MINA ELASIN SIIN ⟩ Vinni. See on Vinni, mitte mingi Vinni-Pajusti

Vinni – see on haldusüksus, mis liigitub alevikuks. Kõigile, kes elust suuremat ei jaga ja kes on igvasti Tallinnas elanud, meeldib kõike «külaks» kutsuda, nii ka Vinnit, kuigi tegemist on alevikuga. Mõnda aega tagasi Twitteris, nimesid ei mäleta, tehti üleskutse nimetada koledamaid kohanimesid. Keegi kohe pidi mu päeva hallimaks muutma ja nimetama Vinnit ja mitte pelgalt. Ta kombineeris omavahel kaks teineteisele lähedal asuvat kohta Lääne-Virumaal – Vinni ja Mädapea. Julgen väita, et too inimene eksis rängalt. Põlise vinnikana hääldan Vinnit sellise maheduse ja pelgalt keeleotsa liigutades, et koledusest on asi kaugel. Ainult hellus ja magus nostalgia. Vinni.

Toon välja ka mõne fakti, et asi pelgaks koeralobaks ei jääks. Nimelt on Vinnis alati kõvad vennad elanud, näiteks aastatel 1986–1988 krooniti Vinni Näidissohvoostehnikum Eesti võrkpallimeistriks. Ka suurelt mõtlemine pole vinnikatele võõras – eurorahadega ehitati omal ajal korralik täismõõdus staadion. Kuulitõukesektor tehti isegi nii pikk, et seal saab siiani maailmarekordit tõugata. Üks päev see juhtub.

Me kõik oleme mõni kord igavledes Google Mapsi sisse ja välja zoominud. Ei ole nagu suurt vahet, kas on see New York või Ateena, aga Liverpooli jaoks on oluline, et seal kõrval on Manchester. Vastandumine paneb rattad käima. Sama lugu oli ka aastaid tagasi Vinni ja Pajustiga. Muuseas kahe haldusüksuse vahel on Vinni-Pajusti Gümnaasium. Meedias ja Eestis paremini tuntud kui ka Vinni-Porno Gümnaasium, mis tekitab elus võõrandute seas teise eksiarvamuse. Ei olemas Vinni-Pajustit, on olemas Vinni ja Pajusti. Legend räägib, et sealt saidki kõik sõnavabadusedebatid alguse. Aga tõesti – vastandumine ja seeläbi enda identideedi kindlustamine on tähtis.

Mäletan isegi, kui olin just linnast endale uue nahktagi saanud. Valge. Nagu rahutuvike mööda tänavaid patseerimas. Ja nii me siis mingil põhjusel sõpradega läksime, läbi Vinni-Pajusti tammiku Pajusti poole. Enam see ilmselt tõele ei vasta (ilmselt on mingid hormoonid Tallinna õhku hingates hävinenud), aga tunne oli kohe teine. Nagu üle Narva piiri astumine. Seal on imelikud inimesed ja ilmselt tuleb keegi suitsu küsima, aga mitte sellepärast, et tal endal suitsu poleks.

Vahepeal muidugi ka juhtus nii mõndagi, kui toimus mõni suurem pidu Vinnis. Ja nagu ikka, suur pidu võrdub suurte pahandustega. Ma olin liiga noor ja liiga purjus, aga vaatepilt oli efektne. Auto Pajusti kamraadidega keeras hoovi, peatus ja üks tegelinski hakkas tagaistmel akent alla kruttima. Samal ajal oli juba üks peolistest suutnud ennast toksiliselt maskuliinseks juua (antud olukorras õigustatud) ja samal hetkel, kui autoaken alla oli krutitud ja üsna tongis vend sealt välja vaatas ja suutis esimese sõna lausuda, lendas rusikas talle juba vastu lõuga. Suuremat konflikti ei järgnenud. Autole pandi tagurpidikäik sisse ja mindi ära. Tänase päevani vajab lahendamist küsimus – mida oodati?

Foto: Ekraanipauk Virumaa Teataja uudisest

Kolkamentaliteet lõi kõige eredamalt välja Lääne-Virumaa metropolis – Rakveres. Käid klubis. Käid baaris. Lõpetad aga ikka samas kohas, linnast olenemata. Kebabis. Koht, kus on odav söök ja keskmisest agressiivsemad inimesed. Nii mõnegi vestluse võõraste inimeste vahel võiks võtta kokku Rasmus the Rassakaga (muideks, ka pärit Viineripealinnast) sõnadega: «Kas sa tead, keda ma tunnen, ja kes ma olen?» Üks märkimisväärsemaid juhtumeid on siiani meeles. Jõudsime ka lõpuks Mjäust söögimekasse ja sõber märkas ühte tuttavat. Viru-Jaagupist. Läks siis juttu tegema ja proovis ka perse toolile saada, kui muidu sõbralikult vennalt tulid sõnad: «See on Viru-Jaagupi laud.» Mitte, et kohti oleks puudu olnud, aga need on põhimõtted. Põhimõtted peavad meestel olema.

Eks üldjuhul ongi, nii et mida kaugemale sa oma kodukohast lähed, seda kummalisemaks inimesed muutuvad. Ja isegi Pajusti puhul – sa vähemalt tead, mida oodata ja millele vastu seista.

MINA ELASIN SIIN

Ooo Eestimaa, ooo sünnimaa

Kuni su küla veel elab, elad sina ka

Kirjuta ypsilonile oma kodukandist. Mitte sellest, mida teil kõike Tõraveres või Ihastes või Roosna-Allikul on (internet, RMK plats, vanadekodu), vaid tahaks mingeid isiklikke või niisama lahedaid lugusid koha pealt, mis konkreetselt seda kanti ilmestavad. Linna, linnaosa, alevit, küla. Eestis on pea 250 kohta, millest pooled ei kõneta kedagi üldse, aga võiksid.

Lood võiksid jääda 4000–6000 tähemärgi vahele, koos tühikutega, ja saata võib nad otse [e-mail]. Avaldatud tekstid on honoreeritud tekstid.