MARTIN LUIGA ⟩ Tõde on see, et me oleme sõjas

Iga kord kui ta avas suu

ja hakkas rääkima enesest

ütles ta riik.

Hiljem, omavahelises jutus partei.

Kogu õhtu sadas vihma.

 

– Hannu Mäkelä

 

 

Me elame täiel määral Ukraina sõja vaimses ruumis. Ei ole teada, kaua see veel kestab ja kuhu see lõpeb. Selles ruumis tuleb õppida elama ja mõtlema. See on kannatuse ruum.

Simone Weil ütleb, et me peame armastama seda maailma, mis meile antud on. Hoolimata sellest, et seda on raske teha. Maailm, kus me elasime, oli kannatuse ruum ka varem, selline ta ongi. Nüüd aga on meid silmitsi seatud millegagi, millest me ei suuda mööda vaadata, mida me ei suuda ignoreerida. Nii on maailm nüüd meie jaoks rohkem selline, nagu ta tõeliselt on. Näha maailma, nagu ta tõeliselt on, peaks olema parem kui elada ettekujutuses. See peaks – vähemalt teoreetiliselt – viima paremate tulemusteni mõtlemises ja tegevuses.

Pean vabandama ka inimeste ees, kes on minust teistsugused. Meil on levinud arvamus, et igasugune teistmoodi struktureeritud või teistsuguse emotsiooniga arvamus on vaenlase arvamus. Tegelikult mõned inimesed ei saa endale emotsioone lihtsalt lubada. Nagu leidub inimesi, kelle emotsioon on nii ülevaldav, et nad lähevad ja korraldavad mõnes poes väikese protesti, mille üldiseks ideeks on "inimesed kannatavad ja surevad, aga teie ostate ja müüte!" Ehkki ma mõistan seda impulssi hästi, ei pea ma seda siiski efektiivseks sõjavastaseks tegevuseks. Oleks olnud parem, kui need inimesed oleksid suutnud mitte oma emotsioonidele alla vanduda.

Nii katsun läheneda sõjale analüütiliselt. Kaardistada lühidalt, millist riikide ja elanikkondade vahelist suhet sõda enesest kujutab. Üks kasulikumaid kontseptuaalseid poliitanalüütilisi tööriistu, mille ma viimastel aastatel leidnud olen, on "mõtlemine riigi kombel". Vallutussõja õigustamine, millega mõned inimesed tegelevad, ongi võimalik vaid siis, kui mõeldakse nagu riik. Kui panna end Vene riigi kingadesse, võib tõepoolest öelda, et õiglus on see, kui kõigil riikidel on võrdsed võimalused, sealjuures ka võrdsed võimalused oma geopoliitikat sõja abil edendada. Slavoj Žižek on selle kohta napilt märkinud, et multipolaarne maailm oleks unipolaarsest keskmise tsiviilisiku jaoks ilmselt veelgi ohtlikum ja ebastabiilsem. Unipolaarne maailm tänasel kujul tähendab jällegi seda, et Saudi Araabia võib Jeemenis vabalt laamendada ja meie liitlased müüvad neile relvi. Ka seda olukorda õigustades käitume nagu riik.

Vaadelgem hetke, mida tähendab sõda kodaniku jaoks; kuidas muudab see tema suhet riigiga. Õigupoolest on muidugi vale rääkida suhte muutmisest, sõda on riigi ja inimese vahelises suhtes aluseline. Sõda on üldse modernse maailma jaoks aluseline.

Sõja ajal süvendatakse drastiliselt riigi poolset manipuleerimist selle kodanikega. Võime näiteks võtta Esimese maailmasõja, see sõda on praeguse maailmakorra jaoks aluseline ning Eesti iseseisvumine riigina lähtub sellest otseselt. See on ka nüüd juba üle saja aasta vana sõda, mille suhtes kellelgi ei ole erilisi tundeid, erinevalt Teisest ilmasõjast, mida nähakse ideoloogiate heitlusena. Ometi on Esimene maailmasõda õpetlik just seetõttu, et seal põrkusid omavahel laias laastus sarnased geopoliitilised entiteedid. Parlamendid hääletasid, toetamaks sõda, mille esmaseks tähelepandavaks mõjuks oli hästi paljude noorte inimeste tapmine sõdurite kujul, millele elanikkond üsna laiaulatuslikult kaasa elas. Nad mõtlesid nagu riik, ja nad eksisid ühes riigiga nii mõneski – arvati, et moodne sõda lõpeb ruttu, tegelikult oli ta aeglane, samuti ei osanud keegi ilmselt ette näha ka seda, et selle sõja tulemina tekkis tervelt kaks alternatiivset modernsust, bolševistlik modernsus ja fašistlik modernsus, kumbki tegelikult just seetõttu, et liberaalne modernsus eksis sõda pidades jämedalt omaenese aluspõhimõtete vastu. Nimelt selliste seikade pärast ei soovita Nassim Taleb sõdu alustada – sõjad suurendavad kaose määra ja nende tulemusi ei ole võimalik kontrollida.

