifaadi kuldajastu pärl, üks seinareljeef teisest ilusam, purskkaev purskkaevu otsas, sambad ja sisehoovid ja mis kõik muu. Võistleme vanema poja ehk noormehega piltide tegemisel – küsimus on puhtalt nutitelefoni kaamera Pro versiooni õiges sättimises, sest objektid ise on ebamaiselt kaunid. Üks hetk muutub kõik ülekülluseks, kõik on liiga ilus, kaob võrdlusmoment, kaob taustsüsteem, on vaid ilu. Tahaks korraks tükki sitta vaadata.

Foto: Steven Vihalem

Suure Kupli nimelisse saali sisenedes – araabia keeles on see al-Qubba al-Kubraa – olen juba täiesti teadvusetu, aga selle ruumi sisemus voogab läbi teadvuse, mitteteadvuse, seljaaju ja kogu hingkeha. Seinareljeefid ja ornamentidega võlvid, kaheksanurgad, nimed, Jumala nimed, koraanisalmid, ajaatid ehk märgid, kihtide kaupa kalligraafiat ja numeroloogiat, aritmeetilist ja geomeetrilist sümbolismi. Neid seinasid peaks päevi ja kuid uurima, laskma eksoteerilisel teadmisel saama üheks esoteerilisega – see on süvasufistlik stuff, rohkem sellest ei räägi, kui sa just initsieeritud ei ole – ja mitte 100 turistiga nagu lammas läbi jooksma ning pildistama.

Foto: Steven Vihalem

Peale Suurt Kuplit rändame veel mõnda aega läbi palee ja ühtäkki saab ekskursioon läbi ning leiame ennast palee juures olevast aiast. Istume Kristiga pingil, joome vett ning vaatame poissi, poisukest ja noormeest hekkide vahel kulli mängimas. Minu turismialane nõuanne sulle oleks, et kui sa saad ja jõuad, siis tule palju varem kohale ja tuia kõik muud kohad enne paleed läbi. Me jalutame peale paleed veel tunnikese kuni sulgemiseni, aga võhm on kuidagi väljas ja ei naudi neid muid aedu, hekilabürinte ja varemeid nii, nagu võiks. Kui sul ei ole aega ega jaksu, siis võta lihtsalt Nasriidi palee pilet – paleesse on täiesti eraldi sissepääs, saad vanalinnast selle juurde jalutada ja ei pea isegi sisenema ülejäänud kompleksi. Tsips odavam on ka.

Foto: Sayid Vihalem

Teine turismialane nõuanne on seotud parkimisega. Parkimine Granada kesklinnas on olematu. Tähendab, tänaval parkimine on võimatu, tasulisi parkimismaju jagub. Peale Alhambrat asume otsima oma korterit, mis asub just kesklinnas. Plaan on selline, et sõidame korteri juurde, tassime kotid tuppa ja Kristi viib auto hüpoteetilisse parklasse. Reaalsus on see, et korter asub ühesuunalisel tänaval, mis on nii kitsas, et peatumine on isegi jalakäijate jaoks segav. Tänavate vahel ringi ekseldes märkasime üht parkimismaja ja otsustame plaani ümber teha ehk siis auto ära parkida ja laste-kottidega korterisse rännata. Parkimismajas on kohti -2 korrusel, kaldteed tasandite vahel on ehitatud nii, et tasandilt kaldteele sõites pead koheselt pööret tegema, ruum selleks on sama olematu kui parkimiskohad tänavatel. Nii tagumine kui esimene kaugusandur pinisevad nii räigelt, et kui tegemist oleks EKG masinaga, siis oleks flatline juba kohal. Kristi on superjuht, kaugsõidukapten, Tallinn-Varssav pole probleem, tunnetab gabariite ja kindlustuse õnneks jääb parklaseina kraapimine toimumata.

Jalutame oma uude üürikorterisse, Granada linn tundub äge, mingi räpane vaib, noored kutid teevad kivi suht pohhuilt tänavate peal. Üürikas on lit, ilus mööbel ja suur telekas, kasutame eelneva külalise Netflixi ning vaatame «Kung Fu Pandat» ja «Croodsi». Tänavad on kitsad, rõdul näen ületänava naabri telekat.

