T, 27.09.2022
INTERVJUU ⟩ Sõjapõgenikele mõeldud kohviku Väike Mariupol eestvedaja: nad tulevad otse põrgust normaalsetesse oludesse
Kirilo Dolimbajev Foto: Little_Mariupol_Dnipro Instagrami konto
Igor Zats
, vabakutseline Ukraina korrespondent
Sõjapõgenikele mõeldud kohviku Väike Mariupol eestvedaja: nad tulevad otse põrgust normaalsetesse oludesse
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Vabatahtlik töö on kujunenud paljude ukrainlaste jaoks ühiskondliku vastutustunde teostamise võimaluseks, kuna see võib olla ainus viis leida abistavat kätt kaoses, kus tsiviliseeritud maailma tavanormid enam ei toimi. See on nagu maraton — paljud ei ole pikalt vastu pidanud ning vaid üksikud on ilmutanud loomulikku annet ja jäänud püsima. Täna puutusin ma kokku selle valdkonna kvaliteedi kullastandardi esindajaga. Kummalisel kombel soovisin puhtjuhuslikult juua kohvi piirkonnas, kus ma tavaliselt ei käi, ja märkasin midagi, mis nägi välja nagu kohvik avamispäeval. Läksin lähemale ja märkasin väikest tahvlit.

Asutus nimetusega «Väike Mariupol» peaks tähendama midagi enamat kui lihtsalt sõnu; seda silmas pidades astusin sisse. Sees viibis vähemalt sada inimest, mängis vaikne muusika ja loeti ette luulet. End aula-laadsesse ruumi litsudes märkasin salka ÜRO ametnikke. Mis siin toimub? Leidsin kohalviibijate seast tuttava tüübi, tirisin ta tänavale ja nõudsin selgitust — kes selle kõik korraldanud on? See on hämmastav! Ta osutas keskealisele mehele, kelle juures torkasid silma ohtrad tätoveeringud, enesekindel hoiak ja stiilsed teksapüksid. «Räägi temaga.» Ma lähenesin, tutvustasin ennast ja otsustasin esitada paar küsimust.

"Avatud ruum, mida rahastab ÜRO Arenguprogramm Ukrainas ÜRO programmi osana Euroopa Liidu abiga."
"Avatud ruum, mida rahastab ÜRO Arenguprogramm Ukrainas ÜRO programmi osana Euroopa Liidu abiga." Foto: Igor Zats/Ypsilon

Räägi, palun, veidi endast ja oma projektist.

Kirilo Dolimbajev: Olen tegelenud vabatahtliku tööga alates 2014. aastast. Kui DRV (nn Donetski Rahvavabariik) Mariupoli okupeeris, läksin esimesse Ukraina kontrollpunkti, kaasas Saksa Steyri sõjaväekiiver. Sealt sai minu teekond alguse. Hakkasin tooma sõjaväele toitu ja vett. Kui olin selle töö selgeks saanud ja tutvunud teiste vabatahtlikega, saime üheskoos aru, et sõjaväel pole enam meie panuse järele vajadust; niisiis lülitusime ümber oma isiklikele projektidele. Kui COVID-19-pandeemia algas, läksime mina ja teised vabatahtlikud haiglatesse appi, sest… Olukord nõudis seda, mõistad? Pandeemia alguses oli muidki probleeme, kuna riigi bürokraatlik masinavärk lõi olukorraga toime tulla üritades vankuma. Selles vaakuumis pakkusime nii palju abi kui suutsime. Hakkasime jaotama kaitsevisiire, desinfektanti ja esimesi COVIDi-teste. Kui riik juba ise töökoormaga toime tuli, hakkasin siin Dnipros tegema koostööd Ukraina õigeusu kirikuga, mis oli pälvinud tomose [Tomos — õigeusu kirikus kohaliku kiriku autokefaalia ehk sõltumatuse väljakuulutamise dokument. — Tlk]. 2020.aasta aprillis märkasin juhtumisi, et kiriku rektori poeg Roman, ametilt preester ja kaplan, kutsub Facebookis vabatahtlikke appi. Kas sa tead, kes on kaplanid?

Kirilo Dolimbajev
Kirilo Dolimbajev Foto: Little_Mariupol_Dnipro Instagrami konto

Ausalt öedes ma pole kristlikus liikumises eriti aktiivne olnud.

Ukraina õigeusu kirikus on kõik preestrid kaplanid. Kaplan on seotud mõne konkreetse üksusega, mille juures ta täidab oma peamist ülesannet — pakub sõjaväeteenistujatele psühholoogilist tuge. Ainult et see tugi ei piirdu psühholoogiaga, vaid hõlmab ka vabatahtlikku tööd. Rõhk on, mõistagi, kristlusel ja õigeusul, aga see pole minu jaoks eriliselt oluline, kuna ma ise pole usklik. Aga ma saan aru, et see on oluline institutsioon. Sest preestrid — nii katoliku ja õigeusu preestrid kui ka mullad islamis ja rabid judaismis — on ennekõike psühholoogid. Oled sa usklik inimene?

