Päevatoimetaja:
Margus Hanno Murakas

SEKS JA LINN Mõttetud mehed

Foto: Triin Tasuja
Copy

Hooaeg soosib mõttetusele keskendumist. Arvamused on nagu puulehed, mis on hooajalised, nii et on igati sobiv arvamust avaldada mõttetute meeste kohta, kes ise ka ei tea, mida nad tahavad. Puulehed niikuinii langevad ja tärkavad oma igavest rada. Jordanpetersonlik ja stoiline filosoofia on siin muidugi heaks vundamendiks.

Jõudsin viimase kuu jooksul järeldusele, et olla naiselik naine ja rääkida vabalt armastusest on vist kõige mässumeelsem olemise viis üldse. Eksperiment nimega «Mis siis saab, kui ma ainult seksin?» päädib lõpuks tõdemusega, et ka («ainult») seksiga jõuab inimese hingeni. Samamoodi nagu ainult rääkimise, vaatamise, lugemise ja muu kogemusliku koosviibimisega. Küsimus on resonatsioonis – mis hetkel meil kellegagi midagi vaja jagada on. Võib-olla on see minu olemuslik eripära, et mu suhtetest nii vähesed on pikad, kuigi intensiivsed, ent see võib siiski olla ka suur faas mu elust. Teisalt on mul nii mõnigi sõprus, mis on purunematu. Sest neis suhetes, mis on kestnud üle kümnete aastate, puuduvad hinnangud.

Ja muidugi puudub neis ka see neetud seksuaalsus.

Tänaseks päevaks olen jõudnud lausa punkti, kus mul on meestest seksuaalselt esiteks kõrini ja teiseks on mul seksimisest pohhui ja kolmandaks on mul pohhui isegi sellest, et mul on kõrini. Olen lõpuks ometi vaba igatsusest füüsilise läheduse järgi! Ja ma pole seetõttu kaotanud grammigi usust armastusse, pigem vastupidi. Kõik need kummalised suhete teekonnad on süvendanud mu arusaamist ja julgustanud südame kaudu tundmist, avardades kogu füüsilist tajumise võimet teise inimese suhtes ükskõik, kes ta on. Ja kui ma peaksin tundma, et on aeg leida kaaslane – või õigemini saabub aeg, kui kaaslane ilmub –, siis saan ma adekvaatselt lähtuda sellest, mida ma kogenud olen ja mida neist kogemustest eelistan ja välistan. Nii võttes on mu segased 20ndad päris asjalikult veedetud aeg. MIDA MA SIISKI KUNAGI ENAM KORRATA EI TAHA!

Seksuaalselt on 30ndad naise jaoks prime time: keha ongi kõige tundlikum, viljakus on.. khm.. küps. Vähemalt enda puhul tajun ma seda küll – päris krõbe kook oleks, kui see praegu ahjus oleks. Aga alla viieaastase nägemine isegi tänaval tüütab mind. Mul ei ole ühtegi üleliigset ressurssi, mida ma saaksin lapsega jagada, ning niimoodi väikseid lapsi nähes jookseb must läbi korraga nii õudus selle üle, kui mina peaksin ema olukorras olema, kui ka kohene kergendus, et jumal tänatud, et ma ei pea ema olema. Muide, on ka emasid, kes kahetsevad lapse saamist. See on Brasiilia näitleja ja kirjaniku kapist välja tulemise liikumine, mis pole liiga suurt ülemaailmset vedu võtnud, sest ilmselgelt ajab see liialt juhet kokku, kui tunnistada, et naine armastab oma tütart, aga vihkab emaks olemist. Ma saan aru, sest ma ka vihkan emaks saamise ideed. Aga see ei kehti koerte puhul. Minust saab tulevikus kindlasti koeratüdruku ema!

