TOMMYBOY INTEKAS ⟩ Teresa Lane: parim ja lõputu inspiratsiooniallikas on elu ise

Teresa Lane (Austraalia/Hispaania) on omandanud bakalaurusekraadi ehtekunstnikuna 2003. aastal Melbourne'is, Austraalias ja töötas omanimelises ehtestuudios kuni 2005. aastani, mil jätkas magistriõpingutega RMIT ülikoolis. Õpingute käigus viibis ta Eesti Kunstiakadeemias ühe semestri vahetusõpilasena ja siin süvenes kunsti üldaluste õppimisse. Oma töödega õnnestus tal jõuda 2007. aastal tunnustatud Saksamaal toimuva rahvusvahelise ehtenäituse «Shmuck» väljapanekusse, mis avas mitmeid uusi uksi tema loomingule. Teresa on pikemalt peatunud ka Idar-Oberstein residentuuris Saksamaal, kus õppis kivi lõikamist. Saksamaalt naasis ta Eestisse ning tegutses Tallinnas, Polymeri perfomance-kunstnike rühmituses. Peale kodumaale tagasipöördumist töötas ehtekunstnikuna kuni 2014. aastani ja siis otsustas kunsti tegemisega võtta pausi ning liikuda tagasi Euroopasse, täpsemalt Hispaaniasse. Seal töötas Teresa inglise keele õpetajana, kuniks tal tekkis uuesti vastupandamatu soov pöörduda tagasi kunsti tegemise juurde.

Pühapäeval, 17. juulil 2022, 13:30–16:30 avatud uste päeval Vaskjala Loomeresidentuuris toimuvad suviste residentide Alberonero (ITA), Teresa Lane'i (AUS) ja Maya Simkini (US) kunstiesitlused. Sündmuse link FB: https://www.facebook.com/events/5877489395599034

Tere tulemast Vaskjalga! Sul on Eesti kogemus varasemast olemas, õppisid 2005–2006 Eesti Kunstiakadeemias ja 2008 tegutsesid Polymeris, olles osa performance-kunstnike rühmast. Lugesin sinu biograafiast, et 2015 otsustasid teha pausi kunstnikuna tegutsemisse. Kas võib öelda, et nüüd Vaskjalas teed n-ö comeback'i kunsti tegemise juurde?

Jah, 2015 otsustasin panna kunstitegemise pausile, olin segaduses enda loomise osas, mu praktikad ja õpitud oskused (väärismetallide ja juveelidega töötamine) ei aidanud mu ideede teostusele kaasa ning oma osa mängis ka see, et ma ei leidnud endas jõudu, et lisaks loomisele tegeleda ka pideva enesereklaami ja loomingu müümisega. Otsustasin kolida Hispaaniasse, Barcelona linna täpsemalt ja hakkasin seal õpetama inglise keelt. Õpetajatöö kõrval tegin assistendi-asjaajaja-abilise tööd ühele Saksa päritolu endisele elukutselisele pokkerimängijale – see oli samuti täiesti uudne ja teistmoodi kogemus. Barcelonasse kolides ei olnud mul enam mitte mingisugust seost senimaani kunstnikuna töötamise ja tegutsemisega, see osa mu senisest identiteedist jäi Austraaliasse maha. Esteetiline tunnetus ümbritsevasse ei kadunud muidugi kuhugi, ikka avastasin, et kipun enda ümber olevat ruumi või kasvõi suvalisi asju laual sättima mingisse kompositsiooni (naerab).

See idee, mida ma soovin siin teostada, on mu peas küpsenud juba päris mitu aastat ja nüüd tundsin, et aeg on õige – naasta kunstiga aktiivselt tegemise juurde ja teha teoks oma visioon. Projekti võib nimetada «Unenäo relvad» ja need on siis sellised fantaasiarelvad, millega olen unes võidelnud erinevate pahalastega. Praegune plaan on projekt teoks teha ja siis mõtlen edasi, kas naasen täielikult kunstniku elu juurde. Elame-näeme.

Kui raske või kerge on tänases maailmas üldse luua kunstniku identiteeti või kuvandit? Kogu (enese)reklaam, suhtlus ja muu selline on liikunud suuresti veebikeskkondadesse, see annab häid võimalusi piiride üleselt endale nime teha, aga samas kõige selle haldamine röövib ka hulga aega ja energiat.

Jah, tõsi on, et kunstnik peab alati olema mitmes rollis – looja, manager jne. Loomise jaoks vajaliku hankimine ja tegemiseks vajaliku koha või kohtade leidmine on ka ju omaette asjaajamine. Mõne kunstniku jaoks on see loomulik oskus, minul on selle kunsti tegemise kõrvalt askeldamisega nii ja naa. Prioriteetide lahterdamine tähtsuse järjekorras on tasakaaluks väga vajalik oskus, paraku ei kipu mul see alati välja tulema. Ehtekunstnikuna oli väga oluline kohe algusest peale luua endast n-ö kaubamärgi kuvandit – aa, see on Teresa Lane! Ja siis mingil hetkel tekkis mul veidi tõrge mõttest, et kunstniku kaubamärgi tuntus on olulisem minu tööde unikaalsusest või omapärast või see omab kuidagi suuremat tähtsust kui need asjad, mida ma teen.