Ei.

Aga kirikus oled käinud?

Kunagi ammu, lapsepõlves.

Miks?

See oli mu vanemate algatus.

Arusaadav, lapsevanemad… Inimesed pöörduvad üldiselt kirikusse kas siis, kui nad tunnevad end halvasti, või siis, kui tunnevad end hästi. Enamasti aga on nad hädas mingisuguste muredega ja tahavad kuulda teistsugusel vaatenurgal rajanevat arvamust. Siin Ukrainas tegelevad kaplanid sõjaväe abistamisega. Ma nägin postitust, milles nad küsisid annetusi toidu jagamiseks. Tuli välja, et Mariupolis tegutseva Püha Petro Mohõla kirik on juba 23 aastat jaganud sooja toitu kõigile abivajajaile. Nende juures käib keskeltläbi 300 inimest päevas. Hakkasin sinna panustama, 100–200 grivna (3–5 euro) kaupa päevas. Siis mõistsin, et Facebooki, Instagrami ja oma tutvuste abil saaksin teha rohkemgi ning hakkasin koguma suuremaid koguseid, viima kõiki kaupu hulgi.

2020. aasta mais nägin maali, kus Püha Petro kirikut oli kujutatud kavandatud värvides. Selle teostuse elluviimine oli kolm aastat veninud, kuna projekt osutus toona ilmselt liiga kalliks. Mina mõtlesin, et mis takistab meil seda praegu ära teha. Kirjutasin sellest 15. juunil Facebookis, tõin Lvivist kohale kunstniku ja me värvisime kogu katedraali kolme kuuga valmis.

Kas sa oled Petrikivka stiiliga tuttav?

Petrikivka (ukr Петриківка) on Ukrainast Dnipropetrovski oblastist Petrikivka asulast 18. sajandil alguse saanud traditsiooniline, ent jätkuvalt rakendatav ja arenev Ukraina maalimisstiil, mida on kasutatud hoonete ja tarbeesemete kaunistamiseks.

Petrikivka stiilis maalitud ahi 1920ndatest
Petrikivka stiilis maalitud ahi 1920ndatest Foto: Джерело / Wikimedia Commons

Muidugi.

Me maalisime kiriku selles stiilis. Maailmas pole ühtegi usulist ega ilmalikku hoonet, mis oleks nii suures ulatuses Petrikivka stiilis kaunistatud. Lisaks maalritööle püstitati kiriku nurga juurde ka peaingel Miikaeli kuju.

Foto: Kirill Dolimbaev / 24TV

2020. aasta septembris hakkasin seal korraldama kultuuri- ja haridusprojekte. Aga ma pean enne selgitama, et sa aru saaksid, sest see on oluline — kiriku esimesel korrusel oli väike töötuba, söögituba, köök ja majandusruum. Teine korrus on täiesti tühi; seal pole muud kui seinad. Katedraalis tegutseb ametlikult Ukraina õigeusu kiriku Donetski haru.

Esiteks asutasime  Vassõl Slipaki¹ nimelise banduura² - ja Ukraina maali kooli. Kolme kuu jooksul saime kõigega nullist hakkama — paigaldasime kütte ja elektri, tõime mööbli ja majapidamisvahendid, kõik värgid. Otsekohe hakkas maja täituma hariduslike ja kultuuriliste ettevõtmistega — banduuramängu, maalikunsti, saksa, inglise ja itaalia keele õppe, pisankarstvoga… Kas sa tead, mis see on?

¹Vassõl Slipak on rahvusvaheliselt tunnustatud ooperibaritoni ja 2016. aastal Donbassi sõjas hukkunud Ukraina võitleja

²Banduura on Ukraina rahvusliku, tsitri ja lauto omadusi ühendava näppekeelpilli

Bandura
Bandura Foto: Julianhayda / Wikimedia Commons / CC BY-SA 3.0

Värvimistehnika.

Väga ainulaadne tehnika. Vanasti harrastasime me seda rohkem… Kui vana sa oled?

Foto: Stu spivack / Wikimedia Commons / CC BY-SA 2.0

28.

Nii et sa pole sündinud Nõukogude Liidus?

Õnneks mitte.

Meie emad värvisid mune sibulakoortega ja keetsid neid enne värvimist. Pisankarstvo (ukr писанкарство) on osa Ukraina väga ainulaadsest ja ehedast kultuuripärandist. Iga muster tähendab midagi.