Foto: Steven Vihalem

Día siete

Ärkan koos väiksema poisiga peale kümmet. Kristi on väljas, aga naaseb üsna pea hea ja paremaga poest ja kohalikust pagarist. Pagaris olevat taaskord nunnu teenindaja olnud. Tunnen null armukadedust, sest olen viimase pool tunni veetnud rõdul tobitades, musta teed juues ja kohalike naiste imekenasid pepusid vahtides. Kenade pepude ja nunnude poiste maa. Mulle tuleb meelde, et kui K6VNi raffaga Sloveenias käisime, siis Juut ütles Itaalias Bergamos, et Itaalia on see maa, kus mehed on ilusamad kui naised. See ongi peamine erinevus Itaalia ja Hispaania vahel, et siin on mõlemad ilusad.

Küsin naerdes, et kas teenindaja nimi oli Manuel või Miguel? Kristi vastab samuti naerdes, et suure tõenäosusega Mahmoud. Siin on palju araablasi, ta kuulis öösel mingeid pubekaid «Ja hajavaan!» karjumas, otsetõlkes araabia keelest tähendab see levinud sõimusõna «Sa elajas!»

Chillime päeva esimese poole kodus, uimerdame. Loen uudiseid ja saan teada, et Eestis on juba pikemat aega valitsuskriis, koalitsiooni lagunemine, uute tekkimine ja üleüldine nuss. Tean seda tunnet, kui olen mõnda aega eemal, loen uudiseid ja mõtlen, et kas see on uus või vana uudis, kas me ei ole seda juba korra näinud? Loen, et lennujaamades on kaos, turistide ülekoormus, mäss ja muu. Jaa, Palmas ja Malagas oli palju inimesi, aga asi toimis. Loop'i peal on see paanika. Mängime poistega UNO Flip kaarte. Huvitav, kui oleks kunagi Uno Loopiga UNO kaarte mänginud, siis kas ta oleks reageerinud iga kord ja küsinud: «Jaa, mis on?»

Tänane turismitegevus viib meid loodusesse – otsustame pealelõunat sõita Monachili, pueblo'sse ehk külakesse Sierra Nevadas, Hispaania kõrgeima tipuga mäeahelikus, mingi 14 kiltsi Granadast. Püüdsime veidike eeltööd teha enne tulekut ning otsida üles kaarte ja soovitusi, milline matkarada valida. Otsustasime kõige lühema kasuks ning pargime auto raja alguses oleva tee äärde. Peale mõningast tuiamist külavahelisel teel jõuame jõe äärde ja seejärel algab meie ca 5 kiltsine rännak mööda jõekallast.

Foto: Steven Vihalem

Väikseim poiss paneb hullu, tahab terve aja üksi turnida, ilma käest kinni hoidmata ega tassimata. Eriti hull on jõge ületavate rippsildade peal – matkarada on kord ühel, kord teisel pool kallast –, sest ka seal tahab ta üksinda üle kärestike tatsata. Rada viib järjest enam mäkke, trepid ja sillutatud teekesed, akveduktid, sillad ja mis kõik muu. Kohtame tee peal teisigi inimesi, kes üksinda, kahekesi-kolmekesi, ujumas, chill'imas, kohtame teisigi peresid, lärmakaid hispaania peresid, kes on rajal pooltosina mudilase ja koeraga. Me sobime siia nagu maasikas karu perse. [Seletan poisukesele seda ütlust, ta naerab; seletan, et kui sa sööd midagi, siis tehniliselt pistad sa selle perse. Ja et karule meeldivad maasikad. Perses. Eesti keel on naljakas keel. Poisuke on nõus ja lisab sõna «perse» oma igapäevasesse sõnavarasse].

Foto: Steven Vihalem

Tunnistan ausalt, et olenemata looduse hämmastavast kaunidusest, on ikka päris keeruline ja väsitav kolmeaastase poisiga sellises kohas, olenemata asjaolust, et ta megasupertrooperpooper ja jalutab väsimatult enda jalul. Üks hetk näen, et ta lihtsalt ei jaksa enam, ja võtan kukile, ta on lõppeks nõus sellega. Oleme selleks ajaks jõudnud matkaraja kõige kõrgemasse ossa, mis viib meid kaljurajale, kust saaks edasi autoteeni jalutada. Vaade on metsik, üle kanjoni, käidud tee, grupp mägironijad vastas kaljul, matkajad ja telkijad. Ma ei saa pikalt nautida, sest väiksem on kukil ning peatumine tähendab seda, et see on vaid aja küsimus, kui ka tema tahab kukilt maha tulla ning seejärel väikelaste piirdeta kaljuäärsel turnima asuda. Jätan Kristi ja noormehe vaadet nautima ning asun poisi ja poisukesega viimasele ülesmäge minevale osale. Rada ei taha kuidagi lõppeda, aga üks hetk jõuame tagasi küla vahele.

