EBAPOPULAARNE ARVAMUS ⟩ Kerttu Rakke: Laenutushüvitisest nii, nagu see on

Paar sõna sellest, mida arvan eelmise nädala suursündmusest – laenutushüvitiste summade vähendamisest ja sellest arutelust, mis käima läks. No, et ikkagi kirjanik või nii, midagi ma ju arvan. Jõudsin järeldusele, et autorihüvitusfond on nagu väike Eesti riigi mudel – toimib justnagu-süsteem, mitte aga päris süsteem, ja rahvas on pandud almusepaluja rolli. See aga on oht kultuurile laiemas mõttes.

Laenutushüvitis on raha, mida saab autor (kirjanik/luuletaja, illustraator või tõlkija) riigilt autorihüvitusfondi kaudu selle põhjal, kui palju on eelmisel kalendriaastal tema teoseid raamatukogudest laenutatud. Selline süsteem on toiminud aastaid, ent sel on kohti, mida annaks parandada.

Loomeinimesed vinguvad jälle?

Idee laenutuskordade järgi arvutada hüvitist autoritele, kelle looming on lugejate silmis tunnustust väärt (või soovitatava kirjanduse nimekirjas) on ilus. Soomlased oma sarnase süsteemiga on meile siin eeskujuks, ent Soome autoritele jagatavate miljonitesse eurodesse ulatuvate summade kõrval on meie alla pooleteistsaja tuhandene meepott täiesti tühine (ei tohi unustada ka 23 protsenti, mille riik maksudena tagasi küsib) ning just see tühisus muudab süsteemi avalikkuse silmis arusaamatuks ja ebavajalikuks. Seda isegi mõne autori arust, rääkimata siis lihtsurelikest, kes meedia vahendusel loomeinimestest muud ei teagi, kui et pidevalt on neil raha vähe, kärss kärnas ja maa külmand. Saavad kirjanikupalku, ent kus on suurteosed? Ja üleüldse on enamik neist andetud edevad joodikud, mõni veel pervert pealegi. Mis hüvitist nad nüüd tahavad?

Hüvitis ei ole toetus

Facebookis on nii mõnigi autor üleolevalt märkinud, et tema sissetulekut selle hüvitise saamine või mittesaamine ei mõjuta. See, pealtnäha «viinamarjad-on-hapud»-suhtumine, on tegelikult suure ohu märk. Hüvitis ei ole toetus. Sinu sissetulek ei huvita kedagi. Sa ei pea hüvitise saamiseks näljas, paljas või lollakalt abitu olema, vastupidi! Laenutushüvitis on riigi enda poolt välja pakutud hüvitis autoritele selle eest, et nende teoseid laenutatakse tasuta. Kui autorid ise võtavad seda kui sünnipäevakingitust või loometoetust või almust ning peavad vajalikuks üleolevalt märkida, et ilukirjandus Eesti oludes ei saagi olla mingi rahateenimise võimalus, siis annavad nad riigile märku, et loomeinimestel polegi tegelikult midagi vaja. Et raamatuid ei ole vaja. Ega kultuuri üleüldse.

«Taotle toetusi!»

Eurohumanismi reeglid näevad ette, et kel vaim tegutsemiseks valmis, ent raha pole, see võib taotleda toetusi. Jälle pealtnäha ilus idee, aga see pidev projektitaotluste jura pole hariduse-, kultuuri- ega sotsiaalvaldkonnas tegelikult jätkusuutlik. See tabelite täpne täitmine, enesemüümine ja -õigustamine õiges sõnastuses, nii taotlustes kui aruandlustes, tapab igasuguse loomingulisuse. Ei viitsigi enam midagi teha, niimoodi väsitab ära! Raha ei pruugi saada need, kes midagi kasulikku teevad, vaid saavad need, kes oskavad küsida. Nii püütaksegi üksteise tagant ideid rottida ja eurokeelde panna, kui tundub, et taas on ilmunud mõni moesõna, mida mainides saab raha kindlamini (vrdl «rohepööre», «LGBT», «ligipääsetavus», «kaasamine» jne). Või siis saadakse rahastus projektile, mille elluviimiseks puudub tegelikult pädevus – ja nii tehakse kurat-teab-mida, töörõõm on kompenseeritud, tulemus ei huvita kedagi. (Mul on reaalseid, värskeid ja täitsa õõvastavaid näiteid noorsoo- ja sotsiaalvaldkondadest.)