Kirikus hakkasime korraldama ka ikoonimaalimise kursuseid. Seal mõeldi välja ja viidi ellu palju häid mõtteid. Meie jaoks oli see projekt fundamentaalse tähtsusega; sama kehtib ka selle paiga kohta, kus me praegu viibime.

Meie jaoks on oluline ka see, et kõik, mida me anname, on kõigile tasuta. Siia saabujatele pakutakse kvaliteetset ja spetsiifiliselt ukrainapärast „sisu«. Niipea, kui olime asutanud banduurakooli, hakkasime rajama Vassõl Stussi nimelist raamatukogu.

1972.aastal tehtud pilt Vassõl Stussist, kui KGB ta arreteeris
1972.aastal tehtud pilt Vassõl Stussist, kui KGB ta arreteeris Foto: Ukraina Riiklik Arhiiv

Meile saadeti raamatuid kõikjalt Ukrainast ja ka piiri tagant. Tänavu 24. veebruari seisuga, täpselt katsappide sissetungi alguseks, oli seal kokku rohkem kui 7500 raamatut.

Seda on palju. Ja kõik on ukrainakeelsed?

On küll palju, jah, aga mitte kõik pole ukraina keeles. Saime raamatukogu valmis 2021. aasta mais ja hakkasime kohe selle jaoks raamatuid koguma. Ehkki tegemist on avaliku tasuta raamatkoguga, mis tegutseb kiriku ruumides, oli usulisele kirjandusele pühendatud ainult üks riiul, kus seisis piibel kõrvuti koraaniga.

Siis korraldasime koduloolise väljapaneku Ukraina rahvariietest ja kasakate majapidamisvahenditest. Saime selle valmis 2021. aasta novembris. Eksponaate oli hulgaliselt.

Järgmiseks hakkasime katedraalile soojendusega põrandat tegema; see sai valmis 2022. aasta 22. veebruaril.

Ja siis oligi kõik. 24. veebruaril, pärast Venemaa sissetungi algust, kohtusin kaplanitega kirikus, et arutada meie järgmisi samme. Me ei oodanud Venemaa poolt sellist hävitustööd, sellist genotsiidi. Aga otsustasime siiski kindla peale minna ja kui võimalus avanes, ostsime hulgi kaupu ja ladustasime need kirikusse, et hiljem rahvast toita. Korrakaitsejõudude esindajad hoiatasid kaplaneid, et oleme venelaste DRG-de [sabotaaži- ja luureüksuste (vn ДРГ; диверсионно-разведывательная группа) — Tlk] hukkamisnimekirjas.

Heldeke, miks küll teie?

Kõik on väga lihtne — teatud üldises mõttes kujutavad aktivistid ja vabatahtlikud Venemaale peamist ohtu. Need nimekirjad tehti valmis juba enne sissetungi. Meile anti viis minutit aega asjad kokku pakkida ja piirkonnast kaduda. Ma toimetasin oma perekonna kindlasse kohta; nad on välismaal. Pärast seda tulin tagasi Dniprosse, kus rajasime koos kaplanitega esimese humanitaarabikeskuse nimetusega „Tere hommikust, me oleme Mariupolist!» (ukr «Доброго ранку, ми з Маріуполя!»). Kui alguses teenindasime umbes 50 inimest päevas, siis nüüd käib meil siit päeva jooksul läbi rohkem kui 2500 inimest. Poole nädalaga jagame laiali 20 tonni toitu, toiduaineid ja hügieenitarbeid.

Aprillis sain juhuslikult tuttavaks Mariupolist pärit perekonnaga — ema ja tütrega. Tüdruk on umbes seitsmeaastane, ei suuda normaalselt süüa ega kõnelda — see on ilmselt pommitamisest johtuva psühhotrauma tagajärg. Sain aru, et pean leidma psühholoogi — õigemini, mitu psühholoogi. Meie keskuses polnud selleks aga sobivaid võimalusi. Maikuus leidsin sobiva koha [vaatab ringi], 3. mail tasusin omast taskust kuue kuu üüri. Siin alustasime me täiesti nullist — meil polnud midagi peale seinte, lae ja põranda.

Ja kõik selle olete saavutanud maikuust möödunud aja jooksul?

Ühe kuuga. Siin polnud isegi tualette — täpselt nagu Venemaal. Paigaldasime veevärgi ja kanalisatsiooni, hankisime mööbli. Kõik, mida sa siin näed, sai tehtud kuu ajaga. Kuu aega pärast seda avasime uksed ja hakkasime tööle. ÜRO aitas meid väga palju; nad eraldasid meile 760 000 grivnat (u 25 600 eurot). Meie jaoks polnud oluline, et see raha tuleks meie kontodele; me ei olnud sellest huvitatud. Nad ütlesid, et on valmis aitama ja küsisid meilt vajalike asjade nimekirja. Tellisime neilt mööblit ja muid kaupu.

