E, 6.02.2023
«TULNUKAS» ⟩ Film, mis uuendas keelt ja tõi sisemise jõmmi välja igas vaatajas. Intervjuu režissöör Rasmus Merivooga
Foto: Ekraanipauk filmist
Margus Hanno Murakas
, Autor ja toimetaja
Film, mis uuendas keelt ja tõi sisemise jõmmi välja igas vaatajas. Intervjuu režissöör Rasmus Merivooga
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Igas eestlases on tükike jõmlust. Tsiviliseeritud osa Eesti ühiskonnast suudab seda enda sees vaos hoida ja seda eirata, kuid on momente, näiteks Jaanipäev või Strasbourgi ööklubi järjekorras olemine, mil sisemine jõmm tõstab pead. Paratamatult sunnib see meid vastuste saamiseks süvenema kohalikku ossikultuuri ja selle tüviteksti «Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas».

«Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas» on kõige murrangulisem keeleuuendus, mida mu generatsioon on kogenud. See oli 15 aastat tagasi, kui «Tulnukas» kinnitas end Eesti kultuurilukku ning pea kõik mu eakaaslased hakkasid filmis kõlanud vulgaarseid fraase oma igapäeva keelekasutusse põimima. Selle kultusliku teose stsenaariumi kirjutamine võttis režissöör Rasmus Merivool aega ainult ühe öö. Ideeliselt võiks selle õhtu kuulutada Alternatiivse Emakeele Päevaks — 5.oktoober, aasta oli siis 2005.

Kuusalus asub täpselt Peterburi maantee viadukti kõrval hoone, mida kohalikud tunnevad «Minika» nime all ja mille katusel seisab TEXACO silt. Sinna on end sisse sättinud ehituspood, autotöökoda ja väike pood, kust saab ka burksi. Kokkulepitud intervjuule jõuan autoga kohale paar minutit lubatust hiljem. Merivoo ootab mind terrassil ning poe vahetus läheduses näen kahte inimest oma nägudega burgeritesse kaevumas. Poemüüjad on omad, nad lasevad meid trepist üles teisele korrusele. Koridoris asuvad aegunud Laysi ja Estrella krõpsude kastid, istume Merivooga väikse köögilaua taha maha. Ta võtab omanikuta valge Winstoni (maakeeli valge Winston ehk «Mägede Õhk») pakist ühe sigareti, paneb pliidikubu tööle ning asume lahkama Eesti nüüdiskultuuri ajalugu.

Paljude halbade kokkusattumuste tõttu leidis Merivoo end ühel 2006. aasta kevadisel päeval olukorrast, kus pidi oma Tallinna Pedakoogikaülikooli filmi ja video õppetooli lõputöö stsenaariumi järgmiseks hommikuks valmis kirjutama. «Tulin Kuusallu ja hakkasin lihtsalt kirjutama. Nii kui kirjutama hakkasin, hakkasid tegelased ka lihtsalt ropendama. See oli nii tore, see ajas mind ennast naerma ja see lihtsalt valgus mu seest välja. Mis mulle alati ropendamise juures on meeldinud – vahest kohtad mingeid tegelasi ja kui nad suu lahti teevad, see on nagu luule. Nendest roppustest koosneb täitsa eraldi vorm. Kuidas öelda midagi, et see ajab sind naerma, samal ajal sa ei solvu selle peale, sellepärast et seal ei ole seda kaalu,» meenutab Rasmus stsenaariumi kirjutamist.

Järgmisel päeval produtsendiga kokku saades oli kõhus kahtlus, kas sellist filmi on üldsegi võimalik valmis teha, kuid kuna produtsent oli käsikirja lugedes tilgad püksi naernud, otsustati sellega edasi minna. Kusjuures, Merivool oli kõige alguses plaan teha oma lõputööks raskem ja kunstilisem film, ent millest meeskond ise ei olnud sellest ülemäära vaimustuses.

