L, 1.10.2022
MINA ELASIN SIIN ⟩ Valga. Saame kino ees kokku
Kino "Saluut", fotonumber VaM F 2188:13 Foto: Valga Muuseumi fotokogu, fotograaf: Mõttus, K.
Ahto Alas
Valga. Saame kino ees kokku
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Kunagi oli nii, et igal Eestimaa rajooni keskuse sõlmpunktiks oli linn. Ja selles linnas oli tavaliselt kino. Neil kinodel olid naljakad nimed, kui nüüd mõelda. Need nimed esindasid rahvaste sõprust, kommunistlike ideoloogiaid ja üleüldist suurt rahu. Mõned olid ka bravuurikad, lausa ilutulestikulised — selline, milline kino peaks olema, oma parimatel aegadel. Pakkudes meile elus tehtud ja tegemata valikuid.

Valgas oli kino Saluut, Põlvas Võit, Põltsamaal Edu, Haapsalus Oktoober, Viljandis Rubiin, Tartu heade mõtete linna esindades sai endale Ekraani ja Illusiooni, Tallinnas ulmelisena tunduvad — Koit, Eha, Kosmos, Sõprus, Kaja, Rahu ja Lindakivi (kino nimed siis eri ajastutel lisaks veel, päris täpselt ei mäleta, aga äkki Võru linnal isegi õnnestus säilitada rahvuslik eestimaine identiteet kandes nime Kannel). Kõikides nendes kinodes linastuvate filmide kava trükiti ära üleriigilistes ajalehtedes. Lehes ilmus väikeste linnade kinokava, suurte linnade kõrval. Väike lõik Valga kinost Saluut ja siis suur pikk tulp Tallinna kinodest. Ja see kino Saluut Valgas oli tõesti oma nime vääriline. Rahvaste sõprus oma parimas mahlas. Mu arust käisid seal kinos kõik maailmas elavad rahvad.

Kinoesine oli harva inimestest lage. Pea alati võis siin kedagi passimas näha, kas siis üksi või grupis. Kui kinno asja polnud oli tark tegu kino eest läbi kõndimist vältida. Nii igaks juhuks, et mustlased ei kontrolliks su taskuid, kus nagunii midagi polnud, aga kui neil suitsunälg oli ja polnud enam kellegi käest pommida, siis... Lisaks — igavus, pommimiskultuuri juurutamine ja enda mõju alade kehtestamine. Olles juba tuttav kino ees toimuvaga, sai sealt ka mööduda täitsa lähedalt. Enamasti olid kõigil suitsud näos seal olevast seltskonnast, kellest 99 protsenti olid mehed. Mängiti mingeid mänge või vehiti niisama noaga. Loomulikult tatistati nagu kord ja kohus ja sülitati suust välja hulgaliselt sihvkade koori. Mängud olid tavaliselt rahaga seotud. Kõlistati peos münte ja visati need siis betoonsillutisele või puhuti näppude vahelt kõva pahvakaga rutse laiali ja jälgiti hasartselt, kuidas need langesid. Kull või kiri — saluuti võitjale. Neil oli seal hea olla, naerdi, vannuti ja irvitati, kuldhambad säramas, mündid helkimas, haljal noateral oli isegi päikese helk.

Seest oli kinomaja rahulik. Natuke rõske ja kumisev. Kõrged laed panid isegi vaikselt kummist taldadega kingades tippides sammud kajama. Rääkimata siis veel kontsakingadest. Või valjudest rõõgatustest ja hõigetest siin ja sealpool mingite seltskondade poolt. Kino ees polnud pea kunagi naisi. Kinos sees oli neid korraga jälle küllalt. Kõigil loomulikult saatja või siis vähemalt pool klassitäit sõbrannasid kaasas. Üldiselt oli nii, et kui olid pileti kätte saanud ja jõudnud sellega, ilma et keegi sind piletist soovimatult välja tõstab, kontrolöri juurde, siis olid juba peaaegu turvalistes vetes. Ja muidugi, kinokultuuri üks vältimatu, tundub lausa vähetähtis, aga siiski tähtis osa — WC-d.