Ja nemad andsid?

Enamgi veel! See on oluline nüanss. Ma väga kartsin, et meil tekivad probleemid bürokraatiaga. Aga laias laastus andsime me neile lihtsalt nimekirja ja nädal hiljem olid nad juba majapidamisvahendite ja mööbli tootjatele ja tarnijatele tasunud. Ütleme nii, et kui ÜRO humanitaarametnikud poleks meid aidanud, oleksime siin remondi ja ehitusega veel tükk aega vaeva näinud.

Tuleb märkida, et mööbel on soliidne.

Tead, osa sellest ostsin ma oma raha eest. Kõik see, mis kohvikus on, on minu toodud, välja arvatud diivan, mille tõid ÜRO omad. Nende sisustatud on ka aula.

Räägi veel veidi endast.

Ma töötan praegu ja olen juba 16 aastat töötanud ettevõttes PrivatBank. Lihtsamalt öeldes olen ma võlgade sissenõudja, ametlikult panga õigustalituse juhataja või midagi sellist. See on mu kolleeg Irõna [osutab meist teisel pool lauda seltskonnas istuvale neiule]; temaga teeme siinsete projektide juures koostööd ja ta töötab samuti PrivatBank'is. Lisaks on meil veel kaks kutti, samuti mu kolleegid. Kõik siinsed töötajad on Mariupoli elanikud. Paljud, kes siia on tulnud, on juba teist korda elus põgenikustaatuses. Ma töötan, mul on sissetulek — ja isegi kui ma ei töötaks, ei ole me oma projektide juures huvitatud mitte mingisugusest tulust.

Miks see ruum kohvikuks tehtud on?

[Osutab baristale] Volodõmõr pidas 15 aastat Mariupolis kohvikut; talle kuulus ka edukas tee- ja kohvikaupluste võrgustik. Praeguseks hetkeks on kõik need kohvikud tühjaks röövitud, maha põletatud ja hävitatud. Volodõmõriga kohtusin ma kevadel siin Dnipros meie esimeses keskuses. Hakkasime peagi hästi läbi saama; ta tuli meile vabatahtlikuks ja me aitasime teda. Panime ta äri üheskoos taas käima.

Mariupolist pärit Volodõmõr peab nüüd kohvikut Dnipros
Mariupolist pärit Volodõmõr peab nüüd kohvikut Dnipros Foto: Igor Zats/Ypsilon

Miks? Sest üks meie ühingu eesmärkidest on põgenikele kuuluvate väikeste ja keskmiste ettevõtete toetamine. Meie jaoks on äärmiselt oluline, et äri oleks ametlik ja maksud makstud, kuna me kõik peame aitama eelarvet täita — ma pean silmas sõjaväele toetusraha kogumist.

Ma arvan, et selleks, et kõik aru saaksid, on oluline veel kord rõhutada, et me oleme väga tänulikud Euroopale, Ameerikale ja üldse kõigile, kes meid aitavad ja meie majandusse rahaliselt panustavad. Kõik saavad aru, et varem või hiljem saab see küllusesarv tühjaks. Varem või hiljem lõpetab Euroopa Liit Ukraina majanduse rahalise toetamise. Ja mida me hakkame peale hävitatud majandusega, kui me ise oma ärisid käima ei tõmba? Eesmärk on, et ettevõtted toimiksid, jätkaksid tegutsemist Ukrainas ja maksaksid ametlikult makse. Pealeselle võiksid need ettevõtted olla ühiskondliku suunitlusega. Hetkel loovutab Volodõmõr osa tulust põgenikele ja sõjaväele ning tulevikus hakkab aitama meil kõigi ruumide eest üüri tasuda. Sest ütlemine, et vabatahtlik töö peab alati olema tasustamata, on lollus.

Igal asjal on oma hind.

Iga algatus nõuab väljaminekuid. Päris tühja koha peale ei ole võimalik mitte midagi rajada. Kui otsustaksin panna puiesteele püsti telgi, peaksin ikkagi kohalikule omavalitsusele avaliku maa kasutamise eest maksma. Parimaid äripraktikaid peab rakendama kombinatsioonis vabatahtliku tööga, siis hakkab kõik sujuma.

Räägi meile lähemalt Väikesest Mariupolist.