Esialgse plaani kohaselt ei pidanud Tulnukas olema üldsegi ropp film, nendib Merivoo. «Tänaseks olen selle lahti mõtestanud nii, et plaan B on see, mis sa suudad ette planeerida, ja plaan A on see, mis reaalselt juhtub. Kõik asjad liiguvad mingis teises suunas ja peab asju ringi tegema. Selle asemel, et stressata, et nii-öelda sinu ettekujutus asjast ei õnnestu, mis on niikuinii võimatu, tasub suhtuda sellesse nagu plaan Bsse. Kui midagi hakkab juhtuma, siis ju ta läheb õigesti.»

«Ma pean ütlema, et ma tundsin nagu seda, et see on ainuke kord üldse, kui ma saan teha seda, mida ma päriselt ise tahan. Ei saanud lasta seda magusat hetke ja magic ticketit raisku,» ütleb Merivoo. Film läks sel ajal kokku maksma 50 000 krooni.

Eesti tuntuim saunauks. Filmimiseks kasutati Merivoo keemiaõpetaja Jüri Rebase sauna, kes ühtlasi kehastas ka tiiki hüppavat isa. Avastseeni juhatas sisse Nokia telefonihelin «Caprice»
Eesti tuntuim saunauks. Filmimiseks kasutati Merivoo keemiaõpetaja Jüri Rebase sauna, kes ühtlasi kehastas ka tiiki hüppavat isa. Avastseeni juhatas sisse Nokia telefonihelin «Caprice» Foto: Ekraanipauk filmist

Filmi avastseeni kirjutamine oli Merivoo jaoks moment, kui sai aru, et ropendamine on selle loo jutustamise üks põhimääratlusi. «See on see, mis seda edasi viis. See ajas mind ennast naerma ja selline pätitunne oli peal, sest tõesti ei olnud varem filmides niimoodi öeldud. Aga see sobis selle maailmaga.»

Mis mulle alati ropendamise juures on meeldinud – vahest kohtad mingeid tegelasi ja kui nad suu lahti teevad, see on nagu luule.

«Me nautisime seda, näitlejad nautisid ka. Kõik võtsid seda hästi lebolt, sest noh – kellelgi polnud aimugi, et see film järsku plahvatab ja inimesed tõesti näevad seda kuskil. Alati loodad, kui teed midagi, et see hakkab levima, aga kunagi ei tea. Sellel ajal ei olnud üldsegi sellist varianti. Youtubei polnud, Google Videot ei olnud.»

Kui filmi valmis tegime, siis ainuke võimalus filmi näidata vanasti oli televisioon ja kino. Netis levisid ainult pisikesed videoklipikesed, gifid põhimõtteliselt. Kui filmi kaitsmine mais oli, siis Mikk Rand Kinobussist nägi seda ja talle meeldis see ja võttis selle endaga kaasa. Ütlesin talle, et kui keegi tahab seda filmi, siis tee lihtsalt DVD-koopia ja anna lihtsalt inimesele. Mingeid väljavaateid sellele polnud.» Parunid ja Vonid ehk Filmivabrik oli just ära öelnud Merivoo plaanile anda sellest ametlik DVD välja, sest tudengifilmil ei nähtud perspektiivi.

«Tulnukas» lihtsalt plahvatas

Suvi läks mööda ja ka sügis oli möödumas. 2006. aasta sügisel otsustas Merivoo Rada7 muusikafoorumisse üles laadida filmi tunnuslaulu DJ Rass & MC Mölderi «Siurusystem 127» üleskutsega tulla filmi Sõprusse vaatama. Sama aasta lõpus hakkasid Eestis rohkem levima kaks omavahel konkureerivat uut videokeskkonda – Youtube ja Google Video – ning keegi oli «Tulnuka» Google Videosse üles riputanud.

