PSÜHHOLOOGIA ⟩ Kas retsidivism sünnib kurjusest või haigest peast?

Tänapäeva psühhiaatrias räägitakse üha rohkem sellest, kuidas psühhopaadid ja antisotsiaalsed inimtüübid, kes vastutavad tihtipeale kõige jõletumate vägivallakuritegude eest, on kas sünnipärase või traumajärgse ajuhäirega sõna otseses mõttes haiged inimesed, kelle tegude taga on sundkäitumine, aga mitte vaba valik. Ometi ei soovi laiem avalikkus seda enamasti mõista.

Kurjategijaid koheldakse kui inimesi, kes on langetanud otsuse kriminaalsele teele minna justkui vabatahtlikult, väärides selle eest ühiskondlikku hukkamõistu ja ehk koguni kannatusi. Samas tahaks küsida, et kui tegemist polnud vabatahtliku valikuga, siis kuidas peaksid karistused ja avalik alandamine antisotsiaalset käitumist ära hoidma või ravima? Kui aga karistamise eesmärgiks polegi vägivallategude ära hoidmine ja kurjategijate ümberkasvatamine, vaid ainult ülejäänud ühiskonna õiglustunde rahuldamine, siis kas pole see nõndanimetatud õiglustunnegi teatavat liiki verejanu, mida sotsiopaatilistest häiretest vabad inimesed tegelikult tundma ei peaks?

Juba 1990. aastal linastus Ameerikas dokumentaalfilm «Raevukas laps: lugu väärkohtlemisest» (Child of Rage: a story of abuse), mis tõi vaatajateni tõestisündinud loo adopteeritud tüdrukust, kes hakkas juba varases eas piinama oma nooremat, samuti lapsendatud venda. Filmi jooksul selgub, et tüdruk kannatas juba enne üheseks saamist oma bioloogilise isa pideva seksuaalse väärkohtlemise all, mis eeldatavasti tekitaski konditsiooni, kus traumeeritud laps ei suutnud ümbritsevatega normaalselt empatiseerida. Ta soovis oma vägivaldseid tunge teiste peal välja elada samamoodi, nagu neid varasemalt tema peal välja elati.

Beth Thomas rääkimas intervjueerijale oma kavatsustest. Tänaseks on Beth ravitud ning töötab medõena. Foto: Ekraanipauk filmist «Child of Rage: a story of abuse»

Ehkki esmalt puudub tüdrukul teiste suhtes igasugune empaatia, siis muutub tema iseloom peale eksperimentaalset käitumisteraapiat oluliselt. Filmi lõpus kahetseb laps oma endisi tegusid siiralt ning valab pisaraid, meenutades oma vennale põhjustatud valu. Ilma spetsiaalse teraapiata oleks tütarlapse vägivaldsed tungid eeldatavasti aga vaid süvenenud, kasvatades pinnast veelgi suuremale jõhkrusele ja retsidivismile hilisemas tulevikus.

Sarnaseid lugusid, kus kriminaalsete ja sadistlike käitumismustrite kandjad on kannatanud varaste seksuaal- ja/või muude traumade all, võib psühhopatoloogiast leida sadu ja tuhandeid. Tegemist on antisotsiaalse häire ehk sotsiopaatiaga, mille puhul patoloogiline käitumine saab tihtipeale alguse just varasest traumast ja keerulisest lapsepõlvest. Vägivaldset käitumist ja äkkvihahoogusid seostatakse ka peatraumadega, mille osas on uuringud näidanud, et lausa 30% selliste vigastustega inimestest heitleb raskesti hallatava agressiivsusega. Psühhopaatia on enamasti aga kaasasündinud häire, mille puhul on tuvastatud probleeme nendes ajupiirkondades, mida seostatakse emotsioonide ja õppimisvõimega. Probleeme aju normaalses funktsioneerimises on tuvastatud ka pedofiilia puhul.