Foto: Steven Vihalem

Monachili pueblo on nunnu, kohalikud tervitavad, ühes aias on hobune, keda toita, koerad tee peal, keda paitada, poiss on hüpersillas, seitsmendas taevas. Lõppeks jõuame mööda külavahelisi teid pidi autoni, hingame korraks ja lähme tagasi Granadasse. Me kõndisime vähemalt 6 kilomeetrit, aga nägime vaid murdosa. Minu turismialane nõuanne oleks see, et paki toit ja vesi kotti, mine Monachili, Sierra Nevadasse ja lihtsalt matka, kaua jaksad. Võid vaadata kaardi pealt tähtsamaid vaatamisväärsusi ja sisenemispunkte, planeerida ja nii edasi, aga peamine on see, et jäta meelde, kus auto on ja lihtsalt mine – absoluutselt kõik on kogemisvääriline ja esteetiliselt imposantne.

Foto: Steven Vihalem

Pargime auto taaskord kesklinna, seekord teise parkimismaja, mis on tsips normaalsem ja laiem, aga paar euri kallim. Jalutame mingile väljakule ja võtame jäätist. Kell on 22, väljak on rahvast täis, lihtsalt jalutamas ja pinkidel chillimas. Poiss on täiesti kutu, magab vankris. Istun, söön jätsi ja vaatan, kuidas poisukene ja noormees mängivad üle väljaku kulli ja ukakat. Mõne päeva lõpp on liiga mõngel.

Foto: Steven Vihalem

Día ocho

Lõuna, seisan rõdul, hiljuti ärganuna. Poiss mängib Spidermaniga, teeskleb, et see hakkab rõdult alla kukkuma, «Oh, no, help!». Inimesed, naised-mehed, nunnad, jalgratturid, motikad, autod, töömehed kõrval- ja ülenaabrite majas, ületänavanaaber nii lähedal, et sülita või talle elutuppa. Kitsas, aga kõik mahuvad ära, Eestis on see–eest ideaaliks naabertalu 2 kilomeetri kaugusel. Kõrvaltänavas on hustle, vist hostel, hõikavad rõdult tänavale. Hispaanlased on lärmakad, endiselt. Ütlen kõige peale «Muy bueno» ja «Bonita», Kristi arust hispaania keel sobib mulle.

Otsustame tänase päeva veeta Granada linnaga tutvudes. Et nagu rahulik jalutamine ja chill, eilne matk tõmbas läbi. Tegelikkuses moondub see jalutuskäik jahiks, me jahime tutvumisi, elamusi, artefakte ehk suveniire ja lõppeks ka traditsioonilist pitsat.

Kõik algab sellega, et Kristil ja poisukesel on vaja proovida mingit sulasuhkrusse topitud õuna. Siis on vaja jäätist. Siis on vaja minna kohalikku hammaami ehk araabia sauna, Kristi paneb õhtuks endale aja. Siis on vaja minna suveniiripoodi, et osta kinke emadele ja ülejäänud pererahvale. Poiss jalutab sisse ja näeb kasti täis dinosauruseid ning asub neid kõiki endale sülle haarama. Peale pikki diplomaatilisi läbirääkimisi jõuame temaga kokkuleppele, et piirdume vaid ühega. Müüja kiidab pärastpoole Kristit, et ta on hea ema, kes suudab last normaalselt kasvatada. Et teised lihtsalt peksavad lapsi või ostavad kõike, mis nad tahavad. Ma ei hakka talle ütlema, et läbirääkimiste nurjumisel on need kaardid alati laual.

Jaht jätkub ideega minna pitsat sööma. Leiame mingi TripAdvisory poolt soovitatud koha, ent see on paari kilomeetri kaugusel ning avatakse paari tunni pärast. Jaht jätkub aeglase jalutuskäiguga sinna. Tee peal leian mingi odava Hiina poe, kust saan 1 euro eest Alhambra piltidega kaardipaki ja 3 euro eest kotitäie dinosauruste kujukesi, millest poisile sobival hetkel üks-kaks altkäemaksuks anda.

Foto: Steven Vihalem

Jaht pizza järgi viib meid jõeäärsesse parki, kus pesitsevad kohalikud Ibeeria alkohoolikud ja räpased inimahvid, keda teatakse ka hipidena. Kristi on väsinud ja näljane ning ma pelgan seda pilku silmis, mis ütleb: «Mis kuradi sitasesse kohta sa mind tassid, millal ma lõpuks saan süüa, ah?» Isegi kohalikud palja ülakehaga parkuurijad pargis panevad teda vaid korraks naeratama. Jõuame lõpuks pitsa kohta, megasuur XL Margherita maksab vaid 11 eurot, võtame ka mingit calzone’t ja special pitsat. Kõik on õnnelikud, nii lapsed, naine kui ka minu rahakott. Korterisse tagasi jõudes mõistan, et käisime täna vist sama palju, kui eile matkasime.

