„Kõik Nõukogude ajal ehitatud asjad lammutada, kiiresti, veel enne suve lõppu!”
Nüüd on kodus, kodumaal, häda lahti, tehakse poliitilist lehmakauplemist, et mida võtta, mida jätta, mida anda ja mitu kilo. Mul, sõbrad, on teile ainuke õige lahendus, ning kui te minuga ei nõustu, siis olete te vast vene agendid ja muidu kahtlased, punakad.
Iga punamonument maha võtta! Ei taandu üks samm meie vene karu ees! Ja mitte vaid mingid Maarjamäe postid ja Narva tankid, vaid kõik! Kõik! Päris kõik!
Need stalinistlikud majad Tartu maanteel, need on ju õudus, jubedus, terror. Elada Stalini nime kandvas majatüübis! Eestlane elab Tallinna majas või maal talus. Maha lammutada kõik need jõledad hrutšovkad!
Ilmselgelt tuleb maha korjata Õismäe, taastada rabaloodus. Maha tõmmata Mustamäe ja taastada kadakamets. Maha tõmmata Lasnamäe ja ajada kinni see kole kraav, mida nimetatakse kanaliks! Elada mingis sovjeti kuubikus, ümber nõukogude asfalt, tänava ääres bolševistlik lambipost, maja kõrval kommunistlik kauplus, see kõik on ju jubedus, jätkuv okupatsioon!
Muidugi maha tõmmata kogu Narva, kõik punajama Tartu jõekallastel, Valga „peatänav” ja kõik, kõik, kõik see muu jama! Igasugu kolhoosimajadest koosnevad külad ja vene angaaridest koosnevad tootmisasutused!
Hävitada Viru hotell, külili lükata teletorn, uputada linnahall!
Ning loomulikult ei saa jätta mainimata, et Nõukogude ajal loodud kirjandus on siiski punakirjandus, sellest lähtuvalt on tegu okupatsiooni sümboliga ja sedapidi seda asja jätta ei saa! Ilmselgelt peaks põletama kiiremas korras kõik nõukogude ajal tehtud kirjanduse!