EVOLUTSIOON Elades nagu linnuke oksal päästad iseennast ja maailma

Foto: Amédée de Caranza
Linda-Mari Väli
, Ajakirjanik ja vabamõtleja
Copy

Inimene ei tea teistest loomadest tegelikult midagi. Vaadates aga “linnukesi oksal” leiame, et nende elu on muretu ja vaba. “Metsikult” elavate maalaste eksistents paistab ühelt poolt märksa ebakindlam kui tsiviliseeritud inimesel, kes ei pea iga hetk valmistuma kiskja rünnakuks või sõltuma täielikult järgmise jahiretke tulemusest. Teisalt näib aga väljakutseterohke ja otseselt oma keskkonnaga seotud elu vabastavat ka stressist ja muredest, mis nõndanimetatud heaoluühiskonna asukaid pideva koormana rõhub.

Elu ühtses ökosüsteemis, nagu seda praktiseerivad vastastikkuses koosmõjus elavad organismid, kellest inimene ühes oma aretatud pudulojustega ikka enam irdub, pole kahtlemata vaid lust ja lillepidu, aga ka karm ja väljakutseterohke. Samal ajal viib selline elu naturaalse “ühiskonna” liikmed vahetusse kontakti hetke ja maailmaga, millest inimesed oma tehnoloogilise elulaadiga üha enam kaugenevad.

Ometi pole linnukesel oksal ja teistel metsiku maailma asukatel inimese igapäevamuresid töö, hindade tõusu või võimaliku tuumasõja pärast.

Kontakti keha ja eneseteadvuse vahel otsitakse küll joogapraktikatest, eneseabiõpikutest või psühhofarmatseutikumidest, samas kui nõndanimetatud loomuliku elu praktiseerimine näib võimatu, koguni mõeldamatuna. Metsikult elavate loomade maailm paistab suurele osale ühiskonnaks nimetatavast inimkolooniast õudsena. Sõltuda läbinisti vaid iseendast, oma ümbrusest ja võibolla ka perekonnast või karjast, tundub tsiviliseeritud tingimustes kasvatatud inimmeelele äärmuslik ja jube. Miski, mida vaid kõige väiksem osa “kodustatud” kahejalgsetest vabatahtlikult valiks.

Ometi pole linnukesel oksal ja teistel metsiku maailma asukatel inimese igapäevamuresid töö, hindade tõusu või võimaliku tuumasõja pärast. Ökosüsteemi sümbiootilises koosluses elavate maalaste “mured” on t õ e l i s e l t olemas. Need on kõige otsesemas mõttes elus püsimisega seotud sündmused, mis lasevad intellektil, kehal ja seda ümbritseval ruumil loomupärases kooskõlas toimida.

Linnuke oksal kogeb (eeldatavasti) lisaks ellujäämisega tasustatavatele väljakutsetele ka tsiviliseeritud inimesele tundmatut muretust ja eneseküllasust.

Ohtu märgates tuleb sellele reageerida põgenemise või enesekaitsega. Söögi leidmine ja ühes sellega ka ellujäämine on otseselt seotud indiviidi oskuste ning kogemustega. Jne. Keha tugevus ja vahetu kontakt loomuliku ümbrusega, samuti DNA-sse salvestatud instinktide ehk evolutsiooni käigus talletatud kogemuste hea tunnetamine tagavad ka paremad võimalused oma “loo” edasi jutustamiseks läbi järeltulijate ja nende järel tulijate ja nende järel tulijate.

Ka meie keha ehitus ja toimimine on arenenud vahetus kooskõlas loomuliku loodusega. Eneseteadvuse erinevatele ärritajatele nagu sugutung, nälg, janu või ohuallika ilmumine reageeritakse vastava kehalise mehhaanika ja biokeemiaga. Organismi ainelise struktuuri ja seda ühendava eneseteadvuse eesmärgid langevad sellisel juhul kokku, tagades ka nõndaöelda orgaanilise rahulolu elu puhkehetkedel. Linnuke oksal kogeb (eeldatavasti) lisaks ellujäämisega tasustatavatele väljakutsetele ka tsiviliseeritud inimesele tundmatut muretust ja eneseküllasust. Selle tingib täielik vastavus oma kehalise loomuse ja naturaalselt kujunenud rolliga ümbritsevas looduses.

Kehast lahutatud inimene

Evolutsioonilises mõõtkavas on inimese meel vaid üürikest aega kohanenud selliste erakordsete virtuaalreaalsustega nagu keel või sotsiaalsed hierarhiad ja kooslused. Ometi on säärastest sümbolistlikult kodeeritud tehismaastikest kiiresti saanud ühiskonda valitsevad ja defineerivad jõud. Veelgi uuemad on kõikvõimalikud audiovisuaalsed meediumid filmide, videomängude jms näol, mis vahendavad inimesele tegelikkuse kogemust näiteks ohtliku seikluse näol.

Ehkki meie aju peab talle kanaldatud pilte tõelisteks, reageerime seal vallandatud laengutele, mille eesmärgiks on panna meid liikuma ja elama, äärmisel juhul vaid mängupuldi plõksimisega. Nii käitume risti vastupidiselt sellele, mida keha ootab. Me ei vii ette nähtud lõpuni biokeemilist protsessi, mis lugematute esivanemate geenikogumeid käimas hoidis ja kasvatas ning lõpuks praegu kogetava eneseteadvuse ka käesolevasse hetke tõi. Seetõttu ei saa me tunda orgaanilist õnne ehk keha ja eneseteadvuse totaalset kooskõla, mis eristab tsiviliseeritud inimolendeid linnukesest oksal ja teistest metsikult elavatest maalastest.

