ALGAV HOOAEG ⟩ Totaalse jalgpalli hegemoonia

Sattusin pooljuhuslikult vaatama naiste jalgpalli. Euroopa meistrivõistlused ja ka mõistlik vastasseis – Hispaania ja Inglismaa. Ja tegelikult üllatusin juba esimestel minutitel. Hispaania naised mängivad kogu riigile omast tiki-takat. Ja kuigi soov palli vallata on tänapäeva jalgpallis pigem normaalsus, siis hiljem meistriks kroonitud Inglismaad jääb sümboliseerima tehnilisus, võimsus ja üks ühe vastu mäng. Hispaania naiskonna nõrkus seisneb antud hetkel nende tugevuses – nad pole enda nišis ehk palli lükkamises veel mäe kõrguselt teistest üle. Vastukaaluks võiks tuua Eesti, kus isegi U-23 koondis ja meestekoondis ei juhindu samast filosoofiast.

Totaalse jalgpall sai elu sisse Guardiola juhendatud Barcelona ajal. Seejärel tundus, et taandus täielikult, kuid reaalselt muteerus lihtsalt erinevateks totaalse jalgpalli variatsioonideks. Kõige eredamalt on see näha maailma parima liiga parimate meeskondade puhul.

Reeglid on muutunud pehmemaks

Kui kakskümmend aastat tagasi eristusid erinevate liigade ja koondiste mängustiilid selgelt, siis tänaseks päevaks on see suuresti kadunud. Maailmameistrivõistlusel oli kontrast Aafrika riikide pohhuistliku jalgpalli ja Aasia riikide väga distsiplineeritud stiili vahel.

Samal ajal mängiti Premier League’is tänaste standardite järgi absoluutset jõhkrat mängu. Agressiivsed niitmised, korgid ees reide võis kulmineeruda kollasega, aga ka lihtsalt sellega, et kohtunik laiutas käsi – mis kollane kaart? Kui me võtame Inglise liiga tänase päeva kõige domineerivama meeskonna Manchester City ja nende mängijad, siis võib liialdamata öelda, et täna oleks paljudel City mängijatel olnud lihtsalt ohtlik sel perioodil väljakule minna. Bernardo Silva võinuks ju Jaap Stamile peenelt mõne atskoo teha, aga kui sellele järgnenuks tänava stiilis töötlemine, siis kaua sa ikka jaksad. Verise suu ja katkiste kodaratega söötu ei lükka. Ehk suuresti saab vastuse, miks totaalne jalgpall on nii domineeriv vaadates seda, kuidas on muutunud reeglid.

Heites pilgu tagasi ajale, mil totaalne jalgpall eredalt domineeris, nimelt Guardiola Barcelona tippaega, kui keskväljal dikteerisid Busquets-Iniesta-Xavi, siis seda tehti puhta talendi ja imelise meeskonna keemia pealt. Peale Iniesta ja Xavi lõpetamist pidi ka Barcelona oma mängu pragmaatilisemaks muutma. Ja vahepeal tekkis isegi moment, kus tundus, et totaalne jalgpall isegi nii valdavalt ei domineeri.

Samal ajal on reeglid viimaste aastate jooksul tunduvalt pehmemaks. Üleüldine joon - vähegi ohtlikumad täklamised on kollased kaardid. Oluline punkt on ka pallivaldavate meeskondade puhul küsimus, kuidas takistada kontrarünnakuid. Siin on samuti reegel, mis soosib pallivaldavaid meeskondasid. Nimelt valdavalt ei karistata kiirrünnakute mahavõtmisi kollase kaardiga. Juhul, kui see pole just väga ilmselge. Selles kunstis oli mees omakohal City keskväljamees Fernandinho. See kindlasti ei ole siin soov analüüsida täpsemaid reegleid, vaid pelgalt välja tuua, kuhu suunas on tavavaataja jaoks üleüldine trend liikunud.

Maailm parima liiga parimad meeskonnad liiguvad totaalse jalgpalli radadel

Vaadates Inglismaa kuute suurimat meeskonda, siis on selge, et totaalse jalgpalli filosoofid on Britannia vallutanud. Manchester City – Pep Guardiola, Liverpool – Jürgen Klopp, Chelsea – Thomas Tuchel, Manchester United – Erik ten Hag, Arsenal – Mikel Arteta. Jah, tõesti, üks erand on ka Tottenham ja Antonio Conte, kes on pigem kaitsva ja pragmaatilise jalgpalli austaja, kuid paistab, et on suutnud trendiga märksa paremini kaasa minna kui näiteks überpragmaatikuna tuntud Jose Mourinho.

