SUVELAVASTUSE ARVUSTUS ⟩ Rakvere teatri «Robin Hood» polnud mingi soustikartul

Eesti suvi meenutab mulle aina enam justkui steroididel jaanipühi – üks napp pööripäev, mille käigus kolme ööpäeva jagu sündmusi läbi sõita ja chek-in'ida püütakse. Juba kevadest peale kruvitakse vaikselt tuure üles, tehakse plaane ning interestitakse FB-event'e, ainult selleks, et ühel hetkel mõista, et igale poole nagunii ei jõua ning ohata meie laiuskraadi suveaja nappuse üle. Õnnelikud on need, kes selle vähese võimalikult mitmekesiseks oskavad punuda või siis pimeda kanana poolkogemata teri leiavad.

Umbes nii läks mul, kes ma viimasel hetkel Rakvere teatri «Robin Hoodile» pääsmed soetasin. Kardan, et minu pime-kana-leiab-tera õnnelikkusele andis suure osa ka etenduse toimumispaiga kodulähedus, kuid see selleks.

Ma ei oska etendusi arvustada. Mõttes, et ma pole kunagi arvanud, et ma oskaksin seda teha nii, et tõsisel teatrihuvilisel seda huvitav lugeda oleks. Ilmselt peab selleks olema selja taga kõva elu- ja teatrikogemust, küllap ka lugemust ja muud silmaringi, et tuua välja niite ja nüansse, mis lugejat kuidagi paremaks inimeseks aitaksid. Ometi tundub mulle, et esineb olukordi, mil peaks nähtut ja kogetut jagama. Viimati (ühtlasi ka esimest korda) kirjutasin ma teatrist siis, kui osalesin Põlevkiviõli nimelisel rännaklavastusel ning selle manipuleeriv toon mind tõsiselt ärritas. Sel korral otsustasin tasakaalu huvides «Robin Hoodi» käsile võtta. Põhjusel, et nood Lammasmäe puhkekeskuses veedetud neli tundi olid suurepärased.

Robin Hoodi lugu ilmselt pikka tutvustamist ei vaja. Sherwoodi mets, Nottinghami šerif, meisterlik vibulaskmine, rikastelt vaestele röövimine, armastuslugu, vaprus jne. Kõik need paljud filmi- ja teatriversioonid, erinevad jutustused ning legendid. Arvan, et vähe oli publiku hulgas neid, kes ei teadnud, mida loost oodata. Pean tunnistama, et ilmselt oli see ka peamine põhjus, miks ma pääsmete soetamisega viimase hetkeni venitasin – no mis on seal siis nii väga erilist, millele oma niigi kullahinnaga suveõhtu kulutada? Milleks osta perejagu pääsmeid, vaatamaks lugu, mis ammu teada?

Rakvere Teatri versiooni kirjutas Urmas Lennuk ühes lavastaja Taavi Tõnissoniga. Õigemini, kirjutas küll Lennuk, kuid Tõnisson osales (erinevatele meedias ilmunud intervjuudele tuginedes) protsessis algusest peale ning üksjagu sai seda kohendatud ka koroona tõttu aasta jagu pikemaks veninud ettevalmistusperioodi käigus. Oli täiesti tuttav lugu. Ilus, sõbralik, erinevaid emotsioone ja vastavalt vaataja taustale kiht kihi haaval mõtisklemist võimaldanud lugu. Ei mingit tüütut tausta ja maailma lahti seletamise pingestatust. Ilus algus, mõnusas tempos lava ja tegelaste avamine, loogiliselt ja rahulikult kasvav pinge, ei mingeid venimisi ega koperdamisi, maitsekalt vahelduvad toonid ja rütmid ning põnevad tehnilised lahendused. Mul oli kogu aeg huvitav. Mu teismelistel lastel oli kogu aeg huvitav.

Robin Hoodi lugu on ka üks paras action. Ratsutamine, mõõgavõitlus, lossid, rüütlid, mets ja küla. Vibulaskmisest rääkimata. Uskuge mind, kõik see oli tolles Lammasmäe jahimaja külje alla jõekaldale paigutatud laval olemas. Sügavalt, sõbralikult ja usutavalt, ilma punnitamise ja higihaisuta. Hoolimata sellest, et täiesti arusaadavalt oli higi ja vaeva tolle loo publiku ette toomisega nähtud. Ma näiteks ei saanudki aru, mismoodi see Robin Väikese Johni vibuga võllanööri otsast alla lasi, aga ta lasi nagu filmis! Ma sain väga hästi aru, et mõõgavõitlus oli teater, kuid see ei olnud mingi odav kõlksutamine, vaid pigem muhe tantsunumber, mis markeeris võitlust kui sellist publikust ja võitluses osalevatest näitlejatest lugu pidavalt.