Naiste oma ma ei tea, kas oligi, ilmselt pidid nad kinni hoidma või vähemalt mõistlik oleks olnud, kui käia meeste omas ja näha sealset maailma. Meeste WC lagi, kunagi ilus puhas valge, on täis kõiki gravitatsiooni seadusi eirates põlenud musti kägardunud tikke, pead allapoole vangus — tagurpidi laest välja kasvamas ilusti lõpuni põlenuna, jättes lakke enda ümber musta määrdunud ringi. Kes kurat nad sinna istutas ja kaua see protsess aega võttis, ilmselt tehti seda salaja. Veel võis olla selles kollakas valgete kahhelkividega tugevasti kuse järele haisevas ruumis mingi kamp, kes kordamööda üksteise peale röökisid või siis võistlesid noa teraga enda teise käe harali sõrmede vahele toksimises. Suits oli tavaliselt kõigil ees. Joodi otse pudelist veini. Kino oli teisejärguline — kino WC oli aga saanud kontoriks või kohtumispaigaks.

Vestibüül enne saali on kõige turvalisem paik, suur avatud koridor, tihti ka mingisugune näitus piltidega seinte peal ja lisaks suurtel lillealustel kasvavad lopsakad toataimed. Kontrolöre on siin tavaliselt isegi mitu, jälgimas range pilguga ruumis toimuvat ning vahepeal asjalikult rohelise aiakastekannuga taimi kastmas.

Kinosaal ise on suur, rõduga. Rõdule ei maksa minna, sealt tuleb tihti kära, nositakse sihvkasid ja suitsetatakse vahetpidamata. Alumine saal on kolmeks jaotatud — esimene osa ekraani ees kohe, keskmine osa ja tagumine, mis on väike osa. Väike ka põhjusega, jälle ei soovita siia filmi elamuseks ennast sättida — inimesed, kes rõdule ei saanud või ei mahtunud, istuvad nüüd siin ja suitsetavad ning räägivad kõva häälega.

Samas oli sellest lärmakast seltskonnast, kes istusid taga ridades ja rõdul, ka päris tihti kasu. Kui kell oli juba sealmaal, et film oleks pidanud algama, pannes kinokülastajad närviliselt nihelema, ootusärevusse, aga seda õigeaegselt ei tehtud, tõmmati kohe vile peale. See oli ikka korralik spordivõistluse välja vilistamise vile. Kinomees ärkas võpatusega oma tegemistest ja taipas kohe, mida teha, film läks kenasti peale ja rahvas hakkas rahulolevalt filmi vaatama. Tuli ette ka olukordi, kus projektori nokk vajus alla ja film jooksis ainult poole kinoekraani peal — jälle aitas korralik vile, et tuletada vastavale ametimehele tema kohustusi meelde.

Ükskord juhtus, et vilekoor ei aidanud. Film oli jõudnud oma lõpp-punkti, kulminatsioonini — King Kong on roninud pilvelõhkuja katusele ja helikopterid ründavad teda automaadi valangutega. Siis läks ekraan valgeks ja oli kuulda vaid projektori keerlemist. Algas mäss, laamendamine ja vilekoor, tagumistest ridadest kuni esimesteni välja. Kestis see nii kaua, kuni lõpuks üks argliku näoga kontrolör ekraani ette sammus, olles igaks juhuks julgestuseks kaasa haaranud ka rohelise kastekannukese. Saal pidi jääma vakka, et kuulda, mida tädike seal seletab. Selgus, et kinomees oli filmi lõpu Tallinnasse maha unustanud ja kõik, kes soovivad saavad sama piletiga tulla homsele seansile. Muidugi mitte täispikalt seda uuesti vaatama, vaid nägemata viimaseid kaadreid lunastama. Vilistati veel protestiks ja pahameele väljenduseks, et kinomehele teada anda, et tema tööga ei olda rahul.

Aeg kadus ja kino koos sealsete inimestega samuti, kes kuhu — teise linna või teise ilma, vangi, kooli, tööle. Laiali mööda maailma. Tegema oma kino koos sinna juurde kuuluvate saluutide, võitude ja illusioonidega.

MINA ELASIN SIIN

Ooo Eestimaa, ooo sünnimaa

Kuni su küla veel elab, elad sina ka

Kirjuta ypsilonile oma kodukandist. Mitte sellest, mida teil kõike Tõraveres või Ihastes või Roosna-Allikul on (internet, RMK plats, vanadekodu), vaid tahaks mingeid isiklikke või niisama lahedaid lugusid koha pealt, mis konkreetselt seda kanti ilmestavad. Linna, linnaosa, alevit, küla. Eestis on pea 250 kohta, millest pooled ei kõneta kedagi üldse, aga võiksid.

Lood võiksid jääda 4000–6000 tähemärgi vahele, koos tühikutega, ja saata võib nad otse toimetus@ypsilon.ee. Avaldatud tekstid on honoreeritud tekstid.

Tagasi üles