TANTSUPEO ARVUSTUS ⟩ Ott Lepland tegi lip sync'i, ekraanil näidati kõhedaid kloune

Nädalavahetusel toimus Rakvere neljas meeste tantsupidu «4 venda». Kaua oodatud kaunikene, kuna koroona tõttu on pidu edasi lükkunud. Ootusärevus oli suur. Tõotas tulla vägev pidu. Tuhandeid mehi koos tantsimas kõvade eesti meeslauljate häälte kajal ei saa ju olla midagi muud kui vägev. Reaalsus oli aga midagi muud.

Mina käisin vaatamas peo viimast etendust pühapäeva õhtul. Seda sama, mida ka ETVs tervele Eestile üle kanti. Meeste jaoks oli see nädalavahetuse ja kuudepikkuse prooviperioodi kulminatsioon ja lõppakord. Minu jaoks oli see esimene kord ühegi tantsupeo vaatajana. Osalenud ma ka pole, nii et mingit suurt vaimset seost päikse käes staadionil higistavate meestega polnud. 

Muidugi ei läinud ma sinna täiesti teadmatuna. Ma olen siiski eestlane. Tantsupidusid olen varem näinud ikka, aga ainult ekraani vahendusel. Ja kui uskuda tantsupidude suuri fänne, siis «see pole ikka päris see». Seega läksin ma sinna suure ootusega saada Elamust. Jah, suure E-ga. Päris nii hästi ei läinud. Emotsiooni see pakkus, seda kindlasti, aga mitte päris seda õiget. Sain naerda, aga mitte päris õigetel põhjustel. Sain kulmu kergitada, aga mitte üllatusest, vaid kortsutusega ja segadusest. Kõik ei olnud halb, ei-ei, aga oli asju, mis jätsid soovida.

Mõttetud ekraanid

Algus oli nunnu. Etenduse «peategelased», neli tantsijat Sõlekese rahvatantsurühmast tantsisid ja mängisid kena pärimusmuusika järgi. Siis tulid nunnud 1.–3. klassi poisid ja pärimusnunnudus jätkus. Väga lõbus oli vaadata neid väikseid natuke segaduses kainikuid endast parimat andmas. Ja siis sama segaduses keskealisi mehi endast parimat andmas, üritades sujuvalt üksteise pealt järgmisi tantsusamme spikerdada.

Tantsuplatsi publiku vastas oleval pool oli üles seatud neli rombikujulist ekraani, millel etenduse vältel käisid tantsude rikastamiseks erinevad videod. Nendega oli aga üks probleem: need ei rikastanud midagi. Etenduse ajal paistis päike täpselt ekraanidele peale, mistõttu oli nende efekt luitunud. Mitmed sinna kuvatud videod olid küllaltki tumedas toonis ka, mida oli veel raskem näha. Ka sisuline pool videotel oli kuiv. Peamiselt näidati seal tantsu teemaga kokku minevaid stockvideo'sid tuulegeneraatoritest, kelladest, hobustest, mis ei andnud tantsudele midagi juurde, kuna olid nõndavõrd mittemidagiütlevad. Nendel hetkedel, kui ekraanidel näidati midagi põnevamat, originaalsemat, näiteks laulude muusikavideoid, ei andnud need ka midagi juurde, vaid võtsid tantsult tähelepanu ära.

Enda puhul panin ma seda eriti tähele tantsuga «Kavalpea», mille laulu laulis Franz Malmsten. Selle ajal käis ekraanidelt laulu jaoks loodud video, mis on värviline ja liikuv ja inimese ahviajule stimuleeriv. Märkasin, et ma ei vaadanud üldse tantsijaid. Võib ka olla, et minus lõi välja ka ürgnaiselikkus, millele meeldis Franz Malmsteni objektiivselt ilusat nägu vahtida.

Mil «Kavalpea» tähelepanuröövimine oli isegi meeldiv, siis tantsu «Jõngermann» ajal hoidsin ma silmi väga eesmärgipäraselt ekraanidest eemal, sest sinna sinna kuvati päris kõhedate klounide pilte. Ma ei kujuta ette, mida võisid tunda publikus olnud inimesed, kellel on koulrofoobia ehk klounide hirm. Ma pole küll filmi «IT» näinud, aga ma arvan, et need klounid olid creepy'mad.

Ekraanide olemasolu oleks võinud õigustada näiteks see, kui sinna oleks kuvatud infot tantsude kohta, sest sellest tundsin ma küll puudust. Teleülekandes oli ilusti iga tantsu alguses kiri, et mis tants ja kes tegi ja kes kirjutas muusika. Staadionil vaatajana sellist infot tasuta ei jagatud – kava maksis 2 eurot ja mingeid vahetekste või teavitusi ka polnud. Ehk oleks see kõik tundunud loogilisem ja terviklikum, kui ma oleks aru saanud, mis (ja kas üldse) selle loogika on.

