E, 6.02.2023
JALUTUSKÄIK VIIVIKONNAS ⟩ Endiste asukate poolt lagastatud armas metsaküla
Foto: Kaido Veski / Ypsilon
Kaido Veski
Endiste asukate poolt lagastatud armas metsaküla
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Olen taas teel Ida-Virumaale. Tänu tööle ja uutele tutvustele on viimasel ajal seda päris tihti ette tulnud ning see valmistab ühelt poolt rõõmu, teisalt segadust, kuna tunne on, nagu muutuks vähehaaval maakaardil valged laigud värviliseks. Ometi olen ma pea terve elu elanud siinsamas kahe Virumaa piiril.

Riigiametnike klubi järjekorras neljas tiir viib meid Viivikonda. Alevikku, milles üheksakümnendate alguses elas tuhatkond inimest, kuid mida täna külastatakse pigem kui šokeerivat kaevanduspiirkonna kummituslinna.

Tuuri esimesele ja kolmandale käigule Toilas ja Narva-Jõesuus ma paraku ei jõudnud ja sellest on kahju. Ehk järele jäänud suve jooksul siiski mingil moel õnnestub. Viivikonna plingib hetkel aga kustuvalt mu telefoni kaardirakenduses, pargin mingis Jõhvi bensukas, joon topsist viletsapoolset kohvi ning üritan aru saada, miks too äpp mind läbi Sillamäe sihtkohta juhatab. Nõme, kui ei tunne mingit piirkonda niivõrd piisavalt, et oskaks mälu järgi liikuda.

«Saame kokku asula märgi juures,» teatas korraldaja enne üritust meilitsi. «Kummas asula otsas?» mõtlen kaarti suurendades endamisi, justkui oleks tegemist suure linnaga.

Kindluse huvides kuulan telefoni sõna, kulgen selle abil Sillamäe mitmetasandilistest ristmikest läbi ning jõuan 10 minutit varem sildi juurde. Kohe siinsamas vasakul kõrgub võssa kasvanud neljakorruseline betoonist ja tellistest ahervare. Huvitav, millest need seinad olid, et nad niimoodi tervenisti kaduma on saanud? Või on tegemist mingi pooleli jäänud hoonega? Tahavaatepeeglisse ilmub samal hetkel veel üks auto ning suur sinine buss, mis mõlemad mu lähedusse seisma jäävad. Ronin autost välja ning krapsaka olemisega ERRi korrespondent Rene Kundla teatab bussist väljudes, et võtku ma bussile sappa.

«Autod saame parkida lippude juurde. Siin asus endine kaevanduse peahoone, ma olen siin pesemas käinud,» teatab ta varemetele viibates ning juba ta läinud ongi.

Viivikonna raudteejaam
Viivikonna raudteejaam Foto: Kaido Veski / Ypsilon

Mõnisada meetrit eemal ongi plats, mille ühes servas, kaevuimitatsiooni ja puust põdrakuju kõrval lehvivad Euroopa Liidu, Eesti ja Narva-Jõesuu lipud. Veits kohmakad tunduvad need siin, justkui deklareerides, et me oleme teiega, armsad alles jäänud viivikondlased, hoiame kokku, me pole teid ära unustanud! Platsi põhjaserva jääb miskise puidutöötlemisettevõtte pääsla, läänest paistab puude vahelt stalinistlike hoonete fragmente ning uueväärsena mõjuv mänguväljak ühes välijõusaali ja pinksilauaga. Üldiselt on tunne, nagu oleks jõudnud ükskõik millise suvalise depressiivse Eesti aleviku päikesest rammestunud keskväljakule.

Viivikonna keskväljak
Viivikonna keskväljak Foto: Kaido Veski / Ypsilon

Roheline on siin küll. Mitte kummitused ei tule mulle esimese asjana meelde, vaid hoopis välja kasvanud soenguga poisiklutt, kes praktilisuse huvides ise endalt silmade eest kääridega paar salku maha on krõmpsanud. Loodus on halastamatult ja lustiga viimastel aastakümnetel (tegelikult juba alates kaheksakümnendatest) siin vohada saanud, puud ja põõsad kasvavad hoonetele harjumuspäratult liiga lähedal (loe: küljes, peal ja sees) ning tundub, et alles neil päevil on keegi (ilmselt KOV) siit-sealt veidi seda džunglit harvendada otsustanud. Hakkepuidu hea hinna tõttu?

Juba tunnen, et olen küüniline ja stereotüüpne. «No on sul vaja iriseda, jaluta kaasa ja kuula!» käsutan iseend. Rene paneb ees minema, umbes kahekümneliikmeline seltskond tema järel.

Retkel osalejad Rahu tänaval
Retkel osalejad Rahu tänaval Foto: Kaido Veski / Ypsilon

/.../

Siin oli katlamaja, korsten on praeguseks lammutatud.

/.../

Seal oli multifunktsionaalne hoone – postkontor ja arst, ka pensione väljastati.

Liigume mööda Rahu tänavat, mille mõlemas servas seisavad pealtnäha elutud stalinistlikud hooned. Osa neist halvas seisus, teised väga halvas. Mitmed päris varemetes. Paaris neist elavat siiani mõni üksik inimene. Lasen silmadega üle mustavate aknaavade ning veendun ise, et tõepoolest – enamikel hoonetest, millel veel katus peal, on vähemalt ühe mõttelise korteri jagu aknaid, millel omakorda kardinad ees. Hoolimata südasuvisest valgusest põleb ühe teise korruse akna taga ka laelamp. Päästjatel olevat nonde allesjäänute pärast kõige suurem mure – hooned on tuleohtlikud, kommunikatsioonid vanad ja lagunemine pöördumatu.

