SEKS JA LINN ⟩ Viktor Pelevini «T» saladused

Ostsin selle raamatu pooljuhuslikult, samal ajal juhtiva traumateadlase Bessel van der Kolki raamatuga «Keha peab arvet» – ilmselgelt oli mul toona üle keskmise raha, sest ostan raamatuid harva. Ja kui seda teengi, siis on raudselt tegu investeeringuga tulevikku. Peleviniga panin puusalt. Avasin raamatu A juures poole eelmängu ajal, aga täpselt sealt kohalt, kus Nietzschet paika pandi. See oli umbes sama muljetavaldav, kui selle toona veel abikaasaks kõlbmatu iseloom. 

Nii nagu see raamat haaras mind mitmes suunas korraga, nii kirjutan ka seda kolumnarvustust siin. Head filosoofilist teksti lugeda on tihti nii stimuleeriv, et vahel saan ainult mõne lehekülje või lõigu lugeda ja pean vaimselt mäluma hakkama. Muidugi ei tee ma seda ainult mõistusega – protsessimine on ikka päris emotsionaalne. Bimbo värk, mis teha. Valisin paljudest teemadest raamatus ühe kitsama ja enim puudutanu, ning lasen endast välja voolata kõigel nii nagu see minusse tuli. Ja see raamat käskis mul päris paljule otsa vaadata.

Tuleb tõele au andes tunnistada, et olen A-d nii mitme kandi pealt tükkideks võtnud, et võis jääda mulje, nagu oleks tegu mitme eri inimesega, kuigi kirjeldan lihtsalt sama inimese eri tahke. Minu proosa kirjutamise vundamendi teine kihistus tuleneb kirjelduste harjutustest, mille tagamaadest on Pelevinit lugedes lausa paslik kirjutada. Kõige muu seas võtab Pelevin lahti mitte ainult metafüüsilisi probleeme filosoofilises mõttes, vaid ka autori kui looja ja loodava karakteri vahelise suhte ning viimase elu kvaliteedi ja kvantiteedi küsimused enne ja pärast loodud saamist. Paralleelselt müstilise kirjandusteooria loomisega asetab ta kaasaegse kirjanduse kultuuri industrialiseerimise konteksti, kirjeldades seda halastamatut labasust, millega produkt müüdavaks tehakse. Ja kuigi see kõik on Vene kontekstis, siis mõistan ma siiski sügavamaid põhjuseid, miks kirjastused ja kulkagi minust huvitatud ei ole.

Kihistusastmelt olen varem sama efekti saanud lugemisel romaanidest Ruth Ozeki «A Tale of the Time Being» ja Robert M. Pirsigi «Zen ja mootorratta parandamise kunst». Võrreldes eelnevatega on «T» väga konkreetselt meheliku iseloomuga, mida saab tuletada esiteks kasvõi sellest, et teoses peaaegu puuduvad naiskarakterid, välja arvatud femme fatal Aksinja (paar teist sarnase kaliibri naiskarakterit on samuti fataalselt administreerivates rollides), ning protagonisti mittevastupanu filosoofiast hoolimata läbistab teost mustrina märulifilmilik action. Filosoofiat on siiski õnneks rohkem, mille juures on segadusseajavalt nauditav aja ja ruumi lõhki kiskumine, mis teeb metafüüsikast rääkimise ilukirjanduses võib-olla ainuvõimalikuks. Ja tolle peamise naiskarakteriga on küll niimoodi, et teda saab vaadelda kui püssi, mis lavale on toodud ainult selleks, et pauku saaks – seda nii otses kui kaudses mõttes. Ega naist vist püssiks niisama ei kutsutagi, tean omast käest, mis tähendab püss olla ja pauku teha ning siit juba koorubki üks kiht, mis on paralleelne kogu fuckboy storyline'i ja subjektiivse kirjutamis- ja elufilosoofiaga.

