SOTSIAALNE KONSTRUKTSIOON ⟩ Seksuaalse sättumuse aheldav illusioon

Inimhinge vabastamine keeleliste konstruktsioonide kaudu paistab olevat kahe otsaga mäng. Ühelt poolt saab sotsiaalset struktuuri niimoodi reformida ja üksikindiviididele suuremat vabadust võimaldada. Teisalt seotakse inimese identiteet nõnda mõistetega, millele tegelikkuses ekvivalenti ei leidugi ja millest võivad lõpuks saada hoopis uued ahelad. Üheks selliseks konstruktsiooniks on nõndanimetatud seksuaalne orientatsioon.

Inimese minapilt on ühiskondliku evolutsiooni käigus kujunenud suurel määral keeleliseks nähtuseks. Ühtlasi tähendab see, et sümboolseid mõisteid ei kasutata enam pelkade märkidena, millega ühises ruumis leiduvatele objektidele või sündmustele viidata, vaid asjadena iseeneses. Muude väljamõeldiste seas nagu nimi, sotsiaalne staatus ja reproduktsioonimehhaanikast lahutatud soorollid on see kaasa toonud ka sellise mõiste nagu seksuaalne orientatsioon. Üha rohkem nähakse seda mingisuguse reaalse nähtusena, millega inimene justkui sünnib ja mis peaks asuma kusagil tema sisemuses, ehkki võib elu jooksul ka muutuda.

Asjale keele väliselt lähenedes jõuame aga peagi järeldusele, et sellist sättumust pole p ä r i s e l t olemas. Tegemist on eeskätt sotsiaalse konstruktsiooni ehk keelelise märgiga, millega viitame seksuaalsetele eelistustele, mis avalduvad parajasti käimasoleva suguakti ja selle eelmängu kaudu. Inimese puhul pole seksuaalsus enam ammu kantud paljast soovist sugu jätkata ja lapsi sigitada, vaid muutunud teatavaks fetišiks ja naudingute allikaks. Hakates aga konstrueerima oma identiteeti seksuaalse kire subjekti soo kaudu, jõuame mitmesuguste probleemideni.

Ehkki kõnealuse konstrueerimise mõtteks peaks olema indiviidide vabastamine, võivad idealistlikust eesmärgist saada hoopis uued ahelad. Kantuna pidevast soovist oma seksuaalset sättumust määratleda ja paika panna, võime hakata seda hoopis kunstlikult kujundama ning iseennast sümboolse konstruktsiooniga samastama. Niimoodi välistame võimaluse vabalt eksperimenteerida, mida meie hing ehk tegelikult igatseb. Represseeritud ihade vallandamise sotsiaalsest mehhaanikast saab sel juhul järjekordne survestamisvahend, kuigi peenemalt konstrueeritud ja nõnda ehk veelgi petlikum. Sel juhul ei suru indiviidi võimalikke tunge alla mitte ümbritsev ühiskond, vaid tema enese meel.

Lisaks tekitab selline konstrueerimine väljapääsmatusse tupikusse määratud debati, kuna enam ei räägita asja tuumast – inimese fetišistlikest seksuaalpraktikatest –, vaid keskendutakse sümboolsele seksuaalsusele kui asjale iseeneses. Nii minnaksegi vaidlema seal, kus kõneldakse tegelikult hoopis vastavate praktikate erinevatest tahkudest. Kunstlikult kujundatud keelelise minapildi ja orinetatsiooniks nimetatava mõiste tõttu ei suudeta sellest aga aru saada, eeldades ekslikult, et seistakse ühe ja sama vaidlusobjekti erinevates otstes ning ollakse niimoodi üksteise oponendid.

Eeskätt Ameerikas, aga ka mujal maailmas suurt kirge küttev seksuaalse sättumuse debatt on selle fenomeni ilmekaks näiteks. Ühel pool seisavad kristlike juurtega konservatiivid justkui “normaalse seksuaalsuse” kaitsjad, teisel pool aga ateistliku taustaga liberaalid kui “seksuaalse vabaduse” eestseisjad. Analüütilisele meelel paistab säärane vaidlus aga hullumajas toimuva aruteluna selle üle, kas sinine on punast või hoopis kollast värvi. Tegelikult on sinine ju lihtsalt sümboolne märk, mida me kasutame mingisugusele ühiselt kogetavale nähtusele osutamiseks, et omavahel paremini kommunikeeruda. See pole mitte asi iseeneses, vaid sümbol millegi kohta, mida me ühiselt kogeme ja mille kogemist me teineteisele vahendada proovime.

