Vabatahtlik töö on kujunenud paljude ukrainlaste jaoks ühiskondliku vastutustunde teostamise võimaluseks, kuna see võib olla ainus viis leida abistavat kätt kaoses, kus tsiviliseeritud maailma tavanormid enam ei toimi. See on nagu maraton — paljud ei ole pikalt vastu pidanud ning vaid üksikud on ilmutanud loomulikku annet ja jäänud püsima. Täna puutusin ma kokku selle valdkonna kvaliteedi kullastandardi esindajaga. Kummalisel kombel soovisin puhtjuhuslikult juua kohvi piirkonnas, kus ma tavaliselt ei käi, ja märkasin midagi, mis nägi välja nagu kohvik avamispäeval. Läksin lähemale ja märkasin väikest tahvlit.
Asutus nimetusega «Väike Mariupol» peaks tähendama midagi enamat kui lihtsalt sõnu; seda silmas pidades astusin sisse. Sees viibis vähemalt sada inimest, mängis vaikne muusika ja loeti ette luulet. End aula-laadsesse ruumi litsudes märkasin salka ÜRO ametnikke. Mis siin toimub? Leidsin kohalviibijate seast tuttava tüübi, tirisin ta tänavale ja nõudsin selgitust — kes selle kõik korraldanud on? See on hämmastav! Ta osutas keskealisele mehele, kelle juures torkasid silma ohtrad tätoveeringud, enesekindel hoiak ja stiilsed teksapüksid. «Räägi temaga.» Ma lähenesin, tutvustasin ennast ja otsustasin esitada paar küsimust.
Räägi, palun, veidi endast ja oma projektist.
Kirilo Dolimbajev: Olen tegelenud vabatahtliku tööga alates 2014. aastast. Kui DRV (nn Donetski Rahvavabariik) Mariupoli okupeeris, läksin esimesse Ukraina kontrollpunkti, kaasas Saksa Steyri sõjaväekiiver. Sealt sai minu teekond alguse. Hakkasin tooma sõjaväele toitu ja vett. Kui olin selle töö selgeks saanud ja tutvunud teiste vabatahtlikega, saime üheskoos aru, et sõjaväel pole enam meie panuse järele vajadust; niisiis lülitusime ümber oma isiklikele projektidele. Kui COVID-19-pandeemia algas, läksime mina ja teised vabatahtlikud haiglatesse appi, sest… Olukord nõudis seda, mõistad? Pandeemia alguses oli muidki probleeme, kuna riigi bürokraatlik masinavärk lõi olukorraga toime tulla üritades vankuma. Selles vaakuumis pakkusime nii palju abi kui suutsime. Hakkasime jaotama kaitsevisiire, desinfektanti ja esimesi COVIDi-teste. Kui riik juba ise töökoormaga toime tuli, hakkasin siin Dnipros tegema koostööd Ukraina õigeusu kirikuga, mis oli pälvinud tomose [Tomos — õigeusu kirikus kohaliku kiriku autokefaalia ehk sõltumatuse väljakuulutamise dokument. — Tlk]. 2020.aasta aprillis märkasin juhtumisi, et kiriku rektori poeg Roman, ametilt preester ja kaplan, kutsub Facebookis vabatahtlikke appi. Kas sa tead, kes on kaplanid?