Või siis koht, kus küla maha põletatakse. Tõrvikud ja tossumasinad, kära ja pinge ning seejärel vaheaeg. Ma jõuan juba viimase stseeni selle 45 minuti jooksul peaaegu unustada, et avastada tagasi istekohale ronides eest ängistava suitsupilve all küla, mille tillukesed palkhooned on mähitud musta läbipaistvasse kangasse. Lihtne ja geniaalne.

Ma ei tea, kas see oli teksti autori ja lavastaja taotlus, et tegelastest keegi mäekõrguselt teistest üle ei olnud, kuid see oli sümpaatne ning pani mind hiljem mõtlema, et alati on meil kõigil mingi oma oluline roll kanda, osadel eesliinil, osadel taustal, kõigil samas terviku mõttes vältimatult vajalik. Robin Hoodile langes kaela just see, mis talle langes, ning mees tegi enda asja auga ära. Täpselt sama lugu oli kõigi teiste tema lähikondsetega. Selle mõtte kontekstis mõjus tolle 33-liikmelise näitlejate trupi tasakaalus ja ladus ansamblimäng omakorda samuti kujundlikuna. Nagu seegi, et Nottinghami šerif ei olnud mingi nõme kurjusekarikatuur, vaid inimlik mölakas, kelle valikute üle hiljem perega arutleda sai.

Urmas Lennuki «Robin Hood». Lavastaja Taavi Tõnisson. Kunstnik Marion Undusk. Heliloojad Liina Sumera ja Vootele Ruusmaa. Liikumisjuht Olga Privis. Lavavõitluse seadja Laura Nõlvak. Osades Madis Mäeorg, Grete Jürgenson, Velvo Väli, Tarvo Sõmer, Peeter Rästas, Liisa Aibel, Imre Õunapuu, Anneli Rahkema jt. Rakvere teatri esietendus 17. juunil Lammasmäe puhkekeskuses.

Kuigi tundub, et etenduse endaga võiks tolle õhtu elamuse kirjeldamisel piirduda, tahaksin ma siiski eraldi välja tuua ka mängupaiga. Ma juba mainisin, et Lammasmäe jahimaja külje alt läbi voolava Kunda jõe kaldad sobisid mängupaigaks ideaalselt. Juuni lõpu kuumalaine andis teise suure boonuspunkti. Ülejäänud terve trobikonna punkte aga asjaolu, et perekond Parijõe elutöö mõõtu ponnistused on muutnud selle nõukaajal pelgalt jahimeeste kooskäimiskohana tuntud paiga oluliseks (sauna)kultuurikeskuseks, kus ongi mõnus olla. Sa astud parklast mõnikümmend meetrit kaldast alla ning satud justkui omaette külla. Etenduse ajal teenindas publikut 4 puhvetit, lisaks letid jäätise ja koduveiniga. Lahkelt, ladusalt ja maitsekalt. 45 minutit vaheaega ühes sõprade ja jalutuskäiguga tundus korraks isegi vähevõitu...

Mõtlesin jupikese ka selle üle, et kas ma üldse oskaks millegi üle tollele õhtule tagasi vaadates vinguda, noh, nii loo tasakaalustamise mõttes, kuid kõik pähe karanud nüansikesed osutusid maitseasjadeks. Teate ju isegi, et lihtsat soustikartulitki on võimalik kümnel erineval moel kokku keeta muutes järjekorda või vahetades pipraid. A kuidas sa selliseid valikuid kritiseerid, kui kogumulje siiski sümpaatne on?

Kuigi ma sellist kraami hindan väga, ei olnud Robin Hood mingi soustikartul. Hoopis korralik ja mitmekesine suvine kultuuripraad oli, maitsekalt ja kvaliteetselt serveeritud pealegi. Toidukohast rääkimata. Kauaks ajaks kõht täis.