Kui teatud stampidest lähtuda, siis võib öelda, et sakslased on alati olnud pragmaatikud. Lihtsat reeglite pehmemaks muutumine ja üleüldised soosivad trendid pallivaldava jalgpalli suhtes on viinud saksa treenereid selliste järeldusteni. Siit ka põhjus, miks Tuchel ja Klopp ühte variatsiooni totaalselt jalgpallist viljelevad. Ilmestamiseks võib tuua mängu veel ühe nime – Ralf Ragnick. Mees, kellelt vähemalt Tuchel ja teisedki saksa treenerid on nii mõndagi õppinud. Ragnicku puhul on oluline rõhutada, et teda nimetatakse professoriks, mitte filosoofiks. Lühidalt võiks saksa suunda kokkuvõtavalt kirjeldada järgnevalt – sügavate analüüside ja suurema pildi vaatamise tulemusena ongi jõutud totaalse jalgpallini, kus erinevate positsioonide mängimine ei löö mängijaid verest välja ja tähtsal kohal on ka gegenpress.

Teisel pool on kolm ülejäänud meest. Guardiola ja ten Hag, kes on ilmselged Johan Cruyffi koolkonna poisid. Juba ajalooliselt on Hispaania ja Hollandi jalgpalli filosoofiad nii tihedalt põimitud – suuresti tänu ka maestro Cruyffile, kes selle mängustiili Barcelonasse viis. Arteta kuulub siia seltskond seetõttu, et oma ristsed treenerina sai ta just Manchester City ja Guardiola juures abitreenerina. Läbiv sõnum nende meeste puhul võiks olla see, et vahet pole, mis platsil juhtub, mehed jäävad oma mängustiilile kindlaks. Võitmine ilma oma filosoofiat pole nende jaoks täielik võitmine. Seda oleme näinud tihti ka Guardiola stiili puhul – see on ülimalt efektiivne, kuid samal ajal on olnud keeruline märgatavaid muutusi mängu tuua.

Kui mõni erinevus n-ö klassikalise totaalse jalgpalli ja saksa koolkonna vahel välja tuua siis see on mängu kiirus. Klopp ja Tuchel proovivad ideaalis mängida rohkem kiiruse peale ja mängu tempot kruttida, samal ajal kui Hispaania-Hollandi rinne panustab rohkem tehnilistele virtuoosidele.

Muutused üleminekuturul

On loogiline, et muutuvad reeglid tingivad ka selle, millised mängijad on kõige efektiivsemad. Sama järelduse saab teha ka vastavalt mängustiilile. Vaadates suvist üleminekuturug siis teatud määral on siin muster välja kujunenud. Enamik Premier League’i tippsatse, kes on totaalse jalgpalli kütkes, lisaks Barcelona ja Bayern München, konkureerivad sama tüpaažiga mängijatele. Vaatame kasvõi Raphinhat, keda soovisid Chelsea, Arsenal ja Barcelona. Huvitav on ka vaadata konkurentsi Kounde allkirjale ja samal ajal, kuidas enamik meeskondasid ütleb, et Cristiano Ronaldo ei sobi nende mängujoonisesse. Nii Rapinha kui Kounde on näited sellest, kuidas totaalse jalgpalli viljelevad meeskonnad neid tahavad, sest nad on antud süsteemile ideaalsed mängumehed. Raphinha on tehniline ja samal ajal ka suure töövõimega. Kounde on keskkaitsja kohta lühike, aga selline Barcelona hiilgeaegade Puyoli tüüpi vend – jõhker võitleja ja tunneb ennast palliga mugavalt.

Jah, muidugi on peaaegu õigustatud kriitika, et kõik tippmeeskonnad konkureerivadki kõigile tippmängijatele. Point on aga järgnev – kui meil on väga palju treenereid, kes soovivad mängida suuresti sarnast jalgpalli, siis muutub see võitlus eriti armutuks. Teatud mängijate hinnad võivad ebaproportsionaalselt lakke minna. Ja vaadates näiteks Erik ten Hagi suhtumist Frenkie de Jongi osas siis on asjad selged. Lihtsalt ei tahetagi kedagi muud. Hollandale vajab seda meest vaja ja keegi teine ei oleks kaugeltki nii hea. Toimiva süsteemi jaoks on vaja mitte lihtsalt häid mängijaid, vaid mängijad, kes on lisaks väga head ka teatud nišis.

Kindlasti on eelseisvat Premier League’i hooaja taas huvitav jälgida. Paistab, et kõik tippmeeskonnad on õigel kursil ning on huvitav jälgida, kas Spurs ja Conte suudavad totaalse jalgpalli fanaatikute vastu midagi korda saata.