Sotsiaalsemate loomade puhul nagu hundid, lõvid, kitsed või surikaadid muutub oluliseks ka arusaamine oma rollist ühises karjas. Sellistes kooslustes tuleb vajadusel naturaalsed instinktid, näiteks tung paarituda või teiselt toitu ära kiskuda, ühise kehandi parema toimimise huvides alla suruda. Me ei tea, kuidas sellised varased kehainstinktide represseerimise vormid mõjuvad metsikult ehk küttide ja korilastena elavate karjaloomade psühholoogilisele seisundile. Samas on antropoloogid kogunud ainest metsikult, teiste sõnadega loomulikult “karjades” elavate inimeste kultuurist ja mõtlemisest, dokumenteerides märgatavalt rahumeelsemaid hõimukooslusi kui tänapäevased kõrgtsiviliseeritud kultuurid. Esimeste hulka kuuluvad näiteks Kalahari kõrbe lääneservas elavad !kungid (laiemale avalikkusele tuntud kui bushmanid), kes on eeldatavasti inimese tekkimise algusaegadest saatnud oma päevi mööda üsna samalaadsel, tehnoloogiliselt algelisel viisil, elades võrdlemisi suures sotsiaalses võrdsuses ja rahus.

Orgaanilises maailmas on vägivallal pigem praktiline, aga mitte sümboolne ja fetišeeritud tähendus.

Üldistades võiks seega öelda, et mida loomulikumalt ehk looduse ja kehaga vahetumas seoses elatakse, seda vähem esineb ka sellist vägivalda, mida me seostame just t s i v i l i s e e r i t u d inimesega. Võimatu on öelda, kas selle põhjuseks on inimese irdumine loomulikust elust või siis küüniline võimalus, et varasemalt polnud sellisteks tegevusteks lihtsalt piisavalt ajalisi ja ka ühiskondlikke ressursse. Aga faktiks jääb, et mida enam inimeste ühiskond “areneb”, teiste sõnadega kasvab, komplitseerub ning ühise jõu kooskõlastamises võimestub, seda enam näeme kõikvõimalike perverssete tendentside esile kerkimist.

Võiks ju vaielda, et vägivalda esineb ka loomariigis. Ometi pole seda laadi jõledusi, nagu näiteks oma liigikaaslaste pikaldane surnuks piinamine või järjepidev “jahtimine” vaid tapmise kui sellise pärast, loomariigis ja vähemalt siinkirjutajale teadaolevalt ka metsikult elavate inimeste seas eriti märgata. Orgaanilises maailmas on vägivallal pigem praktiline, aga mitte sümboolne ja fetišeeritud tähendus.

Jällegi võiks väita, et meie ühiskonnas esinevad vägivallateod on alguse saanud ikkagi loomuliku ja loomaliku elu toorusest ning nõndaütelda seadusetusest, kuna metsikus maailmas pole sellistel perverssustel ja anomaaliatel lihtsalt võimalik välja areneda. Aga ka sellisel juhul jääb faktiks, et seal, kus me näeme seemneid, näeme neid ainult seepärast, et inimese tsiviliseerumine ning loomulikust elust irdumine on olnud vastavatele “seemnetele” kohaseks keskkonnaks ja toiduseks. Inimliku sadismi erinevaid vorme kohtame läbi aastatuhandete mitmesugustes vormides ja arenguetappides, aga ka praegusel sajandil pole selline käitumine kuhugi kadunud, vaid ainult peenenenud, tekitades terveid põrandaaluseid vägivallakogukondi, näiteks pedofiilide võrgustikke, mille eesmärgiks on läbinisti ebaloomulike ja naturaalsest maailmast irdunud tungide rahuldamine.

Tsivilisatsiooni tingimustes pole inimese identiteet, sotsiaalne positsioon ning koguni tema meelelised kogemused enam vastavuses kehasse kätketud evolutsioonilise kogemuse ja sellest johtuva mehhaanikaga. Inimese leiutatud ja kasutusele võetud tehnoloogiad ning nähtused pakuvad kehale, meelele ja eneseteadvusele läbinisti uudset kogemust, millega kohanemist võiks teatud mõttes näha kui looduse suurt eksperimenti, mille tulemust veel keegi ette ei tea. Ka mitte tervet mateeriat ühendav totaalne kvantarvuti ise, mida me tavapäraselt looduseks või kosmoseks nimetame. Siiski näib, et kogu tehnoloogilisele arengule vaatamata on inimene psühholoogiliselt üha haavatavam, kannatades ühelt poolt depressiooni ja närvihäirete, teiselt poolt sadistlike ja retsidivistlike käitumismustrite all.

Teiste sõnadega – kuidas olla nagu linnukene oksal, kes elab kooskõlas looduse ja oma kehaga, hoides nõnda nii iseennast kui maailma.

Ehk oleks inimesel lisaks intellektuaalse ja tehnoloogilise poole arendamisele vaja senisest enam uurida ka oma naturaalset loomust, instinkte ja looduslikku kohta maailmas, et areneda terviklikumaks olevuseks – nõndaöelda tõeliseks inimeseks, kes suudab lisaks mõtete ja tehnoloogia koordineerimisele ka oma keha ja meelt paremini valitseda. Tõeline vabadus ei alga planeedi ja loodusjõudude, vaid oma keha ja emotsioonide haldamisest. Kui me soovime seda saavutada, siis tuleb uurida, mida meie kehad kõrgtsivilisatsiooni tingimustes tegelikult tunnevad ning kuidas kogeda naturaalset õnnetunnet inimlikus eneseteadvuses, mis loomulikust eluviisist ikka kaugemale jääb. Teiste sõnadega – kuidas olla nagu linnukene oksal, kes elab kooskõlas looduse ja oma kehaga, hoides nõnda nii iseennast kui maailma.

Tagasi üles