Kergendusega saab öelda ka, et olen kõikidest meestest üle saanud, kes mu jaoks kunagi seksuaal-emotsionaalselt intiimselt olemas on olnud. Nüüd vist tõesti olen lõpuks ometi seisus, kus mind kotivad olmeküsimused rohkem kui peikade olemasolu. I'm so done with all of your shit. Tahan ainult oma elu elada, ainult iseenda heaolule keskenduda ega viitsi enam isegi idee idukestki vastu võtta võimalusest, et peaksin praegu kellegi psühholoogilise heaolu pärast pead vaevama. Ma olen ise end terveks mõelnud ning teades, mida see isikliku vastutuse seisukohast tähendab, ajab meeste emotsionaalne emme-vajadus mind lihtsalt öökima. Just see panebki mind mehe paska läbi nagema. Kui ma ei saa lõõgastuda oma naiselikkuses, vaid pean mehe mõtteid lugema ja tundeid õhust ära arvama, siis get the fuck out of my face.

Ja kui ohustatuna võivad mehed end ürgnaiselikkuse juuresolekul tunda! Viimases suhtes ma töötasin juba neile äraarvamismängudele teadlikult vastu, sest kui mees ei suuda suud lahti teha, et oma arvamust või vajadusi väljendada, mida ta kehakeel ja passiiv-agressiivsus reedavad, siis tead, mina ka vastu ei tule. Istusin seal diivanil nii kaua, kuni ma ise mugavaks pidasin, ja jälgisin mängu. Enesest mitte lugupidamisega annavadki mehed oma võimu ära. Just need ülbitsejad kardavadki naisi kõige rohkem ja sellise ärevustasemega ei saagi kunagi midagi tõeliselt romantilist ju juhtuda!

«Emotsionaalse emme» ja «kinnise Eesti mehe» dünaamika saab lahti harutada valemiga kaassõltlasest ja sala-nartsissistist (ingl k covert narcissist). Need kaks mängivad mängu nimega «põgene ja aja taga», milles kumbki teineteist vahelduva eduga taga ajab. Võiks öelda, et tegu on klassikalise kullimänguga, milles kaks (bioloogiliselt) täiskasvanud inimest käituvad nagu lapsed, kes neist afektiseisunditest, mida vastastikune dünaamika toodab, nii sõltuvuses on, et neil puudub kõrvalvaataja pilk arusaamaks, kui igav ja tüütu see mäng on. Mida rohkem üks eest ära jookseb, seda enam teine taga ajab ja vastupidi. Level: lasteaed. 20ndates meespool võib taolist mängu kommenteerida isegi sõnadega: «Seks on pärast tüli kõige parem.» Jee, nagu rattaga mäest alla sõitmine – tülitseme, et oleks hea seks!

Ilmselt on vaja tükki tühja maad, enne kui suudan tõsiselt kellestki huvitatud olla. Sest unustamine, kus pole valu ega mälestusi, on eluterve tühjus. Vajan seda rohkem kui seksi. See on lõplik seadistus eluterveks emotsionaalsuseks. Järgmine intiimsuhe saab olla ainult tõeline ja südamest pühendumine, mis on 3D reaalsuses võrreldav abieluga. Ja kui ma seda ei saa, siis ega ma midagi muud ei taha ka. Sest mul on just nii tõsiselt nii kõrini kõigist neist lollidest poisikestest. Lausa nii kõrini, et planeerin sotsioloogia doktorantuuri intiimsuse ühiskondlikke tagamaid uurima minna, kuna see patrarhaadi ventileeritud pask on mööda kõiki ühiskondlikke pindu laiali pritsitud.

Aga tulles mõttetute meeste tuuma juurde, siis võiks seda illustreerida meenutusega lapsepõlvest. Olid sügavalt hämarad üheksakümnendad, ilmselt lõpu poole. Meie perekonna tuttav oli just abiellunud. Mäletan, et too mees oli minu meelest täielik koll. Ta oli suur, vuntsidega, karvane, vist veidi tumedama nahaga, nagu grusiin vms. Enne abielu oli mees olnud väga hea. Naine oli pulmapiltidel sefiiritordi moodi kleidis, neil oli selleks ajaks juba kolmeaastane poeg ka. Ei olnud uisapäisa minek. Nii. Ja siis, kui nad abiellunud olid, hakkas mees naist peksma. Need olid terroriseerimis-sessioonid, milles puudus mehepoolne häbitunne. Külalisi täis majas pöördus mees naise poole, et «omaette rääkida», mis tähendas seda, et ta surus naise vastu seina, hoidis teda oma keha massiiviga kinni ja terroriseeris ning peksis, hoolimata sellest, et inimesed olid õue tulnud ja seda pealt nägid.