Foto: Steven Vihalem

Kodus lihtsalt hängime ja mängime Hiina poest ostetud kaartidega Hiina turakat, mitmeid raunde jutti. Kristil on kell 23:30 hammaam, vannid ja 30 mintsa massaaži. Poiss vajub peale pikka jauramist ära, jätan ta vanemate vendadega ning libisen välja, et Kristile vastu kõndida, osalt, sest nii on lahe, osalt, sest tunnen, et Kristi tahab minuga kell 1 öösel koju kõndida. Sitased hipid oma imelike soengute ja koertega on jõe äärest vanalinna turismi tsentrisse kolinud. Ootan kella ühest alates Kristit, vaatan telost instat ja feisbooki, uudiseid ja tegelt on nii pohhui, mis kell ta väljub, sest mul on tobi ja võrdsust ja sidrunivett ja õhtu on sume ja ma võin siin jummala kaua kükitada. Kristi väljub alles 1:30 või midagi sellist, koos uue sõbrannaga, kellega sees tuttavaks said. Uue sõbranna nimi on Jasmiin, ta vanemad on Taiwanist ja Tuneesiast, elab Inglismaal ja on samuti siin puhkamas. Teen ettepaneku sitaste hipide juurde jalutada, aga Kristi keeldub naerdes, et ta on selleks liiga puhas. Tegelikult hängime ikkagist hipide vahetus läheduses vanalinna keskel, ajame uue tuttavaga juttu. Jasmiinil on doktorikraad bioloogias, aga hetkel töötab krüptoga. Haige maailm on see, fucking PHD inimesed, kes võiksid teadusega tegeleda, peavad lõppeks krüptoga tegelema, sest nad tahavad ka inimese moodi elada. Jaurame mitmetele teemadel, kes-kus reisind on, millega tegelenud ja et ta võiks Eestisse tulla, kuna tahab sõbraga jalgrattamatkale kuskile minna. Jätame taaskohtumiseni, kontaktid on vahetatud ja jalutame tagasi.

Massaaži tegi kohalik hispaania mees, veidike vanem, veidike gei. Naeran, et kui gei, siis on ju halaal, sest geimehed ehk mukhannatid võivad naisi näha-katsuda. Näen samal hetkel kahte naist ühel väljakul kirglikult suudlemas. Enne, kui Kristile vastu kõndisin, vaatasin lampi majade vahelisse käiku ühe baari kõrval ning nägin paarikest veelgi kirglikumalt suudlemas, tsikk istus aknalaual ja tüüp seisis tema jalge vahel. Kuum Hispaania, nah.

Día nueve

Ärkan 8:47. Nägin ööläbi imelikke unenägusid, essugi ei mäleta, aga väsitav oli. Lisaks ei tulnud tükk aega und ja kui tuli, siis ärkasin üsna pea üles, käsi selle peal magamisest surnud ning väljast, sisehoovist paistis magamistuppa tugev valgus. Esiti arvasin, et täiskuu, aga praegult on ju alles noorkuu. Äkki UFOd? Või siis naabrid panid mingi valguse tööle? Kristi nägi samuti veidraid unenägusid, ent minust erinevalt ta mäletab neid. Oli unenäos olnud vist Kuveidis, aga samas nagu Võru peaväljaku sarnases kohas. Kõrbest tulid tornaadod. Kuskilt tuli delfiin, kes ujus mööda maad ja pidi mingisuguse pommi aktiveerima, millega neid tornaadosid õhata. Ma olevat ennast vabatahtlikuks pakkunud, et pommi sinna viia, ja ta oli mu peale pahane, et ma siukest kamikazet mängin.

Sööme hommikust, pakime asjad ja jätame korterivõtmed karpi välisuksel. Täna sõidame Baena kodukülla tagasi, aga enne seda lähme kohalikku teadusmuuseumi. Vaatan piletihindasid, tundub kallis, aga samas huvitav. Sisenedes esimesse näitusesaali, saan aru, et tegemist on tavalise muuseumiga ehk siis kohaga täis vanadust, surma ja surnud olendeid. Antud näitusesaalis on näiteks väga kallis laipade kollektsioon. Palju-palju surnud loomade laipu, mis on megailusti ülesseatud, nagu oleks elus, tiiger hüppamas mingi kitse kõrri, nii elutruud laibad. Väikseim poiss paneb taaskord hullu, jookseb ühe laiba juurest teise juurde ja püüab üle piirete ronida, et neid katsuda.