Kas Austraalia ja Euroopa kunstiringkonnad või protsessid, mis toimuvad, on väga erinevad?

Kardinaalselt vast mitte, pigem on Euroopa kiirem ja avatum ideede osas, kunstnike suhtlust on rohkem. Jah, siin on [Euroopas – toim.] kiirem vool ja trendid on sarnastel radadel nii Tallinnas, Berliinis, Barcelonas kui ka mujal. Kunst on liikuvam, näituseid ja galeriisid või muid eksponeerimise kohti rohkem. Austraalias seevastu on vastavad kogukonnad eraldatumad, Sydneys omad ringid ja Melbourne'is omad. Võibolla mängivad seal rolli ka megasuured vahemaad. Austraalia on nagu suures mullis ja sealsed linnadepõhised kunstivoolud nagu mullid mullis. Euroopa seevastu on kihilisem, huvitavam ja reaktsioonilisem.

Mis sind inspireerib, kes on sind liigutanud, millised meeleolud sind haaravad?

Hmm, üldiselt on parim ja lõputu inspiratsiooniallikas elu ise oma ootamatute pöörete, suhete ja muu olemise virvarriga. Ehtekunstnikuna on mu mõttemahlade liikumine seotud materjaliga – selle kuju, detailid, omadused ja muu selline. Vestlused oma sõpradega ja mida abstraktem teema, seda huvitavamad ideed kooruvad.

Unenäo relvad – mis need on?

Need on relvad, mis aitavad magades võidelda õudusunenägudega ja igatsorti kollidega, kes unes kipuvad ründama. Ma annan neile füüsilise kuju, kuna tegemist on ikkagi minu tõlgendusega relvadest, siis suurem osa neist ei tundu esmapilgul isegi päris relvade moodi. See mõte unenäo relvadest joonistus välja ühel eluperioodil, kui nägin praktiliselt igal öösel luupainajaid. Mind vaevas trauma, mille põhjustas kunagi toimunud rünnak, ja mingil hetkel nägin unenäos, et mul oli mingi imelik fantaasiarelv, millega sain ründajale vastu hakata, ja see tunne, kui ma olin unenäos ta tümaks teinud, oli nii vabastav!

Unenägudest rääkides: mulle tundub, et tänases maailmas on meil kõigil üks jagatud unenägu nimega Internet. Kunst on samuti liikunud veebi – NFT-d, virtuaalgaleriid, kunstnike kodulehed ja reklaam. Kui suur pöördepunkt see on kunsti tarbimise seisukohalt?

Jah, muutused selles osas on jõulised ja raha teenimise seisukohalt on kõik need interneti võimalustel põhinevad uued keskkonnad väga suure muutuse toonud. NFT-dega [plokiahela tehnoloogial põhinev kunstiteoste ostu-müügi süsteem – toim.] pole ma ennast veel põhjalikult kurssi viinud, aga see tundub huvitav. Mulle tundub see hea viisina jagada oma kunsti oluliselt suurema hulga inimestega, kui siiani kasutusel olnud võimalused seda on pakkunud. Just noorem publik on väga avatud ja positiivselt meelestatud selliste uute võimaluste osas. Digitaalne kunst annab võimaluse tutvustada nii mineviku kui tuleviku loomingut ja see toob loodetavasti juurde veelgi rohkem huvilisi. Või on see hüppelaud füüsilise kunsti tarbimise juurde.

Kunstnikud, ükskõik millise spetsiifilisema suunitlusega, on alati hoidnud au sees käsitööoskusi. Kas selline pööre virtuaalsuse ja digitaalse suunas ei ohusta vanade oskuste hääbumist?

Ma ei ole selles kindel, et nii läheb. Isiklikult võtan igasugust digitaalset töötlust ja loomist ühe viisina teiste kõrval ja ei arva, et vanad oskused selle pärast välja sureksid. Me vajame käsitööd ja neid oskusi mitte ainult kunsti tegemiseks, vaid igasugustes elulistes olukordades. Käsitöö on nüansirohkem ja soojem oma inimlikus ebatäpsuses. Igas loomise oskuses või viisis on omad piirid ja võimalused, meie võimalus on neid maksimaalselt rakendada või kombineerida. Tehisintellekt on kiretu ja teda ei vaeva moraalist, eelarvamustest või kogemusest tulenevad piirangud. Küsimus on pigem selles, kuidas me kasutame uute tehnoloogiate võimalusi ja potensiaali millegi loomiseks.

Rohkem infot kunstniku kohta: https://teresalane.blogspot.com/