TALLINN ⟩ Kalamaja tänavatel valitseb kauaoodatud kaos

Suured ümberkorraldused Tallinna linnaliikluses on alanud, jalgratas on ka meil pärast rohkem kui 100 aastast võidusõitu mootoritega veokitele järele rebimas, autod on segaduses, otsivad kodu ja kodust väljateed, inimesed on kahes leeris, kuna muudatused nii auto kui ühistranspordiliikluses on katkestanud nende harjumuspärase elurütmi.

Niine tänavast saab nüüd vasakpööret teha ja sedapidi Põhja-Rimisse ostlema sõita, see on hea, mulle kui Kalamaja elanikule teeb see ühe ligipääsetava poe juurde. Suures plaanis valitseb Kalamaja tänavatel nüüd kaos. Põhja puiestee ja Soo nurgal on viimaste päevadega kuuldatavasti kümneid plekimõlkimisi olnud. Üleeile sõitsin sooviga Suur-Rannaväravast Mere puiesteele keerata. Foori rohelise tulega andsin gaasi ja kohe tuli elu eest pidureid vajutada, sest vasakult tulev autodevoog ei kavatsenudki mulle teed anda. Ei andnudki, hea, et silmad lahti hoidsin, ei tea, kas neile näitas samamoodi rohelist või oli põhjuseks midagi muud... Ühesõnaga, tänavatele on korraldatud omajagu ebamugavusi ja segadust.

Mille pärast ei tõmba nina viltu, autode linn teeb esimesi ponnistusi inimeste linnaks saamisel. Olgugi et osa lahendusi tunduvad kaheldavad – kohati on autodelt ruum ära võetud näiteks lihtsalt sellepärast, et võtta –, ei saakski muutusi päris ilma segaduseta sisse viia, liiklusharjumus ei muutu sõrmenipsust ja mugav inimene ei muutu enne, kui talle selleks põhjust anda. Aga prooviks positiivselt vaadata, kuhu meil linlastena muutuda on?

Suletud territooriumid

Põhiosa endi ajast veedame suletud territooriumitel. Nendeks on kodu, aiaga piiratud koduaed, nädalavahetustel maamaja või suvekodu. Töökoht. Lisaks pereauto, mis on iseenesest privaatne suletud kapsel ühest suletud territooriumilt teise pääsemiseks. Auto on mugav, sellel on oma möödapääsmatused, aga autos veedetud suletud aeg on üksindus. Päris õudne oli esimese koroonalaine ajal Tallinnas ringi sõita, inimtühi linn, paar inimest siin seal, ainult autod. Seda, et see ületas taluvuspiirid, väitsid kõik. See oligi. Mis oleks teisiti, kui kordades rohkem inimesi istuks jalgrataste, tõukside ja rollerite seljas või käiks hoopis jala ja kordades vähem inimestega täidetud suletuid kapsleid liiguks nende kõrval? Liiklus, mis pole iseenesest muud kui üks reguleeritud suhtluse vorme, oleks kordades vahetum. Ja linnapilt samapalju talutavam.

Muutused, mis toovad muutused

Viibisin paar nädalat tagasi mõned päevad Kopenhaagenis. Teadagi, jalgratturite meka. Käisin jala, liiklesin bussi ja metrooga ning püüdsin mõista, mis seal teisiti kui Tallinnas on. Naljakas oli see, et asjad, mis teisiti, tundusid kosmeetilised ja nendest piisas, et luua tunne, et Kopenhaagen on inimesele üks rahulik ja hea koht. Jalgratturite hordid rattateedel, keskel loivavad autod, üksikud mootorrattad, ei kohanud kolme päeva jooksul ühtegi ummikut, ei kuulnud ühtegi signaalitajat. Imelik oli see, et ka kõnni ja pargiteedel kõndivad inimesed venisid aeglaselt, kuhugi kiirustamata. Teeäärsed toidukohad olid rahvast täis. Minu ööbimiskoht oli kesklinnas, kella poole kolmeni öösel kostis lähedalasuvatest kohvikutest inimeste pisut võimendatud suminat, ei ühtegi närvilist vahelehõiget, ei ühtegi umbjoobes kõiketeadjat. Kopenhaagen, kui linn saaks olla elusolend, oleks tigu. Seal tekkis mõte, et pole võimatu, et kiirustamine ja närvilisus liikluses saadab meid rahutu motoorsusena ka igapäevatoimetustes, ka siis, kui me liiklusvahendi ammuilma ära parkinud oleme.