Foto: Steven Vihalem

Muuseumis on sitaks palju lapsi, gruppidega, linnalaagrid, spordilaagrid, klassiekskursioonid. Järgmises saalis on raketid ja muu kosmose mant. Juurdlen, et kas kuskil vitriini taga võiks olla mõni kosmoseahvi laip skafandri sees. Või siis Laika skelett. Ei leia, aga märkan ühe vitriini all kosmosematšeetet. Ma ei tea täpselt, milleks seda Apollo missioonidel tarvis oli, aga mul tekib idee kirjutada afrofuturistlik ulmekas, kus Aafrika Liit saadab missiooni võõrale planeedile ja see matšeete on osa standardvarustusest.

Kosmosematšeete Foto: Steven Vihalem

Peale kosmost lähme biodome’i, seal on elusloomad. Näiteks haikalad. Poiss on selleks hetkeks nii ülestimuleeritud, et minu arust ta ei usu enam, et ta ärkvel on. Poisukene ja noormees kaifuitavad biodome’i täiega, linnud lendavad ringi, tuukan situb mulle peaaegu õla peale, leemurid ja mingid pärdikud karglevad avatud alal puude ja põõsaste otsas. Näen potentsiaalseid ohte ahvirõugete puhanguks siinses asutuses, aga jätan selle nalja perega jagamata.

Foto: Steven Vihalem

Peale biodome’i käime muuseumist väljas lõunal ja tuleme tagasi pärastlõunasele röövlindude show’le muuseumi hoovis. Lõuna ajal sittus üks lind puuotsast Kristile otse pihku, seega ornitoloogiline eelmäng on juba toimunud. Enne show’d on kartus, et tegemist on SeaWorldi sarnase loomade piinamisega, aga õnneks on see okei ja ei hakka kahju ei kullidest ega kotkastest. Näiteks raisakotkad on salaküttide poolt vigastada saanud ning ei jääks lennuvõime kaotamise tõttu looduses ellu. Neil on küll hea elu siin laipade muuseumis, iga päev lükatakse poroloonist korjuse mulaaž keset hoovi, täidetakse lihatükkidega ja lastakse neil pealtvaatajate rõõmuks kohale liibata.

Peale seda käime veel viimased saalid läbi, seal on lisaks loomade korjustele ja kontidele isegi inimlaipu, konte ja peaajusid. Üks tüüp võib eriti rõõmus olla, et annetas keha teaduse heaks ja nüüd on palja munniga kõikide hispaania klassiekskursioonide ees forever and ever. Turismiinfona võin öelda, et muuseumis on linna odavaim parkimine, sest piletiga on 24h parkimist 1 euro.

Foto: Steven Vihalem

Asume tagasiteele meie kodupueblosse Baenasse, plaanime kaks ööd seal olla ja seejärel kaks Malagas. Tee peal hakkab väss peale tulema, teeme väikse peatuse Puerto Lope nimelises kohas, kolm jäätist ja kaks kohvi. Hea kohv, väga hea kohv. Terve terrass on täis pensioniealisi kohalikke mehi. Istuvad suht eraldi laudades, üks seltskond on rohkem koos, ja kommenteerivad erinevaid asju. Üks naisterahvas kõnnib mööda, kõik tšekkavad tšiki üle. Ütleme nägemist neile, sest nad on sõbralikud. Ütlevad midagi palju vastu, naerame, et saadavad lihtsalt turiste persse naeratuse saatel. Ja siis räägivad, et huvitav, miks naine sõidab? Mees rasta, raudselt pilves või täis.

Baenas on jälle kõik koduses chill mode’is. Ajame Inma vanematega juttu, kasutame Google Translate'i väga aktiivselt, sest Inmat ei ole enam siin tõlkimas. Loen Eesti uudiseid: valitsus lagunes, võibolla erakorralised valimised, kõik jooksevad ummisjalu kapitooliumi poole, et võim haarata. Tra, nii pohhui on tõesti. Enne magamaminekut vaatan sõbra lõputööd, sitaks naljakas tänavakunsti ja selle buff'imise teemaline mockumentary «Kuritöö ja koristus». Soovitan vaadata, kui leiate kuskil linastuse. Hea on unne suikuda teades, et riigis on kaos, aga kultuur vohab.

Foto: Steven Vihalem