«Meie püüame ju teid aidata!»

Elektrihindade tõus ja selle kompenseerimise viisid on üks näide, kuidas endaga hakkama saavad inimesed abipalujateks sunnitakse, neilt viimased väärikuse riismed kraabitakse. Selle asemel, et riigifirma kasum ja selle tekkimise mehhanism üle vaadata, lastakse tekkida olukorral, kus mõnel juhul ületab inimese kodune elektriarve tema sissetuleku. Igasuguse kriitika peale heidetakse rahvale ette, et see sai niigi pikalt tarbida elektrit alla omahinna! (Vahemärkus: mis argument see üldse on? Mis ajast on kapitalismis soodne diil olnud kuritegu?) Kirjade järgi demokraatlikult valitud «meie» väidab, et püüab aidata, aga abi pakutakse vaid toetuste näol: «Kirjuta toetuse taotlus, me menetleme, me õunte pealt vaatame, äkki poetamegi sulle midagi.» Tean inimesi, kes ei kirjutanud elektritoetuse taotlusi, kuigi oleks võinud: mõne inimese jaoks on toetuse palumine lihtsalt alandav! Väärikuse, ühe kaduva väärtuse, küsimus. Selliste pealt on riigil muidugi mugav kokku hoida.

Miks ma räägin elektrist?

Elektrihinnatõusu kompenseerimise viis ja selle kui ainuõige ülistamine on hea näide, kuidas meie riigis käib iga liigutusega kaasas avalduse, projekti või taotluse kirjutamise kohustus. Tahad midagi või miski ei meeldi – kirjuta avaldus, palu almust! Selline almusepalumisele suunatud feodaalühiskond annab peaaegu kõikidele «ülalt poolt» jagatavatele rahadele ja ka laenutushüvitisele, täiesti mõistlikule asjale, abiraha oreooli. Selline vaatenurk aga on ohtlik, kuna loob soodsa pinnase järjekordseks avalikuks tüliks stiilis: «Aga miks nad üldse midagi saama peavad?» Nagu õpetajate palgad. Palju kära eimillegi nimel.

Meest sõnast

Tegelikult on asi lubadustes, kokkulepetes ja sõnapidamises. Laenutushüvitis on ju riigi idee, ise lubas, nüüd tõmbab aga igalt poolt koomale ja püüab end varjata apokalüptilise hala taha. Võrdluseks: teed ühe väikese töö, klient pakub, et kirjuta kohe suur arve, su töö on nii hea ja väärtuslik, meie firma näitab rõõmuga, et oskab seda hinnata! Saadad rõõmsalt arve välja, oma vaimusilmas kujutades ette tulevikuühiskonna ärieetikat, kus inimese väärtus on tõusnud kõrgemale tasemele. Siis aga... arvet ei maksta. Kui küsid, et kuhu raha jääb, saad vastuseks: «Ära vingu! Mingi vaene oled või?! Niigi said esitada palju suurema arve, kui algul kokku leppisime!» Sellist suhtumist riigilt muidugi oodata ei oska, kuigi fantaasiat peaks autoritel ju jaguma.

Äkki polegi õige poliitika?

Kahjuks on nii äris kui riiklikul tasandil järjest rohkem kohti, kus kedagi ei huvita, kuidas asja õigesti lahendada või kuidas asjad käima peaksid, vaid et kellel oli mingis asjas õigus ja kes kellele mida ütles. Arutelu ja mõistliku jutu asemel jonnitakse kolmeaastase kombel, palgatakse juriste ja koormatakse kohtusüsteemi, aga targemaks keegi ei saa, mitte midagi paremaks ei muutu! Eemalt vaadates ju kõik toimib: inimesed teevad tööd, poliitikud ajavad aktiivselt oma poliitikat ja on selle üle uhked. See, et meil praegu hinnad tõusevad ning peaministri sõnul «rasked ajad on veel ees», peaks panema mõtlema sellele, et äkki see poliitika, mida aastaid aktiivselt aetud on ja mille eest iseennast öökimiseni ülistatud, ei olegi see kõige õigem poliitika, sest muidu oleksime ju viie rikkaima riigi seas, mitte ei kõrguks euronimekirja tipus oma inflatsiooniprotsendiga, sõjateemad õhus ja suur osa hüvitiste ja toetuste süsteemist tugevalt mõlemat jalga lonkamas.