XII. peatükis saab peategelase kirjutamine otsa ning ta hõljub kahes reaalsuse vastandlikus jõus, mis hoiavad teda olemasolevana apteekrikaalu täpsusega (lk 133). Hiljem tuleb välja mitu versiooni sellest, kuidas loojat näha. Ariel saabub T juurde ennustamatutes kehastustes läbi kabalistliku protseduuri. Kui Ariel & co enam T-d ei kirjuta, tajub viimane enda olematusse hääbumist, millest päästab teda ainult ta enda teadveloleku võime: temast saab käsi, mis endast kirjutab – ta kujutab end ette ise oma looja asemel. Vaimne iseseisvumine lõhub kõik kirjanduslikud ja vaimsed hierarhiad ning on seetõttu minu jaoks romaani kõige nauditavam point.

Miks üldse protagonisti ja teda loova «autori» vahel dialoog peab olema? Ariel, kes on T loo peamine autor, räägib T-le, kes on tuleviku ja mineviku vahel liikuv elavate ja surnutega kõnelev Tolstoi, romaani tagusest maailmast, mille peategelane T on. Sealhulgas on jutuks ka selle rahastusega seotud inimestest ning nende ajenditest. Kaasaegse maailma rahastamisprobleemid eskaleeruvad XX. peatükis kirikuga seotusega, mille eesotsas on arhimandriit Panteleimon. Määravaks ei saa siin muidugi autorite (neid on rohkem kui Ariel) moraalne küsimus, vaid rahaküsimus, sest majanduskriisi ajal sureb rohkem inimesi – kirik näeb võimalust raamatu kaudu usupropagandat ajada, kuna teatavasti oli Tolstoi kirikust pangendatud ja suri «vääritult». Marketing spetsialistid ja kamp igaüks-omal-teemal kirjutajaid, kes romaani eri faase kokku putitasid, olid pool raamatut juba valmis saanud, kui põhiline rahaboss tagant ära kadus. Kuna vene inimesed peavad kiriku kaudu surema, siis liigub suremise pealt teenitav papp kirikule, kellest sai seega nii loo kui raha seisukohast sobiv võimalus projekti lõpetamiseks. Teema kogu point on igatahes selles, et tegelt on nii kirikul kui autoritel tegelt hingest jumala pohui ja Tolstoi näeb seda tuleviku idiootsust pealt ning on ainuke, kes selle debiilsust mõistab. Isegi surnud Dostojevski pannakse viina ja vorsti eest koolnute hingi välja imema.

A roll minu armastusteooria narratiivis on pöördvõrdeline Aksinja rolliga T narratiivis. Adun oma hullumeelsust nende juhuste kokkulangevuse saatuseks pidamises. Samal ajal kui ma seda siin kokku kirjutan laulab tänaval trubaduur kitarril Когда твоя девушка больна ning ma tean, ei ole unustanud, kuidas ma viis aastat tagasi siinsest reaalsusest väga paljudes teistes käisin, nii, et nad pidid mind taga ajama ja kinni panema nagu nad tegid T-ga… aga kes loob keda? Ja millal, mille pärast?

T kebob happes peaga Aksinjaga, kogu stseen on mõõdetav poole tunniga, pärast mida nende teed lahku lähevad, sest tegu on rännakuromaaniga. Sihtkoht on nii hämar, et isegi ükski osalistest ei oska öelda, mis või kus on Optina Pustõn, kuhu T pidevalt teel on, aga sinna juhatavad ja suunavad, kaitsevad ja tõkestavad ta teekonda põhimõtteliselt kõik tegelased, kes romaanist läbi käivad – kõigis mõeldavates reaalsustes ja aegades nii siin- kui sealpoolsust. Kuna Aksinja on samamoodi sotsiaalsetest eksperimentidest huvitatud nagu mõni seksiantropoloog, siis saab ta oma (suurlinna ülikoolist pagendunult ja maale infiltreerununa) uues «lolli külatüdruku» rollis mitte ainult intriigi südamikuks, vaid näitab seksuaalfilosoofiat üsna sotsioloogilise rakursi alt, sest pisike «lihtsalt seks» käivitab ja säilitab juba alguses viidatud kuulsuse taustafooni, millele naine näiliselt mõttetult, ent lähemalt vaadates enda seisukohalt hästi argumenteeritud põhjendusi toob. Ja seda kõike mitte ainult lähtudes oma naiseliku väärikuse riivamisest, mida T käitumine põhjustas (ta jättis naise pärast tema «võtmist» ilma elatusvahenditest!), vaid analüütilise arutelu võimest lähtudes, mida toetavad nii tema haridus kui arutelu vaimuliku Empedoklesega. Viimasega jõuavad nad järeldusele, et kui T happes peaga (kusjuures ta ei teadnud seda ise, sest oli vankris kõigest tungaltera näksinud) kirvega ringi jooksis, tahtvat too endal vana hiina deemonikultuslikust legendist lähtuvalt sõrme maha lõigata, ent seda teha püüdes soovitas temaga kõnelema hakanud hobune tal hoopis Aksinjaga toimetanud ihuliiget küljest lõigata. Täpsemalt siis kas munandid või peenis. Esimeste ära lõikamine pidavat kuu ajaga paranema. Ja ega see sõrm polnudki antud teo juures milleski süüdi.