Selline nägi välja Google Video esileht 2007.aasta jaanuari alguses - Jessica Simpsoni nibupaljastus ja Saddam Husseini hukkamisvideo. Kes mäletab, see mäletab.
Selline nägi välja Google Video esileht 2007.aasta jaanuari alguses - Jessica Simpsoni nibupaljastus ja Saddam Husseini hukkamisvideo. Kes mäletab, see mäletab. Foto: Wayback Machine

Kusjuures, laulu DJ Rass & MC Mölder «Siurusystem 127» tegid Merivoo ehk DJ Rass ja Uku Uusberg ehk MC Mölder ise. Filmimise lõppedes jõudis kätte Merivoo sünnipäev, mida ta otsustas koos filmi meeskonnaga Salmistus vanaisa pooleliolevas majas tähistada. «Läksime sinna ja tegime kaminasse tule, tore oli. Näitlejad, nad hakkavad ühel hetkel – eriti kui nad on tudengid ja vabad ja näha, kui palju neil on sees – omavahel nagu battleit pidama. Mäletan, et Uku ja Indrek hakkasid omavahel kütma, et kes suudab mingit asja teha. See läks jumala hulluks ja oli naljakas, ühel hetkel olid nad mõlemad kadunud.» Siis helises Merivoo telefon ja Uusberg kutsus ta õue. Merivoo läks õue, kus oli nii pime, et polnud midagi ega kedagi näha. Ja äkki hakkas laul ülevalt katuselt kostma. Uku Uusberg laulis üle terve Salmistu: «Marie Under nussis oblikate vahel, JA, JAA.»

«Tuli välja, et ta oli selle mingis teatrilaagris välja mõelnud. Mul oli niikuinii plaan sinna [«Tulnuka» filmile – toim.] teha ise tümakas, Uku laulis selle laulu lihtsalt ette,» ütleb Merivoo ja laseb sõrmest nipsu. «Thats it, see sobib nii hästi kokku selle maailmaga.» Uusbergi esinejanimi MC Mölder tuleneb sellest, et teda hüüti väiksena Möldriks. Hiljem laulis Uusberg selle magamistuppa ehitatud stuudios sisse ja Merivoo tegi tümaka taha ning klassika oligi sündinud.

Aastavahetuse paiku hakkasid «Tulnukas» ja «Siurusystem 127» paralleelselt levima. «Mäletan, et esimese jaanuari hommikul ärkasin selle peale üles, et Rada7 Ivo helistas, et kuule, sorri – me pidime su muusikapala maha võtma, sest meie serverid läksid umbe. Seda tõmmati täiesti müstilises mahus alla.»

Seejärel läks Merivoo vaatama, kuidas «Tulnuka» enda vaatajanumbrid on ning eneselegi üllatuseks avastas, et filmi on vaadatud ligi 20 000 korda. «Ma ei kujutanud ette, kui palju on 20 tuhat inimest. Teadsin, et Kuusalu koolis oli maksimum 700 inimest ja hakkasin neid korrutama ja kujutasin ette palju seda rahvast on.» Sel ajal, kui Merivoo korrutas oma peas Kuusalu kooli õpilaskonda, keris «Tulnuka» vaatajanumber edasi.

«Keris ja keris ning 200 tuhande vaatamise pealt hakkasid ajalehed helistama, et mis värk on. Tulid intervjuud ja lõpuks keriski peaaegu miljonini, kuni Google Video pandi lihtsalt kinni, sest Youtube ostis ära ja neelas ta alla. Siis ta läks kõiki muid kanaleid pidi, mis vanasti olid – Torud ja muud. Inimesed hoolitsesid selle eest ise, et see leviks.»

Kollektiivne ossiühiskond

«Mulle hullult meeldib «Sipelga14». Näitlejad ja kõik muu on kunstiliselt geniaalne, aga sealt on midagi puudu. Ma ei tahtnud kedagi norida, ma ei tahtnud seda teha, et oleme teistest üle ja näitame teisi tegelasi ebaadekvaatsete jobudena. Tahtsin, et tegevus toimuks maailmas, kus see tegelikult toimus. Mitte, et lihtsalt ossid on jobud.»

«Tulnuka» filmimise ajal ärkasid ellu ka näitlejates endis peitunud jõmmid: «Ma üritasin koguaeg näitlejaid maha võtta selle asemel, et neile juurde anda,» meenutab Merivoo.

