NÄDALA LUULETUS ⟩ Steven Vihalem: ona momenti
vanem meesarst urgitseb näpuga ninas ja veab kätte kummikindad
vaatan kabinetis ringi ja tean, et siin kliinikus on slummi hinnad
«Peenisepumpa!» karjub valges sanitarikleidis näitsik
tegemist ei ole porrivõttetega, mudu kaamerad juba käiksid
noor aktivist tänaval tahab päästa tulevikku ja legaliseerida loodust
ahvikätega kahvatu kurat kuue untsilise ajuga galvaniseerida lootusetust
kõik neiud on püssid ja ahvil igitäituv salv, et koos teha pauku,
tean, et kõrgioniseeritud päevad laskuvad ajutisse eha auku
täiskuu vaatab pealt kui laon kosmoseliival kaksteist milfi ritta
öö lühikene, ent keeran õrnalt kõiki, keeran õrnalt kõigil palge itta
haritud orientalistina näitan neile koiduvalguses jobist vikerkaari
keel kliitoritel kui tuulispask, imen naudingu vaimutormi ääre sfääri
tee elus paremaid valikuid ja hangi importkiisu ilma pääsukese märgita
Tunnustatud Eesti Maitse on intsest, keegi ei viici Tinderi ja Geni vahet tääbida
hoiatav teadaanne: ainult tugevad kirjanikud võivad hapet ketamiiniga candyflippida
ning toimetaja peab olema otsese jutiga, hoidma telo ja aitama võsas ringi trippida
komistan terava baljakki otsa, seenest hüppab välja türgi-valgevene teadlane
nimeks Kaifun Yonovich, tungalterast sünteesib N5-te ja muidu ka rahvavaenlane
mikrodoosimisega ravides arvesta, et see toimib vaid siis kui metsas vastu tuiav hiir
sõnab inimkeeli: «Veerand ruutu on suts palju ja ega sa metsas ei ole, nahhui sa röögid siin?
Tead sa kuda suri Viivikonna viimane alkohoolik? «Ta lahkus purjede all,»
teatab Ida-Virumaa ainus kroonik Gjenrik, lisades «On sam sebja jebal!»»
õied-lehed, liaan ja kärnkonn, piim, koor, ja juur, seen, bakter ja kaktus
enne minekut tühjaks teen Jumala minigripi, 7000 lennutundi, diplom ja aktus
mošeest ja hiiest visati välja, öeldi, et rõve ja nilbe olen ning pandi vande alla
kui teatasin, et Põhjakonn leidis tantrafestivalil kaaslaseks salamander Galja
epiloog ja betoon pühamu, naasen esmaiidolite, puude ja paneelide rüppe,
heidan bobiku ohvriannina tehislikku järve, et lepitada vesidžinne ja näkke,
lepitada iseend, lepitada stiihiaid ja olematusest kasvand musta teadvust.
siin tiigis juhtus midagi, ent headusorganid alles studeerivad ürgteadust
un momento ma ona momenti, memento mori paneb kurvastama
järelsõnas hilisemad tekstianalüütikud lähtuvad oma suvast aga
jäälilled bussiaknal on tehtud proletariaadi koroonabatsillidest
teemärgisena peab mainima erotiseeritud maailmavaadet Bataille käsitluses,
kus erotiseerimine ei ole seotud fetišeerimisega, sest puuduvad objektid
auk on auk, sest seda ümbritseb olend
auk on auk tänu piiridele, seda ümbritsevatele huultele, mokkadele ja lihastele
transgressioon eeldab piiride olemasolu ja/või nende tunnistamist
tegelt on auk ei midagi, tühjus täis kõike
ja mina vaid lingvistilises vanglas keemiline protsess nagu sõna “tuli”
sünnist surmani põledes
Jumala armastuse poole pürgides
gravitatsiooniga võideldes
peadpidi putsi kukkudes