Paremale jääb Viivikonna kool, giidi ema õppis siin.

/.../

Viivikonna koolimaja
Viivikonna koolimaja Foto: Kaido Veski / Ypsilon

Hoonet peaaegu ei paistagi võsa tagant. Paistab viisnurk, aasta 1954 ja kirjalik kinnitus – Škola. Pisut eemal suundub põiktänav paremale – kunagise lastesõime poole. Rene käis selles. 

Vasakule omakorda jäävad varemed, millest enamik on justkui haihtunud. Omal ajal olevat inimesed taaskasutuse eesmärgil siit ära vedanud kõike, mida andis – metall, tellised ja muu väärtuslik. Täna ilmselt läheb ka puitmaterjal mõeldes halupuude hinnarallile. Rene räägib, et kunagi sai siit telliste virutamise käigus isegi üks politseinik surma, midagi varises vist selga.

Foto: Kaido Veski / Ypsilon

Meie kärsituvõitu kiirrännak jätkub mööda Pärna tänavat, mis ühel hetkel sujuvalt Kaevurite-nimeliseks muutub. Mul on tükk tegu, et pildistamise kõrvalt tempos püsida ning seltskonna ees tormava giidi jutust midagigi kinni püüda.

Siin paremal elasid lõbusad naised, kelle juures bussijuhid armastasid käia.

/.../

Asula on viiekümnendatel sõjavangide poolt ehitatud.

/.../

Vanu eestiaegseid maju Viivikonnas säilinud pole, kui, siis ainult üks, mis on alati ühesugune väike ja vana välja näinud.

Kaevurite tänaval muutuvad majad väiksemaks. Või noh, mõttes, et kortermajad kaovad ja asemele tulevad võssa kasvanud aiamaad, osa kasutuses, osa mitte, sekka paar suvilamõõtu hütti, mis käepäraste vahenditega kasutatavaks või kauniks kohendatud. Ühel ristmikul on paneelitükil kulunudsinine kaisujänes. Sealsamas kase otsas istub sarnane elevant ning puu all lehm. Veel veidi maad eemal on keegi kuivanud puutüvest, hoonete numbriplaatidest ja kureperekujust omalaadse tootemi püsti pannud.

Tänavasilditootem Viivikonnas
Tänavasilditootem Viivikonnas Foto: Kaido Veski / Ypsilon

Viivikonna on vaikne ja meenutab pigem hõredat metsaküla kui kummituslinna. Möödume meie retkejuhi kunagisest kodumajast ning selgub, et ka tema tädi on meiega kaasas. Hoone kuulub endiselt nende perele ning tasapisi mõtiskletakse selle korrastamisele. Asukoht on iseenesest väga uhke – teistest kruntidest pisut eemal, ümbritsetud metsatukkade ja pisut kinni kasvanud tiikidest. Annab kujutleda küll, et sellest võiks kena ja meeldiv suvekodu saada. Liigume nüüd juba mööda Torni tänavat.

/.../

Siin oli haigla, siin söökla, seal eemal kauplus.

Ka kino oli kunagi täitsa olemas, kavas filmid nagu mujalgi sovetimaal. Rene pakub meile tollesse hoonesse sisenedes ERRi kiivreid, kuid neid ei kasuta keegi.

VTühi kinosaal
VTühi kinosaal Foto: Kaido Veski / Ypsilon

Igal pool on väikeseid, kuid siiski selgeid elumärke. Olgu nendeks siis pisikene niidetud muruplats, kardinad akende ees või perversse olemisega lillat värvi bemm «FakeTaxi» embleemiga aknal. Siit-sealt aedadest või trepikate eest piidleb meid mõni eakas umbusliku olemisega kohalik, sageli on aedadel kurja koera eest hoiatavad sildid. 

Söökla lilla bemmiga
Söökla lilla bemmiga Foto: Kaido Veski / Ypsilon

Jõuame ringiga tagasi bussi juurde. Aeg läks kiiresti, kuid selle eest oli igavavõitu. Ma ei teagi, mida ma ootasin. Kummituslinna ägedate lugude ja faktiküllaste kirjeldustega? Võib-olla. Raske on meie retkejuhile midagi ette heita, sest kujutan hästi ette, et tema jaoks ongi tegemist eelkõige lapsepõlvemaaga, kust päris võõrastele, pealegi veel sellistele, kes eelarvamustega laetult kummitusi ootavad, raske põnevaid palu välja noppida. Inimesed elasid siin. Armusid, armastasid, lõid pere ja teostasid end, nagu oskasid. Seejärel läksid mujale. Mälestused jäid. Mis veel? Kas peakski?

Mulle Viivikonna meeldis. Meeldis just seetõttu, et siin on selgelt näha, kuidas loodus inimesest küünemusta jagu kah ei hooli. Ja ega inimene loodusestki. Lähete minema, kasvatan maha jäetu ennast täis ning vohan taas. Just sellel põhjusel on pisut raske mõista, miks on niiväga vaja neid lagunenud hooneid puudest välja lõigata. Olgu nii, nagu on. Ma ei suuda leida ühtegi ratsionaalset põhjust olemaks kurb ühe aleviku välja suremise pärast. Oli kaevandus, inimestel oli vaja elupaika, ehitati üks selline, kaevandus pandi kinni ja inimesed läksid ära. Kurb on vaid see, et kui inimene lahkub, pole tal üldiselt kombeks enda tekitatud sitta kokku korjata. Ja see on see, mis siin kõige enam šokeerivalt mõjub ja kurvaks muudab. 

Märksõnad
Tagasi üles