Režissöör Rasmus Merivoo ja näitlejad Ott Sepp, Märt Avandi, Indrek Ojari
Režissöör Rasmus Merivoo ja näitlejad Ott Sepp, Märt Avandi, Indrek Ojari Foto: Sotsiaalmeedia

«Kui tekst on mahlane, siis näitlejad lähevad üle võlli tegelasteks ja see muutub hästi kiiresti paroodiaks. Mul oli vaja, et nad olid nad ise. Et ei muutuks selleks, et me oleme teatrikooli näitlejad, kes mõnitavad osse, vaid me olemegi ossid. Ma tahtsin, et nad teeksid enda pealt rohkem. Aga neil oli seda nii palju sees. Kui võte sai läbi, siis nad muutusid mingiteks täielikeks hulludeks.»

Vahepeal tehti proove lihtsalt selleks, et näitlejad saaksid ennast välja elada. Indrek Ojari läks nii väga karakterisse ja hakkas rääkima, kuidas ta pani kassi põlema. «See oli nii naljakas, aga me ei filminud seda üles ega sobinud ka niikuinii sinna kohta. Lihtsalt ma mäletan seda kohta, kuidas ta väljus kontrolli alt sealsamas parklas ja hakkas rääkima mingi lugu lihtsalt lambist, kuidas ta pani mingi kassi põlema. Mäletan, et see oli lihtsalt rets.»

Burksi ja lõuga filosoofia

Merivoo kujutas filmis Eesti Mehe heteronormatiivsust ja maskuliinsust – Valdisele näidatakse filmis elu, sest «muidu hakkab veel pedeks» ning normaalne mees on see, kes «müüb metsa ja peksab raudlatiga pedesid». Ka filmi sündmustikku sütitav konflikt kiilakate osside ja pikajuukseliste vahel kinnitab seda. «See on maailm, kus kõigil peavad olema need samasugused mütsid. Selles maailmas erinevusi ei sallita, see on selline süsteem, mis hoiab üksteist tihedalt koos. Sa ei saa lasta midagi juhtuda. Kui põhikambajõmmil flipib ära niimoodi, et ta ei saa aru, et miks te teete niimoodi või naamoodi, siis see on piisav põhjus, miks saab ühe filmi teha,» selgitab Merivoo filmi tausta.

Merivoo arvates teeb taolise elustiili atraktiivseks muretu ellusuhtumine: «Mõnus on, ängi ei ole. No pohhui, täna siin, homme seal. Läheb see perse, pohhui, läheb järgmise asja juurde. Ükskõik, mis juhtub – sõber saab labidaga pähe, ta ei mäleta mitte midagi sellest, UFO viib ta ära. Mis me sellest õpime siis? Mitte midagi, me lähme lihtsalt järgmise projekti juurde edasi. Vahetame mütsid ära, võtame burksid ja anname karvastele molli. Lähme edasi lihtsalt. Ei süvene liiga palju.»

Sellele kontrastiks tõstatabki Valdis filmis küsimusi: Miks peab olema normaalne? Miks ei võiks olla eriline? Miks peavad kõigil olema siuksed mütsid?

Foto: Ekraanipauk filmist

Tudengifilmist sai kultusfilm

Kui küsin Merivoo käest, kas oskab pakkuda palju elab Eestis Valdise-nimelisi mehi, hakkab ta oma tuttavatest Valdiseid üles loetlema: «Mul on klassivend Valdis, aga ma otseselt ei võtnud seda tema pealt. Ma nägin Valdist umbes kümme aastat hiljem siinsamas maja ees [Kuusalu burksiputka – toim.], ta ostis burksi. Tuli välja ja nägi mind ja siis me hakkasime rääkima sellest ja ütles, et «Näed, olen jälle siin ja söön burksi.» Siis ma sain aru, et issand, sa arvad, et see oled sina.»