Laenutushüvitis – kellele ja mille eest?

Mitu inimest, kes on erinevate raamatute (kaas)autorid olnud, kuulsid autorihüvitusfondist alles tänavu minu käest. See on ikka paras sigadus: raha on ju riigi poolt ette nähtud ja kui laenutuste arv on piisavalt kõrge, on autoril õigus selle eest raha saada – selle asemel aga istub ta infosulus. Loogiline on, et mida vähem on taotlejaid, seda magusam on summa, mis igale taotlejale kätte jääb, aga see pole ju üldse aus! Kui on raamat ja on laenutused, peab olema ka lubatud raha autorile. Riigi asi on tagada, et see eelarverida, kust raha tuleb, oleks inimväärikust arvestavalt täidetud.

Andmed on olemas

Kuna kõik meil ilmuvad raamatud saavad ISBN-i numbri, siis sealsest andmebaasist on võimalik võtta kõikide uute raamatute autorite nimed ning need rahulikult autorihüvituse saajate nimekirja tõsta. Ei tohiks olla keeruline. Ka vastava rakenduse loomine, mis andmebaase seoks, ei tohiks liigset pingutust nõuda. Kirjastuste kaudu saaks autoreid teavitada, et uued autorid saaksid edastada süsteemile oma pangakonto numbri. Segaseks teeb asja muidugi see, et ka e-raamatutel on ISBN-i number, on autorid ja on ka laenutused, aga nende pealt millegipärast autorihüvitustasu ei arvestata. Selline justnagu-süsteem, loogiline vaid kohati.

Avaldus, mida peab uuendama

Praegu on olukord, kus iga kolme aasta tagant pead kirjutama uue avalduse hiljemalt 15. aprilliks, et su eelmise kalendriaasta laenutusi arvestama hakataks. Siis, kui ilmub uus raamat, kus sa autorina esined ja sa oma autorluse Autorihüvitusfondis registreerid, uueneb automaatselt kogu su olek süsteemis. Kirjastus seda autori(te) eest teha ei saa, autorid peavad ise asjaga kursis olema ja avaldusi kirjutama. Mina olen saanud laenutushüvitisi selle süsteemi juurutamisest saadik. Tänavu ei saanud ma aga midagi, kuna unustasin õigeaegselt oma avaldust uuendada.

Mis asi on avalduse uuendamine?

Ehk on mõeldud siin hoopis avalduse esitamist oma autoristaatuse uuendamiseks? Avaldus on ju dokument, mitte seisund. Või on avalduse uuendamine midagi abielutõotuse uuendamise sarnast? Abielutõotuste uuendamine on aga vabatahtlik ning ükski abielu ei lõpe ainult sellepärast, et tõotused uuendamata jäävad.

4=3

Varem pidi avaldusi uuendama iga nelja aasta järel. See oli päris normaalne aeg – nelja aasta jooksul võiks inimeselt, kes end kirjanikuks peab, midagi ju ilmuda. Möödunud aastal muudeti see intervall kolme aastaseks. Muidugi sain ma autorihüvitusfondilt sel kevadel kirja, nagu kõik teised ses meililistis, kui lähenes aeg taotluste esitamiseks: «Kui soovite ka edaspidi laenutus- ja paljundushüvitist saada, tuleb avaldust 15. aprilliks uuendada.» Seal oli ka kirjas, et mu avaldus aegub, aga ma arvasin, et ju siis on süsteemis midagi valesti. Selle väikse asja, et avalduse kehtimisaeg on vahepeal lühenenud, olin vahepeal unustanud, ka avalduse uuendamisele kutsuvas kirjas polnud seda uuesti eraldi märgitud. (Näen sellises infoedastuses ligipääsetavuse nõuete rikkumist, aga see selleks.)