Mõttetuse seisukohalt vaadates on siin mitu dimensiooni. Esiteks pidi too mees naise juriidiliselt enda omaks tegema, sest selle läbi oli ta haiges peas õigustus naist objektina kohelda. Ta jutt oli paranoiline, tõenäoliselt psühhopaatia meistriklass, kui kogu eelnevat ülesehitustki arvesse võtta. Psühhopaatia omakorda on kapitalismi kes-ees-see-mees hierarhias väga soodustatud seisund, sest mida vähem suudab inimene arvestada teise tunnetega, seda «kaugemale ja kõrgemale» ta minna suudab. See tähendab ka laipadest üle minemist. Ja millekski muuks ei saagi mehe tegevust lapse ja naise seisukohast nimetada kui emotsionaalseks hävitamiseks.

Teiseks: miks külas olnud mehed midagi naise kaitseks ette ei võtnud? Mida nad saanuks teha? See on tõesti moment, kus naisel on kohatu teist naist kaitsma minna, kui tolle abikaasa teda töötleb. Paradoksaalselt on paarisuhe, ükskõik milline see on, kahe inimese vaheline maailm. Sealt kaovad välise maailma reeglid ja normid, kuni üks selle maailma liikmetest sest välja ei murra. Mul ei ole siinjuures mitte mingit õigust arvamust avaldada naise võimaluste osas, kellel on vägivaldse mehega laps, sest on tõenäoline, et just lapsest on tehtud manipuleerimise sihtmärk. See on maine põrgu ning suurim risk, mida üks naine oma eluga teha saab – lapse saamine mehega, kes tundus usaldusväärne. Aga kui sügavalt me saame kedagi üldse kunagi tunda, et midagi sellist välistada?

Üks hiljutistest kuuldud lugudest rääkis veel ka sellest, kuidas isa ema peale suusareisil kuses, samal ajal kui laps pealt vaatas. No ei tule mitte kuskilt mul seda isu lapsi saada. Küll aga suureneb isu meestele raha eest peale kuseda. Ja see ei tähenda kätte maksmist selle eest, et ta oli paha poiss, vaid praktilist loengut teemal, mida tähendab naise austamine. Siin ei ole probleem mitte lihtsalt selles, et tegu on kultuuriliste hälvetega, milles on süüdi mehed, sest nad on mehed, vaid eneseteadvustamise fookusesse seadmine. Ka naised vastutavad oma poegade väärtushinnangute kujundamise eest. Naised on need, kes on pojad sünnitanud. Mitte keegi ei ole üdini halb, aga lapse saamine on segu ahelreaktsioonidest, mis nii mõnelgi juhul saaksid olla kontrollitavad, ent see pole kunagi lõpuni võimalik. Me ei suuda ilmagi ennustada, mis siis veel rääkida suhete planeerimisest, ent me saame olla teadlikud sellest, millest lähtuvalt valikuid teeme.

Peamine idee, mida antropoloogia-õpingutest endaga kaasa võtsin, oli see, et mitte miski pole iseenesestmõistetav. Mitte midagi sellest, mis inimeste vahelise suhtluse käigus toimub, pole seal niisama lambist. Suhted ja inimesed on meie eksistentsi pikendus, samavõrd reaalsed oma mittemateriaalsuses kui meie «ise» me kehas. Uurija seisukohast leian, et pean oma mentaalset, emotsionaalset ja füüsilist platsi väga puhtana hoidma, et ühiskonna ja indiviidi suhete ristumispunkte selgelt näha suudaksin. Tõenäoliselt teeb see minust töönarkomaani, aga see on vist ikkagi parem, kui olla suhtesõltlane. Vähemalt on see mingi liikumine suhtesõltuvusest edasi. Huvi elu vastu kõige üldisemas mõttes peaks ju üle kaaluma huvi isikliku suhtenarko rahulduse ees. Ja kui kunagi leidub taaskord üks mees, kes suudab leppida sellega, et ta jääb mu elus teisele kohale, siis uks on ta jaoks avatud.

Tagasi üles