Valdis on teistest eraldiseisev ja meeldejääv nimi. Merivoo jaoks on see olnud esimesest klassist kangelase nimi, kui klassivend Valdis sai talle tagasi teiste klassivendade poolt ära võetud rohelise lõvi, mis esimese hooga ajas väikse Rasmuse üldsegi nutma. Valdis kui kangelase nimi sobis filmi peategelase mõttega ning Merivoo otseselt enam oma klassivenna peale ei mõelnud «Kui klassivend Valdis rääkis, et vaatas seda filmi ja nägi enda elu oma silmade ees ja kujutas seda kõike ette, siis ta sai sellest mingi paugu, mida tal endal oli vaja ja see oli lahe.»

Valdiseid Eestis on muideks 111 statistikaameti andmete kohaselt ning populaarsuse poolest 626. mehenimi. Valdiste populatsioon on kõige tihedam Hiiumaal.

Aeg-ajalt võtavad inimesed Merivooga ühendust ja tuleb mingi seltskond Kuusallu. Tulevad võtavad burksi ja tahavad näha kohti, kus filmiti. Inimesed tulevad vastavate kostüümidega, mütsid ja süsteemid on seljas. Sisuliselt cosplay. Käivad sauna juures, käivad litsi Eve maja ees. Ükskord oli inimestel «Siurusystemi» laulusõnad ning rahvamajas oli laud kaetud kartuli ja kapsaga. Vaadati filmi ja lauldi laulu koos. On ka inimesi, kes tahavad Valdise oranži vesti korraks selga panna.

Foto: Ekraanipauk filmist

Riided, muuseas, pärinesid politseilaost ning olid eelnevalt konfiskeeritud Kadaka turult. Politsei andis kostümeerijale riided välja tingimusel, et need hävitatakse peale filmimist.

Iga päev kuuleb Merivoo miskit «Tulnukast» ning tema jaoks on see super lahe. «See pole see, et kunagi tegin filmi ja meenutan lihtsalt.» Ta avab oma telefoni, et näidata eelmisel päeval talle saadetud videot – filmitud Barcelona mingil suurel messil, valjuhäälselt tuleb kõlaritest «Siurusystem» ning õndsas teadmatuses olevad hispaanlased ei saagi aru, kuidas lugupeetud Eesti kirjanikud oblikate vahel nussivad.

Elu on nagunii seiklus, nendib Merivoo. «Mäletan, et ükskord oli Haapsalus Õudusfilmide Festivalil. Olime baaris ja Ken Saan oli käinud aasta varem Haapsalus kaameraga ringi ja norinud inimesi, et nad reageeriksid kaamerale – mölisenud ja teinud selliseid asju. Aasta hiljem nemad [kohalikud – toim.] ei olnud seda unustanud Ühel hetkel oli meie laual ring ümber ja siis tuli üks tüüp ning oli olukord, et Ken Saan saab nüüd peksa. Ja siis Ken tegi mingi uskumatu liigutuse, hüppas sellele tüübile sülle ja võttis kõrisõlmest tal kinni.» Ken karjus tüübile: «Tahad tapan ära su praegu? Ma vajutan selle kõrisõlme kinni ja sa sured ära hetkega.» Selle peale saadi kokkulepitud, et minnakse lihtsalt baarist minema. Olukord oli ärev ja siis baarist välja kõndides ukse juures olid kohalikud moodustanud kadalipu. Ken Saan läks ees ja teised tulid järel. Merivoo oli viimane, kes uksest välja õue läks. Kadalippu läbides üks kohalikest ütles Merivoole pooleldi sosistades: «Ou, jumala lahe film oli.»

Õnnelik režissöör. Elab Kuusalus ja teeb Kuusalu filme.
Õnnelik režissöör. Elab Kuusalus ja teeb Kuusalu filme. Foto: Margus Hanno Murakas

«Hullult mõnus on, kui su film on kuulsam kui sina. See on režissööri töö väga suur pluss, on hetki, kus see on nii vahva. Öösel olin kuskil burritobussi järjekorras ja keegi hakkas laulma «Marie Under nussis oblikate vahel» ning terve kari laulab kaasa ja laulsin ise ka kaasa. Olin täiesti anonüümne. Saan ise rõõmust osa ja olla mugavalt taustal, pidada peenikest naeru,» räägib Merivoo, samal ajal näol rahulolev muie.