Live, mis ei olnud live'is

Kui alguses tundus, et mingi loogika või vibe sellel kõigel on, siis see kõik kukkus kokku, kui lavale tuli Ott Lepland. Need, kellel kavad käes olid, said vist aru, et järgmisena tuleb Ott ja nii ta rõõmuhõisete ja aplausi saatel lavale marssis, selja taga meeste hord. Oti jaoks võis see päris võimas tunne olla. Ja siis hakkas muusika. Laul «Suveöö on kui päev» ja kõik muu muusika, mis kõlas, kirjutati spetsiaalselt selle peo jaoks. Nende muusikapalade seas oli täitsa toredaid asju, nagu näiteks «Kavalpea» või «Linnamehe moodi» või tantsu «Igapidi edasi» muusika, mis oli nagu pärimusmuusika meets «Amélie» filmi soundtrack. «Suveöö on kui päev» heade nimekirja aga minu jaoks ei lähe.

Laul oli nagu odav James Bondi laul pluss odav tantsumuusika tümm. Ja keegi isegi ei tantsinud. Ott laulis ja mehed seisid. Ott ka seisis. Vaevu liigutas käsigi. Ja tümm käis taga. Ott oli riides ka, nagu poleks jõudnud eilseid klubiriideid välja vahetada. Ja mis kõige halvem – ta isegi ei laulnud live'is.

Lugu kirjutama hakates vaatasin mõningaid hetki ETV järelevaatamisest üle ja nägin, et ülekande alguses tegi Jüri Muttika Oti, Robert Linna ja Marten Kuningaga, kes kõik etendusel «laulsid», väikse inteka ka. Seal nad kõik rääkisid, kui hea ja võimas seal laulda on. Nende etteasteid vaadates aga tundus, et näiliselt vähemalt oli tegemist mingi «Su nägu kõlab tuttavalt» Rakvere edition'iga, kus mehed parodeerisid iseennast. Esinemise ajal ei olnud neil kõrvamonitore või mikrofoni jaoks saatjaid puusal ning suud ja heli ei läinud päris hästi kokku. Mehed tõenäoliselt laulsid ikka, aga see, mida kuulis publik, oli salvestus. Mis tekitab küsimuse: miks kulutada etenduse ja artistide aega ning publiku ja osalejate raha lip sync'imise peale?

Oleks need etteasted siis kuidagi tantsuga ühendatud, aga ei. Okei, Robert Linna mitte-laulmise ajal ikka tantsiti ka, aga teiste esinemiste ajal lihtsalt seisid kas kõik või 99,8 protsenti tantsijatest. Ja oleks see pidu siis odav lõbu olnud. Publiku tavapiletite hinnad jäid vahemikku 25–30 eurot. Osalejatasu oli kuuldavasti 90 eurot. Seega tundub see lauljate mitte laulma kaasamine lihtsalt raha kulutamisena. Kui neid kohale kutsunud poleks, oleks ehk saanud osalejatasust 10 euri maha võtta või osalejatele paremat toitu pakkuda - kuuldavasti sai ainult suppi, mis pärast pikka tantsimist meestele piisav kosutus polnud.

Leige kulminatsioon

Ülejäänud etendus nii tugevaid emotsioone ei tekitanud. Oli helgemaid hetki – näiteks tantsud/laulud «Meeste meri» ja «Mehe mõõt», mis andsid mõnusat sooja mehelikkust. Oli vähem helgemaid – näiteks tants «Nina telos», mis oli natuke piinlik üritus teha mingit ühiskonnakriitilist värki. Üldiselt oli tore.

Ja siis tuli finaal. Tunnuslauluks peoga sama nime kandev laul «4 venda», mis on Oti laulu ja esitusega võrdselt vaimset kokkujooksu tekitav. Laul ise on nagu Nokia tune'ile sätitud lastelaul, kus kõlab näiteks fraas: «Neli venda, seitse suunda». Miks seitse? Miks mitte neli või kaheksa või üks või mida see seitse üldse tähendab? Selle laulu esitajad tulid ka lavale mitte-laulma. Riides olid nad nagu 1920ndate ärimehed. Ekraanidelt käis video, mis oli väga sarja «Peaky blinders» vibe'iga. Ja laul oli nunnu lastelaul. Samal ajal tantsisid algusest tuntud neli poissi. Ülejäänud tantsijad seisid. Ja siis sai etendus läbi.

Aga mitte täitsa läbi. Kõlas veel geneeriline võidumuusika ja peeti tänukõned. Selle järel hakkas pihta TÜMM. Mittemidagiütlev põntsuv tantsumuusika, mis koheselt rahvatantsupeo atmosfäärist välja tõmbas ja keset klubi reedeöist tantsupõrandat asetas. Eks see klubi keskkond ole ka omaette rahvatants.

Võib öelda, et oli minu jaoks meeldejääv esimene tantsupeo kogemus, vaatamata sellele, et arvamusi ja kriitikat tekkis minus palju. Seal oli elemente, mida ma eeldasin. Ja ka väga palju elemente, mida ma poleks kunagi suutnud oodata. Läheb pikalt, enne kui mu pea suudab ära mõtestada Oti esinemist, kuid ehk on see hea. Aju saab tegevust. Tantsupidu ei peagi olema lihtne meelelahutus – see võib olla ka tõsine küsimusitekitav ja mõtlemapanev üritus. 

Ja muidugi müts maha tantsijate ja juhendajate ja tantsude autorite ees! Selle juures ei oska ega taha midagi kritiseerida.