EBAPOPULAARNE ARVAMUS ⟩ Eesti kvaliteetmeediale saab saatuslikuks rämpstarbija

Olles nüüd pool aastat ajakirjanduse ja selle tarbija suhet uurinud ja olen selleks arvamuseks viimaks valmis. See suhe on halvas mõttes meediatarbija suunas mitmele poole kaldu. Kui mitte öelda, et seda suhet ei olegi. Meedia elab oma kvaliteetelu ja selle tarbija oma, ma ei oska sõnadesse pannagi, mida...

Kõigepealt. Nii kui ilm soojaks läheb, on meediatarbija rannas, niidab muru või grillib kusagil vorste. Lehte jääb lugema ainult see, kes ei saa liikumispuude tõttu kodunt välja, kes on viimaseid päevi rase või kuidagi teistmoodi koduseinte vahele aheldatud. Ma küsin teilt: kuidas saab Indias ja Alžeerias ajakirjandus ilmuda, kui seal on kogu aeg hea ilm? Ah? Te ei oska vastata? Sest neil on uudishimu! Ja neil pole raha.

Vihmaste ilmadega arvutite taha naasev lugejaskond alustab sotsiaalmeedias virisemist: see lugu ei kõlba, teine ei kõlba, kolmaski mitte. Aga milline lugu kõlbab? Te tulete lehte lugema halva ilmaga, tuju on pekkis, tikud on märjad, te ei saa oma kuradi grillpanni tööle ja siis saabki ajakirjandus oma koosa. Selle eest, et ilm halb on! Andke meile horoskoopi, aga vaadake, et mu tähtkujul seekord sitaks hästi läheks.

Okei, mõnedele lugudele siiski halastatakse ka ja neid loetakse! Ma näen siit täpselt, mida loetakse. Naine kukkus neljanda korruse aknast alla, mees sai Mustamäe teel kaubiku käest löögi, naine sooritas enne surma südantlõhestava Google'i otsingu, õpilasega seksuaalsuhtes olnud õpetaja mõisteti 20 aastaks trellide taha.

Kust ma võtan teile igal hommikul ühe müksu, ühe allakukkunu ja ühe perverdist õpetaja? Te ei ela Pekingis. Aga muud te ei loe. Ja kui te lehti ei loe, lastakse ajakirjanikud lahti. Ma ei imestaks, kui varsti mõni ajakirjanik ise meelega auto ette või kuskilt alla hüppab, tahaks ka ju korra elus loetavat lugu kirjutada. Samas nii head, loetavat kui südantlõhestavat. Mida kauem te seal rannas vedelete, seda südantlõhestavamaks ajakirjandus muutub. Inimestel saab raha otsa, lasteaiamaks jääb maksmata, Netflix lülitatakse välja, elekter niisama ja külmkapp sulab üles. On see piisavalt südantlõhestav?

Vanasti oli ajakirjandusel veel see nipp, et kohe, kui päike välja tuli, hakati nahavähist rääkima, inimesed ei julgenud randa minna ja pükse jalast võtta, nüüd see enam ei tööta. Võiks ju põhjaliku uuriva artikli kirjutada, selle kallal kuu aega vaeva näha, aga keegi ei loe nagunii, sest kuradi vihma ei tule kunagi piisavalt, ainult paar laiema pildi meest tulevad haukuma ja rääkima, kuidas asjad tegelikult on. Eestlane on kuradi tarkpea, Venemaal ei koti meediatarbijat üldse, kuidas asjad tegelikult on.

Kurat, jah, ma ei tea, kui sul meedia ja oma riigi vastu usaldust ei ole, mille järgi sa siis elad? Enda mõistuse või? Seda sul ju ka ei ole, muidu viiks sa juba lehepuhurit hooldusse, saaks veel pool sügist ka meediast eemale.

Eks sügisel, kui kütte ja elektriarved tulevad, hakkavad inimesed jälle paaniliselt lugema. Siis on huvi tagasi, siis huvitab neid, kuhu nende raha jäi. Aga ajakirjanikud on selle aja jooksul kõik lahti lastud ja te loete elu lõpuni seda, mida mina teile kirjutan. Et naine kukkus esimese korruse aknast alla, mees sai Mustamäe teel kaubiku käest löögi, naine kukkus teise korruse pealt alla, mees sai Mustamäe teel kaubiku käest kaks lööki... ja nii aegade lõpuni.

llusat suve!