Hetkel on meie peamised ülesanded psühholoogilise abi pakkumine põgenikele ja sõjaväeteenistujatele. Oleme asjad korraldanud nii, et neile on siin nüüd ka kohv alati tasuta. Süsteem töötab nii, et kui klient ostab endale kohvi, on tal võimalus ka põgenikele tuleviku tarbeks kui tahes palju kohvi välja teha. See juba toimibki, ja kõige huvitavam on, et muidu Dnipros midagi sellist eriti ei kohta. Mariupolis oli meil kõik olemas — kohv, pitsa jne. Aga mitte see pole peamine eesmärk…

Ma toon näite. Täna õhtul saabub siia Mariupolist perekond, millel on õnnestunud põgeneda — ema koos kahe lapsega. Nad tulevad otse põrgust normaalsetesse oludesse, kus inimesed neid ootavad, kus nad saavad abi. Too ema mõistab, et teda pole unustatud, et teda koheldakse hästi, et teda ootavad tass kakaod ja inimesed, kes on valmis aitama. Ta saab aru, et ta on siin Ukrainas vajalik; ta jääb siia, puhkab, leiab tööd ja saab jälle jalad alla. Ta tunneb, et teda vajatakse.

Praegusel ajal on kuuluvustunne ja eksistentsi tähendusrikkus äärmiselt olulised. Ilma nendeta hakkavad inimesed lohutusetunnet leevendama…

…alkoholi ja uimastitega. Sellest on vaja lahti saada, sest kui inimesed oma olukorda joobega hullemaks teevad, muutuvad nad suitsiidsemaks, kuna psüühika ei kannata seda kõike pidevalt välja. Hetkel on see tõsine probleem, eriti 50-aastaste ja vanemate inimeste seas, kes on oma elu üles ehitanud riigi idaosas, jäänud nüüd saatuse hooleks ega oska selle teadmisega kuidagi edasi elada.

50-aastaselt elu uuesti alustada on paras väljakutse.

Kes neid tööle võtab? Mitte keegi. Palju riik toetust maksab? 6000 grivnat (u 200 eurot). Kui kõrge on korteriüür Dnipros?

Usun, et pakkumised algavad 6000 grivnast kuus.

Ainult 6000? Nonsenss! Üür on palju, palju kõrgem! Täna on Mariupolist rahvast juurde saabumas; neil on esmaspäevaks korterit vaja. Me ei leia seda. Meil on raha olemas, aga vaba pinda on võimatu leida. Kõik on juba välja üüritud.

Aga tuleme tagasi teema juurde. Meie jaoks on tähtis, et inimesed tuleksid siia ja saaksid aru, et just siin on nad olulised. Et nad mõistaksid, et keegi pole neid hüljanud. Siin on igaühel vabadus teha, mida tahes, kuni see teiste elusid ei sega. Meie eesmärk on pakkuda rahulikku suhtlust — põgenikele, Dnipro elanikele, Zaporižžja elanikele, Kiievi elanikele, vahet pole. Oletame, et sul on vaja psühholoogilist abi — ja, olgem ausad, praegu paistab, et seda vajavad kõik ukrainlased — palun, tule, see on tasuta, vahet pole, kust sa pärit oled. Ma olen seda rääkinud juba alates 2014. aastast — iga ukrainlane on oluline. Igaüks, hoolimata sellest, kes ta on. Mõistagi abistame praegu esmajärjekorras põgenikke, aga see ei tähenda, et kohalik linnarahvas pole oluline. Meie juures saab igaüks tasuta juriidilist ja psühholoogilist abi.

Ja kes seda abi pakub?

Psühholooge on meil nüüdsest kaks. Keeruline on kogu loo juures see, et me teeme kõike läbipaistvalt. Kui võtame palgale psühholoogi, maksame talle kui eraettevõtjale; 90% tulust jõuab nende taskusse. Selliseid psühholooge on keeruline leida. Meile tuleb üks laste ja täiskasvanute psühholoog Dniprost. Kolm juristi, kellest kahel on advokaadilitsents — need saadab meile üks katoliku kiriku juures tegutsev humanitaarabi-organisatsioon —, ja üks üldõiguse jurist Mariupolist, kes esindab tasuta põgenike huve kohtutes ja täitevasutustes. Peale selle abistame amputeerituid ja vigastatuid, kes vajavad ratastoole, käimisraame ja karke. Hetkel on pooleli abirahataotluse vormistamine; kui kõik õnnestub, saame hakata neid kokku ostma ja välja jagama. Ma esitasin Dnipro ringkonnavalitsusele taotluse ja nad registreerisid ametlikult, kui palju ratastoole, raame ja karke tarvis on. Ja see on ainult ametlik panus; tegelikult on abistajaid rohkem. Lisaks ootavad sõdurid proteese. Pakume neile kvaliteetseid ratastoole. Kõige selle juures on meie asutus ka loomasõbralik. Mul endal on ka koduloomad, kaks mopsi, ja ma tean, kui palju maksab loomatoit või läbivaatus loomakliinikus. Meil on praegu läbirääkimised käimas ja kui need korda lähevad, hakkame saama tasuta loomatoitu. Kui sageli, on ise küsimus; ma tahaksin alustada loomatoidu jagamisest kord kuus ja siis vaadata edasi.