Ehkki kaasaegne psühhopatoloogia seostab retsidivistlikku käitumist üha enam erinevate vaimsete häiretega, käsitleb kohtusüsteem selliseid kurjategijaid endiselt kui indiviide, kes on langetanud vabatahtliku valiku vägivallaks ja kurjuseks. Nõndanimetatud süüdimatuse diagnoosi ja sellega kaasneva ravi saavad vaid akuutsete vaimuhaigustega patsiendid, näiteks skisofreenikud. Psühhopaate ja antisotsiaalse häire all kannatajaid loetakse aga täiel määral oma tegude eest vastutavaks, kuigi tänapäevane teadus on jõudnud hoopis teistsugustele järeldustele. Veelgi enam – mõningatel juhtudel on rakendatud lausa eksperimentaalseid teraapiaid, mis patoloogilise ja retsidivistlikku käitumise sõna otseses mõttes välja ravivad.

Üheks näiteks oli eelpool kirjeldatud «raevuka lapse» juhtum. Käesoleval sajandil rakendatakse aga veelgi innovatiivsemaid ravimeetodeid, mis ka vanemaealiste patsientide puhul edukaid tulemusi annavad. Nii näiteks on kriminaalse käitumise põhjustajana tuvastatud tähelepanuhäire ehk ADHD (attention deficit hyperactivity disorder) neurotagasisidega (neurofeedback) ravimises dokumenteeritud äärmiselt häid tulemusi.

Foto: Ekraanipauk filmist «A Clockwork Orange»

Neurotagasisideteraapia tähendab põhimõtteliselt seda, et patsiendi aju lülitatakse arvutimängusüsteemi, kus ekraanil toimuvale keskendumine mängu tegevust edendab, tähelepanu hajumine seda aga pidurdab. Põhimõtteliselt reageerib teraapiaalune reaalajas oma ajulainete tööle. Esmased katsetused on näidanud, et juba iganädalaste lühikeste seansside järel on ADHD all kannatavate patsientide seisund kiiresti positiivse suuna võtnud. Ühes sellega paraneb ka ravialuste käitumine ning vähenevad kriminaalsed ja retsidiivsed käitumismustrid.

Paraku pole sellised teadmised laiema avalikkuseni veel kuigivõrd jõudnud. Kui kusagil kõneldakse retsidiividest, siis eeldatakse enamasti, et kriminaalne käitumine on olnud vaba valik ning vägivallategude toimepanijat peaks karistama täie karmusega – ehk rangemaltki, kui seadused ette näevad. Ühest küljest on selline hoiak ohvrite ja nende lähedaste poolt arusaadav, teisalt tekitab aga nii mõndagi küsitavat.

Sest kui eeldada, et inimene on langetanud vägivaldsed valikud täie teadlikkusega, siis peaks see ühtlasi tähendama, nagu oleksid ka kõik ülejäänud samasugusteks tegudeks võimelised ning retsidivismist hoidumine on puhtalt valikuline küsimus. On asjalood tõesti niiviisi, siis mida näitab see inimeste meelelaadi ja olemuse kohta üldisemalt? Kui aga enamikes vägivaldseid tunge ei eksisteeri, siis kuidas saab antisotsiaalsete isiksusetüüpide kohta otsuseid langetada samade mõõdupuude alusel, millega me hindame neid, kes on sündinud tervemate ja tänu sellele ka rahumeelsemate olenditena?

Ehkki inimeste ühiskond on kurjategijaid juba tuhandeid aastaid karistanud ja võllagi tõmmanud, pole vägivald ja antisotsiaalsus ikka veel kusagile kadunud. Sünnitagu seda siis vaesus või haige pea, aga selge on, et karistused, olgu need rohkem või vähem karmid, meie üldist olukorda ei paranda. Mis viib omakorda sotsiaaltöötajate ja psühhiaatrite seas ammu tuntud mõtteni, et kuni me ei käsitle kuritegevust inimkonna üldise haigusena, mida ühiskondlikul tasandil ravida, siis ei ole meil ka lootust vägivallakuritegudest ja retsidivistlikest indiviididest pääseda.

Tervema ühiskonnani jõudmiseks tuleb kurjategijatesse suhtuda teadusliku empaatia, aga mitte nõndanimetatud õiglustundest ajendatud kättemaksujanuga. Alles siis, kui me suudame näha kriminaalset käitumist üldise sümptomi, aga mitte põhjusena, on meil lootust saada mingit selgust selle kohta, kuidas sääraste probleemidega toime tulla ja inimkonna vaimset tervist edendada.