Nüüd üritatakse meilgi linna inimkõlbulikumaks muuta ja inimesed on ärevil. Kalamajast ei pääse enam välja, Kalamajja ei pääse sisse. Number 3 buss suunati ümber ja häda on suur. Tegelikult on Volta peatusest Kalaranna peatusse jalgsi 500 meetrit ehk kuus minutit kõndi ja sealt läheb buss, kuhu vaja. Kungla peatusest Kalaranna peatusesse on 850 meetrit ja 11 minutit kõndi ja inimesed ei pääse Kalamajast välja, kuna 11 minutit kõndi pole jõukohane? Ei ole nii. Asi on inimeste käitumisharjumustes ja inimeste käitumisharjumised on olude sunnil muutuvad.

Kuhu inimesel kiiret on?

Inimesel on alati täpselt nii kiire, kui palju olud kiirustada lubavad. Siis on ta kohal ja edasi pole tal väiksemat sorti ajahulgaga midagi peale hakata. 15-20 minutit läheb silmale märkamatult ja tihtipeale ongi see täpselt nii palju, kui on auto ja jalgrattaga kohalejõudmiste vahe. Kombineerides ühistransporti ja elektritõuksi, pole enam keeruline tipptunnil autodele kiiruses ära teha, selle juures jääb alati võimalus enda kõrvalt mõni hea kohvik või pitsakoht leida, millest autoga lihtsalt mööda tuhiseks ja seal endale mõnus pooltunnike korraldada. Või siis läbi pargi sõites sealt tuttav seltskonda eest leida ja väike suhtlemispaus teha. Kiirusel ja mugavusel on omad miinused, auto on piisavalt kiire, et inimene jõuaks iseenda eest ära sõita. Seega, linnavalitsuse ja linnaplaneerijate soov inimestel tempot pisut maha võtta, ei tundu paha mõte.

Muidugi ajab närvi. Toompuiesteed pidi rahvusraamatukogu juurde sõites pean ma nüüd oma tsikliga ühes reas autodega venima, harva kui mulle jäetakse ruumi kellestki möödumiseks ja no kui jäetakse, siis ma seda ka kasutan. Miks ma kasutan, ajaline võit on maksimaalselt minut? Aga sellepärast, et ma saan, ja sellepärast, et mul on igav. Mis tähendab, et inimene ei kiirusta enamasti selleks, et kiiremini kohale jõuda ja et kiirustamiste põhjused on tegelikult kusagil mujal.

Kõigi linn

Linn võiks kõigile olla küll. Inimesed kardavad jalgrattaga liigelda ja põhjusega – linn ei ole ratturile turvaline keskkond ja see on muutusteks täiesti piisav argument. Samas on veidi imelik, et suurteks muutusteks nagu raha jätkub, olemasolevatel kõnniteedel, kus ratturid ja jalakäiad koos ära mahuvad, näiteks Soo tänaval, pole pika valge triibu jaoks mõnda eurot värviraha, et jalgratturite, tõukside ja jalakäiate vahelises kaoses kord majja luua. Siinsamas kõrval Helsingis on ratta ja jalakäijate liikumisteed selgelt eraldatud ja sellist ratturite ja tõuksijuhtide slaalomit jalakäiate vahel nagu meil ei esine. Ja kas teede remondi puhul, uue asfalti ja kõnniteede paigaldamisel, ei võiks juba alguset peale eritasandilised rattateed sisse projekteritud olla? Praegu on uue asfalti ja kõnniteede näol uuenduse saamas Sitsi tänav, mis ühendab Sõle ja Kopli tänavad ja sinna pole linn millegipärast jalgrattaga liiklemise vajadust näinud.

Ja veel. Kui me jagame linna võrdselt, niimoodi, et siin tunnevad hästi nii autojuhid, ratturid, tõuksijuhid, kui linn kuulub kõigile, siis me peaksime hakkama ka koos vastutust jagama. Nii autojuht kui joogine vastassuunda pidi koju libisev tõuksijuht kui tavaline punast tuld eirav ja 130 kraadise nurga all sõiduteid ületav jalgrattur.