SELETUSEKS

«Sõidan Sierraga sul seina maha» – Neli S-tähega sõna järjest, puhtalt alliteratsiooniline võlu

«Tahad annan kannaga näkku?» – Lugu on järgmine: Merivoo vanaisa viis sugulased Haapsalu lennukale kiirendusshowd vaatama ning seal läks auto mootoririhm katki. Merivoo ostis Tallinnas poest uue rihma ja läks koos sellega Haapsallu. Seal rihma vahetades tulid nende juurde 3-4 tüüpi situatsiooni vaatama ja kommenteerima. Peale seda tuli Merivoo linna ja kohtus tüübiga, keda kutsuti Pässa Lahmijaks. Said Kaarli kiriku juures kokku ja Pässa Lahmija rääkis loo, kuidas maal käies oli üks tüüp talle vastu tulles öelnud: «Ou, tahad panen lihtsalt kannaga näkku?»

«Situ verd» – See oli selline hetk, kus mitte ükski teine fraas ei toiminud. Inspireeritud väljendist «Mine seavittu, seavitt.»

«Peeru vahele kütma» – Sel ajal oli see levinud väljend, eriti Merivoo kursavendade seas.

«Päris nutine värk» – Pärineb Indrek Ojarilt, kes kasutas seda ühe filmiproovi ajal.

«Tahad toon autost seepi?» – Merivoo oli parasjagu lõpetanud ühele metalbändile muusikavideo filmimise, kui nad istusid bassimehega Haljala ühes söögikohas. Ta oli väiksem tüüp pikkade juustega, Kehrast pärit. Äkki läks uks lahti, sisse tuli vuntsidega purjus vanamees. Nägi seda väikest karvast tüüpi istumas ja hakkas kohe pihta: «Tahad toon autost seepi? Tahad pihku taguda?»

«Kolm tükki topeltšnitsliga» – See tuli puhtalt kirjutamise ajal. Merivoo sõnul on see kujutatud maailm selline, et pidevalt on vaja üle tegemist. Koguaeg on vaja rohkem panna.

Pässa Riks – Filmi tarbeks sai Merivoo head materjali trummar Nygmalt ehk Pässa Lahmijalt ning see oli tema viis Lahmija tänamiseks.

Noore pere laen – Merivoo kuskilt leidis selle, täpne päritolu teadmata.

Vitupea – Seda solvangut ei kasutatud teadaolevat eesti keeles enne Tulnuka filmi. Valdise sõnavarasse oli vaja solvangut, millega väljakutsuvalt ja rõvedalt kõnetada pikajuukselisi mehi. Merivoo oli kahe variandi vahel, kas vitupea või putsipea, kuid otsustas esimese kasuks, sest see lihtsalt kõlas paremini

Mällari narratiiv – Merivoo ühe klassivennaga juhtus selline lugu: neil tekkis põhikoolis kaklusklubi, kus inimesed vahetunnis said kokku lasketiiru ees olevas pisikeses ruumis, mis oli teiste silmade eest ära. Seal toimusid kaklused, inimesed said panustada ja väiksed summad vahetasid käsi. Kuidagi sattus nii, et Merivoo pidi järgmisel päeval kaklema klassivend Reijoga, kellega nad oli terve elu hästi läbi saanud. Hommikul oli Reijoga juhtunud selline müstiline lugu, et ta oli kooli kõndides Kuusalu jalakäijate tunnelis kaotanud oma mälu. Klassijuhataja leidis ta sealt, ta seisis ega teadnud, kes ta on ega kus ta on. Ta oli kaotanud oma mälu täielikult. Teda uuriti pikalt ja kuu aja pärast oli koolis tagasi ning hakkas nullist pihta, kõik said omavahel tuttavaks ja Reijoga jäädigi sõpradeks.

Tagasi üles