Teisest otsast jälle annab sõda riigile suured võimalused omaenda populatsiooni kontrollimiseks. Juba modernismieelsel ajal oli üheks sõja ajendiks ikka see, et noortele tulistele meestele midagi teha anda, et nood ei läheks paha peale, ei hakkaks näiteks kuninga enesega jõudu katsuma. Nii hävitab Vene riik ka täna käimasolevas sõjas ebaproportsionaalses mahus just oma territooriumil elavate vähemusrahvuste noorte meeste populatsioone, ning traumeerib oma rahvast tervikuna. Traumeeritud inimesed on riigile kasulikud, sest neid on kergem kontrollida, nad alluvad kergemini manipulatsioonidele. See on üritus viia tervet regiooni ajas tagasi. Aega, kus keskvõim hoidis. Kuitahes usinasti propagandaveski ka ei ketraks, ujuvad üle piiri või siginevad inimeste pähe täitsa ise mingisugused tõelised mõtted. Riigi seisukohast jaotuvad mõtted muidugi omadeks ja võõrasteks, headeks ja halbadeks.

Samuti madaldab käimasolev sõda ülemaailmselt riigivalitsemise standardeid. Sõjaseisukorra, komandanditunni, blokaadiga võrreldes mõjub igasugune harilik riigivalitsemine kohemaid mööndavamalt. Ka Vene juhtkonnal endal ei ole ilmselt raske juhul, kui sõda hakkab tõsiselt halvasti minema, Putinit kõrvaldada ja öelda, et see kõik oli täiesti kohutav ja et ta sundis meid seda tegema ja et nüüdsest peale hakkab kõik paremini minema (suures plaanis jääb kõik samaks, aga inimestel on hea meel, et sõda läbi on, teoreetiliselt saaks sisse seada isegi kaheparteisüsteemi, millest üks pool leiab, et sõda oleks pidanud edasi pidama ja teine leiab, et sõda on ikka kohutav ja tänapäeval niimoodi ei saa, aga suures plaanis jätkub kõik üsna vanamoodi, konsensuslikult).

Mis keegi sest sõjast saab? Euroopale annab sõda pagulasi, keda neil on tööjõu mõttes vaja, ning kelle nahk on sellist värvi, nagu eurooplasele keskelt läbi meeldib ning kes äratavad kaastunnet, kuna nende kannatusi on nii laialdaselt publitseeritud. Hiina saab siduda oma majandust tugevamalt Venemaa omaga; talle avanevad soodsad, vähese konkurentsiga investeerimisvõimalused. Ameerika ei saa sest sõjast suuremat, ja ilmselt ongi üheks sõjategevuse intensiivistumise põhiliseks ajendiks Ameerika alandamine Venemaa poolt. Mina ei osanud seda ette näha, pidasin riike ja nende juhtkondi pragmaatilise olemusega jõhkarditeks. Kahjuks juhivad neid siiski inimesed, mitte aparaadid, mis tähendab, et riigid on sootuks ohtlikumad: nad on psühholoogilise olemusega jõhkardid. Muidugi on siin ka oma majanduslik ja ajalooline aspekt, aga neist asjust rääkimine ei aita meid sõja lõpetamisele lähemale.

Sõja lõpetamise koha pealt pärineb konkreetseim visioon Friedrich Nietzsche sulest ning seisnes selles, et kõik peavad oma relvad lihtsalt ühekorraga maha panema. Muidugi näib see paljudele võimatu utopismina, hullumeelse sonimisena. See ei ole küll ainuke meie võimatu idee. Tänini on võimatuks osutunud ka idee rahvavalitsusest ja idee võrdsetest võimalustest ja idee õiglasest kohtupidamisest, idee stabiilsest majandussüsteemist, idee looduskaitsest. Samas midagi on igast sellisest mõttest ikkagi tulnud. Nagu Lev Tolstoi ütles, ideaalid tulebki võimatud seada. Elu ise kannab niikuinii ära.