NÄDALA LUULETUS ⟩ Steven Vihalem: ona momenti

vanem meesarst urgitseb näpuga ninas ja veab kätte kummikindad

vaatan kabinetis ringi ja tean, et siin kliinikus on slummi hinnad

«Peenisepumpa!» karjub valges sanitarikleidis näitsik

tegemist ei ole porrivõttetega, mudu kaamerad juba käiksid

noor aktivist tänaval tahab päästa tulevikku ja legaliseerida loodust

ahvikätega kahvatu kurat kuue untsilise ajuga galvaniseerida lootusetust

kõik neiud on püssid ja ahvil igitäituv salv, et koos teha pauku,

tean, et kõrgioniseeritud päevad laskuvad ajutisse eha auku

täiskuu vaatab pealt kui laon kosmoseliival kaksteist milfi ritta

öö lühikene, ent keeran õrnalt kõiki, keeran õrnalt kõigil palge itta

haritud orientalistina näitan neile koiduvalguses jobist vikerkaari

keel kliitoritel kui tuulispask, imen naudingu vaimutormi ääre sfääri

tee elus paremaid valikuid ja hangi importkiisu ilma pääsukese märgita

Tunnustatud Eesti Maitse on intsest, keegi ei viici Tinderi ja Geni vahet tääbida

hoiatav teadaanne: ainult tugevad kirjanikud võivad hapet ketamiiniga candyflippida

ning toimetaja peab olema otsese jutiga, hoidma telo ja aitama võsas ringi trippida

komistan terava baljakki otsa, seenest hüppab välja türgi-valgevene teadlane

nimeks Kaifun Yonovich, tungalterast sünteesib N5-te ja muidu ka rahvavaenlane

mikrodoosimisega ravides arvesta, et see toimib vaid siis kui metsas vastu tuiav hiir

sõnab inimkeeli: «Veerand ruutu on suts palju ja ega sa metsas ei ole, nahhui sa röögid siin?

Tead sa kuda suri Viivikonna viimane alkohoolik? «Ta lahkus purjede all,»

teatab Ida-Virumaa ainus kroonik Gjenrik, lisades «On sam sebja jebal!»»

õied-lehed, liaan ja kärnkonn, piim, koor, ja juur, seen, bakter ja kaktus

enne minekut tühjaks teen Jumala minigripi, 7000 lennutundi, diplom ja aktus

mošeest ja hiiest visati välja, öeldi, et rõve ja nilbe olen ning pandi vande alla

kui teatasin, et Põhjakonn leidis tantrafestivalil kaaslaseks salamander Galja

epiloog ja betoon pühamu, naasen esmaiidolite, puude ja paneelide rüppe,

heidan bobiku ohvriannina tehislikku järve, et lepitada vesidžinne ja näkke,

lepitada iseend, lepitada stiihiaid ja olematusest kasvand musta teadvust.

siin tiigis juhtus midagi, ent headusorganid alles studeerivad ürgteadust

un momento ma ona momenti, memento mori paneb kurvastama

järelsõnas hilisemad tekstianalüütikud lähtuvad oma suvast aga

jäälilled bussiaknal on tehtud proletariaadi koroonabatsillidest

teemärgisena peab mainima erotiseeritud maailmavaadet Bataille käsitluses,

kus erotiseerimine ei ole seotud fetišeerimisega, sest puuduvad objektid

auk on auk, sest seda ümbritseb olend

auk on auk tänu piiridele, seda ümbritsevatele huultele, mokkadele ja lihastele

transgressioon eeldab piiride olemasolu ja/või nende tunnistamist

tegelt on auk ei midagi, tühjus täis kõike

ja mina vaid lingvistilises vanglas keemiline protsess nagu sõna “tuli”

sünnist surmani põledes

Jumala armastuse poole pürgides

gravitatsiooniga võideldes

peadpidi putsi kukkudes