Sama lugu on ka seksuaalse sättumusega. Dekonstrueerivalt asjale vaadates ei eksisteeri mitte inimese sisemuses pesitsevat hetero-, homo- või biseksuaalsust, vaid suguakt kui selline ja indiviidi võimalikud eelistused kõnealuse akti subjektide osas. Võiks läheneda ka niiviisi, et eksisteerib kaks võimalikku seksuaalset väljundit – üks, mis on kantud eeskätt soo jätkamise ideest, ja teine, mille eesmärgid on fetišistlikud ja hoopis naudingule orienteeritud.

Võib küll eeldada, et ka fetišistliku seksuaalsuseta loomade maailmas lähtub seks eeskätt ihast, ent mida suuremas kooskõlas on elusorganism oma bioloogiliselt determineeritud loomusega, seda enam eksisteerib seksuaalne iha kontekstis, kus see tärkab vaid soo jätkamise võimalusest ja suuremast eesmärgist kantuna. Just seepärast harrastavadki metsloomad sugulist tegevust peamiselt kevadeti ning nende iha vaibub peale seda, kui järeltulijad on sigitatud.

Bioloogilisest determineeritusest kui väärtushinnangust näivad lähtuvat ka konservatiivid, mis ühtlasi tähendab, et tegelikult pole küsimus mitte seksuaalpartnerite sugudes, vaid selle tegevuse eesmärgis. Ühelt poolt võiks ju tõesti öelda, et seksuaalakt, mis ei täida oma algset, soo jätkamise eesmärki, on bioloogilises mõttes perverssus. Midagi, mis on kantud fetišeeritud naudinguihast, aga mitte looduse poolt määratud reprodutseerivast eesmärgist.

Samas tahaks aga kohe ka vastu väita, et iha ja nauding kuuluvad soo jätkamise mehhaanika juurde. Kuna too paisutatud ajuga karvutu kahejalgne, kelle tõed ja arusaamised nii maailmast kui iseenesest ikka rohkem sümboolsesse maatriksisse liiguvad, paistab nii või teisiti pigem evolutsioonilise eksperimendi, aga mitte reeglina, siis on mõnes mõttes täiesti möödapääsmatu, et seksuaalsusest saab üks tema fetišitest ja justkui asi iseeneses. Samamoodi, nagu selleks on ka inimese keeleline identiteet, omandisuhted jms. Pole võimalik represseerida ja alla suruda midagi, millele loodus ise oma katsetamislustis kõik teed on avanud. Seega on seksuaalsuse fetišeerimine teatud mõttes just loomulik, inimese bioloogilisest mehhaanikast lähtuv tegevus.

Senisest enam võiks rääkida seksuaalsest orientatsioonist kui sotsiaalsest konstruktsioonist, vastasel juhul ähvardavad meid vääridentiteetide ahelad ja üldine segadus teema tõstatamisel. Ka seksuaalse sättumuse eest seisev LGBTQ+ kogukond on valinud enese sümboliks väga tabavalt just vikerkaare, mis pole mitte reaalne objekt, vaid ebatavaliste ilmastikuolude tõttu tekkiv illusioon. Samamoodi, nagu seda on ebatraditsioonilise seksuaalakti pinnalt konstrueeritud sättumuseidee.

Ometi on vikerkaar selline illusioon, mida tavapärase silmaehitusega inimesed ühiselt näevad. Iseasi, kas me analüüsime kõnealust miraaži teaduslikest alustest lähtudes või asume teele kireva kaare otsa poole, kus kuulu järgi asuvat rahapada. Sest kas pole siis ka nõndanimetatud seksuaalne sättumus just selline varandus, mida tegelikult leida ei saagi? Seepärast mõelgem hoopis, kuidas säärased illusioonid tekivad ning mida need meile maailma kohta võiksid õpetada.