Optina Pustõni palub ju viia end ta ka Aksinjal, kes väidab selle olevat metsa taga paari versta kaugusel, kuhu naine ise ei julgevat minna. T, ehk enne seksi end Lev Tolstoiks nimetanu, ütleb Aksinjale, et too ikkagi sinna metsatukka sõidaks. Ja seal see siis toimub. Mis täpselt, seda ei kirjeldata, aga järgmise peatüki alguses on ilme, et kebo toimus. Detailselt olukorda vaadeldes algas seksi poole kiskumine momendil, kui «T vaatas tema rohelistesse silmadesse ja tundis äkki silmapilkset, häbitut ja täielikku teineteisemõistmist selle rõõmsameelse noore olevusega» (lk 78), millest pärast akti sai hinge täitnud «kahetsus sellepärast, mis oli juhtunud» ja sellele järgneva mõttekäiguga arusaamatusest, kuidas see küll saab nii olla, et inimese hing on niisugune: «Miks me teeme ühe sekundiga läbi teekonna inglist, kes ootab taevaväravate avanemist, kiimaseks deemoniks, kes kardab vaid ühte – et ei jõua häbiväärse naudingu karikat põhjani juua, et ainsamgi piisk sellest võib kaotsi minna … Ja veel kõige hirmsam ja vapustavam on see, et nende kahe oleku vahel ei ole mingit üleminekut, mingit märgatavat piiri, me läheme ühest teise niisama kergelt ja argiselt nagu võõrastetoast söögituppa.» (lk 79). Kogu selle seksistseeni kirjelduse juurest saab ainult järeldada, kui segi mehed peast lähevad, kui nad naist ihaldavad, kes lausa ahvatlevat inimeste poegi ja toovat neile surma (samas). Jeesus kristus. Kõigi nende tapastseenide juures ei väljenda T. eales sellist paatost!

Üle saamine

.. lugeja ei viibi mitte meis, vaid vastupidi – meie tekime hetkeks tema vaimusilmas ja kaome, vahetades üksteist välja nagu sügislehed, mida tuul kannab mööda pööninguaknast. (lk 293)

Kõigest eelnevast väljunud, kuhugi majutusse jõudnud, püüab tekstisisene demiurg T-le selgeks teha, et ta on loo kirjanduslik kangelane, kes on olemas ainult teksti loomise tõttu. Ja kui nüüd ka Pelevinist, reaalsest kirjanikust, ja raamatu sisestest kirjutajatest ja kangelastest välja tulla, siis jätkub vaatleja, minu, ja vaadeldava, fuckboy, saatus samas valemis. Olen teda loonud, ent miski on omakorda loonud mind teda looma. Samuti on Aksinja imenud igast momendist T-ga välja kõik, mis neist momentidest mõelda ja tunda on võimalik, nimetades oma temast kirjutatud raamatuid eluloolisteks võrgutamiskunstideks, et end ära elatada. Muuseas hakkas ta ka vahepeal T sõbra girlfriend'iks, ent muuseas oli mees tolle sõbra vahetult enne naise taasilmumist ära tapnud, mille üle viimane kuigi kurb polnud, sest mees teates sellest osana nende eelmängust.

