BUKOWSKI ⟩ Miks sa üritad?

Nooruse ja ambitsioonikusega on seotud ohtralt illusioone. Et kuskil mujal on kõik tunduvalt parem. Et see eesmärk on kõike seda väärt. Reaalsus on pahatihti see, et olulistel asjadel ei kipu olema eesmärki. Tegevus ise ongi eesmärk iseeneses. Nagu ka lugu insipireerinud Charles Bukokwski ise on öelnud:

«We work too hard. We try too hard.

Don’t try, Don’t work.

It’s there.

Looking right at us,

Aching to kick out of the closed womb.»

Modernset ühiskonda meie ümber võiks kirjeldada kui ühte ürituste ehk nurjaläinud katsete jada. Ja mitte positiivses mõttes, et sellest midagi õpitaks, vaid ollakse juba algusest peale valel rongil. Teatavasti, kui sa oled valel rongil, siis on iga peatus vale peatus. Taaskord lisaks oma sõnadele kaalu kasutades Bukowski loomingut – seekord dialoogi filmist Barfly, millele Bukowski kirjutas stsenaariumi ja kus peategelane Henry Chinaski oli Bukowski romaanide mina-tegelane:

Henry: This is a world where everybody's gotta do something. Y'know, somebody laid down this rule that everybody's gotta do something, they gotta be something. You know, a dentist, a glider pilot, a narc, a janitor, a preacher, all that. [sighs]

Henry: Sometimes I just get tired of thinking of all the things that I don't wanna do. All the things that I don't wanna be. Places I don't wanna go, like India, like getting my teeth cleaned. Save the whale, all that, I don't understand that.

Jim: You're not supposed to think about it. I think the whole trick is, not to think about it

Sarnane lugu on ka kirjutamisega. Liiga paljud üritavad seda teha, eriti 21. sajandil, kus iga vähegi tõsiseltvõetavam testosterooni täis ambitsioonihärg kirjutab oma iganädalast kirja oma e-maili tellijatele. Millest küll kogu aeg nii palju kirjutada on? Isegi kui elada väga seiklusrohket elu, siis iga nädal on palju. Seda enam, et asjad kipuvad korduma. Ja kordumine ei ole enam huvitav. Kui sa jood ennast korra nädalas täis ja paremal või halvemal juhul pead kaklema, siis sa oled litsenseeritud elumees. Kui teha seda iga päev, siis lihtsalt suvaline parm. Ehk kõige huvitavam tunne või arusaam, mis Bukowski lugedes tekibki, ongi elu lihtsus.

Keegi ei taha kirjutada lihtsatest asjadest. Mingit kuradi moodi on tekkinud arusaam, et keerulistest, olulistest asjadest peabki olema keeruline kirjutada. Tegelikult kirjutavad kõik laias laastus samadest teemadest, lihtsalt ühed, endi meelest intellektuaalid, lisavad sinna sõnavahu. Noh, umbes, et kui ühele ossile ei meeldi teine, siis öeldakse seda otse näkku või pannakse õlamüks, et lõpplahendit initseerida. Aga saab ka teisti, nagu näiteks Brüsselis asju aetakse – mingitele lihtsatele isiklikele ebameeldivustele ehitatakse mitu kihti peale ja teistele räägitakse juttu, et jaa, jaa, teema oli riietuse üle.

Selles osas on keeruline ette heita midagi inimestele, kellele meeldib pidu panna. See on vast kõige univeraalsem ja lihtsam tegevus, millel ei ole mingeid suuremaid eesmärke. Kui just ennast täiesti perse joomist eesmärgina mitte arvestada. Hea peo märksõna on täielik volatiilsus. Nagu aktsiaturgudel, aga inimestega. Nii mõndagi huvitavat võib juhtuda. Ja volatiilsust tekib juurde, kui kõik inimesed on suutnud oma eesmärgid vähemalt üheks õhtuks maha juua. Ja palju õnne inimestele, kes suudavad seda teha kainelt. Tuletan meelde – kõik inimesed ei ole Buddhad. Ja lihtsam on õllel kork pealt lüüa, kui tundide viisi mediteerida.

See on eriti jumalik tunne (ehk isegi suur osa inimeksitentsist), kui näiliselt mitte vaeva nähes tekib juhuslikult tulemus, mille üle saab rõõmu tunda.

Oleme liikunud iga hinna eest inimelu säilitamise poole. Täpsemalt selle poole, et inimesel poleks nii suurt valikut, mida oma näruse eluga teha. Samal ajal sellest põnevust ja äärmusi välja imedes. Sa pead sööma kindla hulga kaloreid päevas. Sa pead iga päev tegema 10 000 sammu. Sa pead iga päev sama arvu tunde töötama. Või noh, vähemalt teesklema, et sa seda teed. Mõistlik on ka osta hulgi Tupperware kausse, et lõunaks söök kaasa teha. Kunagi ei tea, kuidas lisa paarsada kalorit võivad su tuleviku perspektiive mõjutama hakata. Ja kogu selle jutu kulminatsiooniks on Bukowski sõnad, muuseas märgatavat mõju ja värvi annab juurde see, kui oled kuulanud, kuidas ta oma tekste ette loeb:

«Some people never go crazy. What truly horrible lives they must lead.»

Kokkuvõtvalt viib Bukowski meid tagasi selle juurde, mis on päriselt oluline. Ja kirjutab loomulikult sellest, mis on tema jaoks oluline. Alkohol, pidu, naised, kirjutamine ja mõttetu kannatamine. Kõige sellega on minu jaoks seotud üks märksõna – universaalne eesmärgitus. Sa ei pane pidu, sest sul on eesmärk peoga kuhugi välja jõuda. Sama lugu ka loomingu ja kirjutamisega – kui sa pead selle jaoks vaeva nägema ja kangutama, siis oled lihtsalt järjekordne tellis seinas. Jumal või keegi on töö selle nimel juba varem ära teinud. Mõttetu kannatamine on ilmselt temaatika, mis seob kogu ühiskond. Bukowskit peksis isa lapsena niisama. Tavaliselt leitakse kannatamise kui probleemi lahendamiseks põhjus, eesmärk, et muuta asi mõttekaks kannatamiseks. Pole ehk äärmuslikumat näidet ühiskonnas, kui võtta 30 aastaks pangalaen, et anda oma kannatamisele tähendus – what truly horrible lives they must lead.

Siinkohal lõpetan Bukowski märgiliste ridadega kirjutamise (ja ka elu kohta üldisemalt):

«Too many writers write for the wrong reasons.

They want to get famous or they want to get rich or

they want to get laid by the girls with the

bluebells in their hair… When everything works best,

it’s not because you chose writing, but because writing

chose you. It’s when you’re mad with it. When it’s

stuffed in your ears, nostrils under your finger nails.

it’s when there’s no hope but that.»