Lisaks peame leppima loomakliinikutega kokku pagulasloomadele tasuta ravi võimaldamise küsimuse. Eile saavutasime kokkuleppe loomahotelliga, kuhu põgenikud saavad kasse ja koeri tasuta hoiule anda, kuna koos loomadega on üürikorterit väga keeruline leida. Inimene tuleb koos oma koeraga tundmatusse paika ja satub kohe väga keerulisse olukorda. Püüame seda lahendada niiviisi, et majutuse leidmisega tegeleva inimese lemmiku eest hoolitsetakse tasuta nädal aega. Muidu maksab üks päev loomahoidu seal kümme eurot.

Pealeselle pakume täistoetust väikeettevõtetele, aga selle juures on nüansse. Ettevõte peab olema ametlikult registreeritud eraettevõtte või juriidilise isikuna, peab maksma makse ja deklareerima meilt saadud toetuse ning loovutama osa tulust ümberasustatud inimeste või sõjaväeteenistujate abistamiseks. Ma ei taha öelda, et neid vahendeid tuleks kanda just meie ühingule; samasuguseid ühinguid on palju, näiteks VVO Tule Elusana Tagasi (ukr Повернись живим) või Serhi Prõtula sihtasutus. Ettevõtted võivad ise valida, keda aidata, ja siis teeme me nendega koostööd: investeerime rahaeraldisi või aitame levitada teavet, kuna nüüdisajal peavad kõik ettevõtted olema ühiskondlikult vastutustundlikud. Raha kuhjamine enda taskusse ei toimi enam; praegu pole selleks õige aeg.

Ma olen end siinse poliitika üksikasjade ja kriminaalse allmaailma nüanssidega nüüdseks juba kurssi viinud, aga Dniprosse saabudes hämmastas mind see, kuidas kõik jätsid omavahelised jagelused sinnapaika ja kõik — või peaaegu kõik — on ulatanud abikäe kas väeteenistujatele või sõjapõgenikele. Siinsed mafioosod avaldasid mulle muljet — nad tõepoolest aitavad inimesi.

Tahaks loota.

Aga aitavadki! Mõned toetavad Aasovi pataljoni ja Paremsektorit, teised abistavad ümberasujaid. Ja nad ei tülitse omavahel. Kõik saavad aru, et Ukraina meelelaadile iseloomulik omavaheline kisklemine on praegu kurjast. Kõik mõistavad, et praegu pole selleks õige aeg. Kahjuks ei taibanud Mariupoli ettevõtted õigel ajal, et üksteise abistamine ja ühiskondlik vastutustundlikkus on vajalikud. Dnipros saavad ettevõtjad sellest aru. Asi on iseenesest lihtne — kui meile siia jõuab kohale Venemaa arusaam rahust, ei jää järele ei ettevõtteid ega ka rahvast.

Kõik hävitatakse.

See on lihtne ja sellest tuleb aru saada. Niisiis rääkisin ma ettevõtjatega. Järgmine suund on ukraina kirjanduse raamatukogu. Ma püüan seda taastada ja taastangi — tasuta ukrainakeelse raamatukogu. Meil on praegu umbes 750–800 raamatut. Tegeleme nende sissekandmisega andmebaasi, et soovijal oleks võimalik Google Docsist vaadata, mis teda huvitab, ja tulla siis kohale sellele järele. Raamatuid saab laenutada kuni kaheks nädalaks. Kas sa tead, mida raamat inimese jaoks tähendab? Miks me raamatuid vajame?

Põnevate lugude pärast.

Lugude pärast, hea küll. Aga mis on peamine? Milleks üldse lugeda ukraina keeles?

Et seda keelt mõista; et mõelda ukraina keeles.

Täpselt nii. Peamine on sõnavara, pidev suhtlus ukraina keeles ja ukrainakeelsete teoste lugemine. Kõik on väga lihtne.

Muide, mul on üks huvitav raamat, tooksin selle meeleldi teile. Kas teid huvitavad ingliskeelsed raamatud?

Meile sobivad kõik keeled peale okupantide keele. Ukraina-, inglis-, itaalia-, saksa-, hispaaniakeelsed raamatud — me võtame kõik vastu. Kuid ennekõike on see ukrainakeelne raamatukogu.