Lõpu poole läheb lugu lausa vastikuks, sest T-le pannakse nii räigelt ära, et see – inimlikkusest rääkimata – paneb ellu äratatud vaimugi suhtes kahju tundma. Lehekülgedel 258-260 hakkab hägustuma, kes on tõeline demiurg. Edaspidiselt on T justkui veendunud, et teab, kes teda kirjutab. Arieliga kohtumised lõppevad tükiks ajaks, sest too on puhkusele sõitnud, aga moraalne otsing jätkub, lk 322: «on tarvilik õppida ära tundma kõiki pahasid vaime, kes hinges pead tõstavad, ja tunda neid ära nii nägu- kui nimepidi. Veel enne, kui nad hakkavad võimust võtma. Et mitte ükski sinu üle voli ei saaks. Ja aegapidi tuleb siis ka paranemine mõistusekiimast.» – Deemoneid saab alistada ainult neid tundma õppides, selle tõega tuleb täielikult nõustuda, sest elu on täis ilmselgeid näiteid sellest, kuidas mingid omadused inimesi üle võtavad. Deemonitel, neid on muuseas tohutu palju rohkem kui ingleid, on väga rikkalik karakterite kollektsioon ning nende suhe inimestega on palju peenekoelisem ja komplekssem, kui meil sõna «demoniseerima» kasutades pähe võiks tulla.

Siinkohal tuleb mul jällegi silmitsi seista sellega, millised on mu enda suhteid läbivad probleemid, mille kaudu painajad mind alati kätte saavad. Eestikeelne väljend «üle saama» vahendab kaht vastandlikku tähendust: üldises kõnekeeles viitab see millestki/kellesti üle saamisele, ent slängis on ülesaamine ka üle laskmine, tünga tegemine, kavaldatuse ohvriks langemine. Nende mõlemi tähenduse raamistikus sisaldub ka minu probleem: mul on raske paljustki üle saada, sest ma tunnen end liiga kaua üle lastuna. Õnneks on ohvriroll mul nii lõplikult üle visanud, et iga kord, kui selle endast avastan, taandub ka painaja. Aga mida vähem on mus ohvrit, seda jõhkramalt käitun teistega. Ja asemele saab tulla uus deemon.

Omamoodi on see kõik kokku elamise sõjakas filosoofia: «Inimestele öeldakse, et nad kannatavad, sest teevad pattu. Ja tegelikult õpetatakse neid pattu tegema, et õigustada nende kannatusi. Neid sunnitakse alama looma kombel, et neid võiks siis ka tapale saata nagu loomi. Kui palju õnnetuid Venemaal joob praegu viina kuriteo peale, mis on tehtud vorsti pärast. Oinad tapamajas, kes pole veel aru saanu, mis neid ootab… » (lk 274). Raamat on avaldatud 2012, aga nagu näha siis tõele daatumit külge ei pane. Meil kõigil on oma vorst ja oma Venemaa, olgem ausad.

Hermeneutilised probleemid laseksid sellest romaanist vabalt vähemalt magistritöö kirjutada, aga ma olen eesti kirjandusteaduse suhtes ses osas üsna skeptiline, kuna vaatluse alla tuleks võtta vene kirjanduse ajalugu, nii lääne kui ida filosoofia (s.h antiik ja kaasaeg), tunda kaasaja tänavakultuuri, omada tunnetuslikku kogemust müstikaga ja huvi esoteeriliste praktiakte vastu ning kokkuvõttes olla isiksus, kes midagi eelnevast liialt tõsiselt ei võta, sest Pelevin (trans)surffab kõigest sellest läbi ja jääb ikkagi kättesaamatuks. Geniaalne! Nagu ütleb nihilist leheküljel 295: absoluudil pole mingit «ennast», absoluut tahab ennast unustada.

Tõde näha pole võimalik, sest pole kedagi, kes teda vaatleks, ent tõde teab igaüks, lihtsalt ei teata, et teatakse – samuti pole võimalik, väidetavalt, lugejat endas näha, kuid teda nägemast lakata pole samuti võimalik. Sõnad kestavad vaid sekundi, need on ühekordseks kasutamiseks loodud asjad nagu kondoomid, mis silmapilguks lahutavad samavõrd kui sõnad ühendavad, ent kasutada sõnu uuesti pärast seda, kui need on ära kuuldud on samuti vastavuses kasutatud kondoomi kasutamisega (lk 304). Viidatakse mõistuse koledusele, mis on sünnitanud kõik saatanliku. Mõistus ei saa elada valguse käes, ei saa olla otsese vaatluse all, see vajab poolpimedust, et elada.