Pole hüvitist – pole probleemi

Arvutasin omaette, et kui mu viimane enda kirjutatud raamat ilmus 2018, siis peaks ju 2019. aasta kevadel kirjutatud avaldus veel kehtima. Viimased kolm aastat olen küll raamatutega tegelenud (üht neist esitletakse kolmapäeval, 6. juulil Solarise Apollos), aga vaid toimetaja positsioonilt, mis tähendab, et autorite ja autorihüvitiste saajate sekka pole mul asja olnud ning seega pole mul ilmunud raamatuid, mida autorihüvitusfondis registreerida.

Ja nii jäingi tänavu laenutushüvitisest ilma. Ull pää, pall’o vaiva. Ma polnud kaugeltki ainus, kellel hajameelsuse tõttu raha saamata jäi.

Miks peab avaldust uuendama?

Ma pole kuulnud, et mõni autor oleks autorihüvitusfondi nimekirjast lõplikult välja visatud. Isegi kui unustad avalduse uuendamata, siis on võimalik kirjutada uus avaldus ja hakata järgmisest aastast taas hüvitist saama. Persona non gratasid siin pole: üks kord autor – alati autor, kuni su raamatuid raamatukogus laenutatakse. Ainuke põhjus, miks võiks kaaluda autorile mitte hüvitist maksta (st nimekirjast eemaldada), oleks plagiaat kui kuritegu intellektuaalse omandi vastu, aga olukorras, kus kõik kirjutavad ja vaid vähesed loevad ning uued seriaalidki on sisuliselt kunagiste publikumagnetite edasiarendused ja venitamised, pole lihtne vahet teha, kust läheb piir plagiaadi ja inspiratsiooni vahel. Näiteks mõnda loomeliitu astudes ei pea teatud aja pärast oma avaldust uuendama. Pead lihtsalt liikmemaksu maksma ja kui mõni aasta kogemata maksmata unustad, ei visata sind sellepärast kohe liidust välja.

Nii et – miks üldse peaks keegi autorihüvituse nimekirjast välja langema, kui põhjust ega süütegu ei ole?

Hajameelsus on hullem kui surm

Kui hüvitisesaajate nimekirja hoolega uurida, on näha, et surmgi ei ole piisav põhjus sellest välja kukkumiseks – muidugi juhul, kui sul on usinad pärijad, kes õigeaegselt oma avaldust uuendavad, ning eluajal loodud teosed, mis elavad kauem kui sa ise. Miks siis on mingi ähmane imelik põhjus – avalduse uuendamise unustamine – nii oluline süü, et sellepärast hüvitise saajate nimekirjast välja jääda? Riik on eraldanud raha laenutuste eest. Sinu raamatuid on laenutatud. Järelikult on see raha ju sinu jaoks kusagil nii-öelda valmis pandud, aga kätte sa seda ei saa. Nii et hajameelsus on suurem süü kui surm, aga kas selline karmus peaks valitsema just autorihüvitusfondis? Näidake mulle loomingulist autorit, kellel mitte kunagi hajameelsust ette ei tule!

Mu pika jutu kokkuvõte

Laenutushüvitist peavad saama kõik autorid, kelle teoseid on eelmise kalendriaasta jooksul laenutatud, nii raamatu kui e-raamatuna. Hüvitisesaajate nimekirjast ei tohi olla võimalik välja langeda, avaldusi ei pea uuendama. Riik peab leidma raha oma lubaduste täitmiseks.

Ja veel: kuni Eesti riik ei tõsta esimeseks, kellest hoolida, oma inimesi – vahet pole, kas loomingulisi või erivajadusega – seni kõlavadki kõik õiglusepüüdlused kui almusepaluja vigin, mida nii meedial kui andetutel inimestel on võimalik üleolevalt hukka mõista. Kultuuritus ühiskonnas aga ei saagi kultuur kuidagi areneda.