Järgmiseks kavatseme korraldada etnokursused. Hetkel tegutseb siin keelestuudio, sisuliselt vestlusklubi ukraina ja inglise keeles, mida juhib üks Dnipro õpetaja, tõeline mentor, äärmiselt huvitav inimene. Varsti hakkame pakkuma muusikateraapiat, mida korraldab Takmakist pärit põgenike perekond — Ukraina keele ja kirjanduse õpetajast ema juhatab keelestuudiot, tema tütar ja tolle mees viivad läbi muusikateraapia seansse. See on umbes nagu goa trance, aga tšillim.

Mõõdukas goa trance?

Selles kasutatakse gonge, trumme ja tamburiine.

Kõlab ägedalt.

Nad on sellega tegelenud 15 aastat ja see on tõhus, nii et me oleme selle kasutusele võtnud. Muusikateraapia on suunatud konkreetselt sõjapõgenikest lastele; see on osa nende psühholoogilisest rehabilitatsioonist.

Mu kolleegid ja sõbrad löövad ka kaasa. Mu naine õpetab paari kultuuriteemalist kursust ja tütar mängib domrat.

Domra on lautosarnane, poolkerakujulise kõlakasti ja kolme või nelja keelega näppekeelpill, mida mängitakse lipitsa abil. Tüüpilisemaid tehnikaid domral heli tekitamiseks on tremolo.
Domra on lautosarnane, poolkerakujulise kõlakasti ja kolme või nelja keelega näppekeelpill, mida mängitakse lipitsa abil. Tüüpilisemaid tehnikaid domral heli tekitamiseks on tremolo. Foto: ПростоУчастник / Wikimedia Commons

Samuti olen asju kokku leppinud kahe Dnipro neiuga; üks neist mängib banduurat, teine flööti. Ma tahan, et neil oleks võimalus raha teenida ja ma maksan neile esinemiste eest. Niisiis esinevad nad siin reedel või neljapäeval, et inimesed saaksid kuulda midagi kaunist. Et rahvas näeks midagi muud kui räpast vene hiphoppi — näeks, kui ehe ja ilus on ukraina banduura.

Mis sa arvad, kui palju keeli banduural on? Umbkaudu?

Miskipärast kargas mulle pähe arv 126.

Oi, seda on paljuvõitu. Õige vastus on 63, õigemini 63–67. See sõltub tegelikult banduura tüübist — on Tšernihivi stiilis banduura, on Lvivi stiilis, jne. Aga paljud inimesed ei tea, et banduural on võimalik esitada mis tahes heliloomingut.

Ukraina muusik Valentõn Lõssenko demonstreerib banduura võimalusi.

Tõepoolest, kõlab nagu klaveri ja harfi ristand.

Me näitame seda rahvale. Oleks tore, kui nad nõustuksid esinema, nii et Dnipro rahvas saaks tulla ja põgenikud seda kõike näha. Siis nad näevad, kui kaunis ja ainulaadne on ukraina kultuur. Ka domra on väga imeline pill, natuke kobza moodi, kuid nende vahel on väikseid erinevusi. Ja kõike seda peab rahvas kuulda saama!

Sul on ikka maru palju plaane! Kas kavatsed veel midagi ellu viia?

Meil on ka kunstnikud, nendega hakkame järgmiseks tegelema. Meid toetab juba Slovakkia president isiklikult. Korraldasime Bratislavas konverentsi, kus esitlesime viit maali Mariupolist, kaht maali Lvivist ja üht Kiievist. Oled võib-olla kuulnud sellisest kunstnikust nagu Beata Kurkul? Ta on parim illustraator; ta on teinud palju pilte piirivalvureist. Loe tema kohta!

Beata Kurkul — Leedu-Poola päritolu ukraina kunstnik, kes on tuntuks saanud Ukraina piirivalvurite, võitlejate ja muude Ukraina idaosas sõjategevuses osalejate kujutamisega
Beata Kurkul — Leedu-Poola päritolu ukraina kunstnik, kes on tuntuks saanud Ukraina piirivalvurite, võitlejate ja muude Ukraina idaosas sõjategevuses osalejate kujutamisega Foto: Beata Kurkul

Ta jagas oma töid ka meiega. Müüsime seitse maali 3500 euro eest; osa raha läks kunstnikele, osa põgenike abistamiseks. Nüüd on mul siin veel kuus maali ühelt Mariupoli naiselt. Ootame parasjagu Suurbritannias toimuva oksjoni tulemusi. Lisaks toetab meid Slovakkia saatkond, müüme taieseid ka neile ning saadud raha läheb kunstnike abistamiseks ja toetamiseks. Kui oled põgenik ja kunstnik, võid tulla minu juurde, ma võin maksta tellimustööde eest ning toetada kunstnikke rahaliselt ja muul moel kuni oksjonite korraldamiseni, millest saadud raha eest saame jällegi põgenikke aidata.

See tundub geniaalselt tõhus.