Ma tahan meest, kes mind armastab, mitte ainult ei armasta mind nikkuda. Aga kas ma suudan tema hinge eest palvetada, et ta terveks saaks, päriselt, ilma tagamõteteta? Sest siis suudan ma teda paremini välja kannatada? Vastuolu on ilmselge. Kahtlen muidugi, kas ma isegi olen piisavalt puhas, et meie armastus saaks siinse elu jooksul toimuda. Kui isekad või isetud me armastuses päriselt olla saame? Kuidas saab tõeline armastus sobida materiaalsesse maailma, kui siin tegeletakse nii palju mõistusega mõõtmisega?

«See, mis on, ei kao kunagi. See, mida ei ole, ei hakka kunagi olema.» (lk 309). Kui armastuse tolmukübe on juba olemas, siis tähendab juba see üksi, et ta ei erine kuidagiviisi taevast. Ja teisalt lisab T: «kui näib, et tolmukübe on olemas, ei tähenda see veel, et ta on tõepoolest olemas. Tegelikult on olemas ainult see, mis teda näeb.» Tolmukübe on taeva loodud, kuid on vähe neid, kes mõistavad, et taevas on tolmukübeme loodud. Just see on armastaja kui lugeja, vaatleja ja looja. Teadmine on surelik seisund, mille krooniks on surm. ««Mina», «Tõde», «Tee» – kõikidel nendel mõistetel on niivõrd mürgine loomus, et nad tuleb iga kord uuesti maa sisse kaevata. Ja seal, kus pole teadmist, pole ka surma. Nii et ma ei paneks üldse imeks, kui tuleks ilmsiks, et Optina Pustõn on seesama koht, kus me veel ei teadnud, et peab minema Optina Pustõnisse.» (312). Nagu siis, kui T Aksinjaga metsa läks? Ta ju unustas seal metsatukas täiesti ära oma eesmärgi.

Ega ma isegi ei saa enam aru, milleks üldse jännata meestega. Olen suure osa oma suvest veetnud naistega, kes on oma raha eest omale maja ostnud – ja mehed nende elus on siiski nagu tuulelipud. Ja kuigi olen aru saanud, et lapse saamise soovi täielik eitamine on sama hea kui meeleheitlik sooviminegi, siis las see teema üldse puhkab, kuna see pole minu kontrolli all. Kui üldse on mõni mees, keda ma tean, kes võiks mind seksuaalselt erutada, siis on see tema, kellest juttu alustasin. Aga paljas seksisuhe on liiga loll, et sellest last eostada. Ja ehk on mu palvetel alati tagamõte, sest mu isiklik elustandard on hingerahu. Oma traumadega mitte tegelenud mehed seda ei paku.

ARVAD OLLA LEV TOLSTOI

TEGELT OLED VÄNT PROSTOI

(lk 320)

Tagantjärgi mõeldes meenub, et tegelikult oli väga mitu meest, kes mul juba Pelevinit lugeda soovitasid – enne, kui ma A-ga üldse tutvusingi. Aga pidi see raamat olema just «T»?! Olen sunnitud vist kõik Pelevini raamatud nüüd läbi lugema, et leida lootust, et valem juhus=saatus ei oleks tõsi. Kuigi ma tean, et on, sest see on end juba liiga palju tõestanud, et mitte olla reaalne. Kui inimene saab lõpuks mingilgi märkimisväärsel tasemel aru enda piiridest ja hoomab, et ta on tolmukübe, mis suudab taevast luua, siis on ainult loogiline, et ta tahab hakata looma ruumi, milles pole ta enda loodud takistusi. See on teisenemine tagamõttetustesse. Ja kuigi selle käigus võib surra nii mõni ego, siis loob see end taas uuesti, paranedes nagu vigastatud nahk või niidetud rohi. Aga ego deformeerub kogu aeg. Ja originaali ei olegi tegelikult olemas.