See on oluline! Ma toon näite esimesest naiskunstnikust, kellega me koostööd tegime. Ta saabus Mariupolist kurva ja heitununa, ja tal polnud raha pintslite ja lõuendi ostmiseks. Ma andsid talle nii palju, kui tal vaja oli: värvide, lõuendi, molberti jmt jaoks. Ta hakkas töötama, kunsti tegema. Nüüdseks on temalt valminud juba kuus maali, mis ootavad oma korda Suurbritannias toimuval oksjonil. Miks mitte? Tema kui inimese, kui isiku jaoks on see väga oluline.

Ma näen, et su pilgus terendab miljon ideed.

Me tegeleme kõige selle arendamisega. Meil on juba olemas rahastus, et laieneda siinsamas vaheseina taga olevatesse ruumidesse. Seal hakkame inimestele pakkuma veelgi võimsamat humanitaarabi: ravimeid, toitu, hügieenitarbeid. Ehitame laoruumi ja Väikese Mariupoli kohalike toidukaupade poe. Tahame siia kutsuda eraettevõtjaid, kes mõistavad kaubandust ja seda, miks on vaja osta kaupu, mida toodavad põgenikud, kes on oma ärid Dniprosse või selle lähikonda ümber kolinud.

Räägid sellest ehk lähemalt?

Paljud ettevõtjad, kes tulevad siia okupeeritud aladelt, ei oska siin enam uuesti tegevust alustada. Seda esiteks. Teiseks — 250 000 grivna (u 8400 euro) suurusest riiklikust toetusest ei piisa. Saad ju ise ka aru, et selle raha eest ei pane käima midagi suuremat kui kebabiputka. Kusjuures sellise, kust saab kebabit ilma friikartuliteta, nagu siin Dnipros kombeks on. Kas nii on siis võimalik elada?

Ma tean üht kohta, kus tehakse kebabit koos friikatega. Ma võin näidata.

Ma ei saa aru, miks inimesed ei pane friikartuleid kebabisse, ma lihtsalt ei saa aru.

Peaasi on, et inimesed saaksid aru, et kui nad midagi toodavad, on neil vaja kohta, kus neid tooteid müüa. Sellest kasvaski välja idee kohalikust toidukauba-turust, kus müüdavatest kaupadest 80–90% on tootnud põgenikud. Aga ühel tingimusel — nad peavad olema ametlikult registreeritud ja maksma makse. Me aitame neid; meil on vabu vahendeid, mille eest tasuda esimese kuue kuu üür, ja praegu otsime lisaks täiendavat rahastust, et siin remonti teha. Ootame ühe sihtasutuse vastuse ära ja saame siis edasi minna, üht- või teistviisi. Septembris kavatseme avada varjupaiga ja võõrastemaja. Ja mitte sellise odava urka, kus tahaksid ära surra, et seda enam mitte näha, vaid korraliku, ontliku võõrastemaja. Inimesed peaksid saama puhata normaalsetes tingimustes. Mina tahan seda võimalust pakkuda tasuta ja kvaliteetselt.

Kas teie sihtasutust saab kuidagi aidata?

See ei ole sihtasutus. Me oleme avalik mittetulundusühing ja meil on kontod nagu igal juriidilisel isikul. Lisaks on mõned PrivatBanki ja MonoBanki kaardid seotud konkreetsete isikutega.

Ma märkasin siin rahakogumiskarpi kirjaga „Ida-Ukraina laste unistuste heaks». Kuidas see toimib?

Too kiri vastabki su küsimusele! Viimase nädala jooksul on juba neli last saanud midagi, millest nad unistanud on. Ostsime neile hamstri, telefoni, e-tahvli, tõukeratta ja komplekti joonistustarbeid. Need on kolme Mariupolist ja ühe Sjevjerodonetskist tulnud lapse jaoks. Kavas on hankida veel üks telefon, tahvel, jalgratas, tõuks ja kiik.

Kõlab nagu soliidne ports vajalikke asju.

Meile saab raha annetada igaüks, nii kohapeal kui ka ülekandega. Meie Facebooki-lehel on konto number. Lisaks on meil ka PayPali konto. Kõik on läbipaistev; soovi korral teeme tšekkidest pilti. Meil pole mingeid saladusi. Meie kohus on teha iga uus päev eelmisest paremaks. See ongi meie filosoofia, meie tegevuspõhimõte.

Vabandust, aga ma pean nüüd jooksma.

Tõlkis Mart Kalvet

Sõda Ukrainas ei ole läbi ning ukrainlased vajavad jätkuvalt meie kõigi toetust. Palun aita Little Mariupoli kohviku - kõik vajaliku leiad nende Facebooki- ja Instagrami-lehelt. Ypsiloni toimetus toetas, toeta sina ka!

Tagasi üles