T, 27.09.2022
EBAPOPULAARNE ARVAMUS ⟩ Iga viimane punamoment tuleb lammutada
Foto: Midjourney AI
Y-Raiko S. Kaasik
Iga viimane punamoment tuleb lammutada
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

„Kõik Nõukogude ajal ehitatud asjad lammutada, kiiresti, veel enne suve lõppu!”

Nüüd on kodus, kodumaal, häda lahti, tehakse poliitilist lehmakauplemist, et mida võtta, mida jätta, mida anda ja mitu kilo. Mul, sõbrad, on teile ainuke õige lahendus, ning kui te minuga ei nõustu, siis olete te vast vene agendid ja muidu kahtlased, punakad.

Iga punamonument maha võtta! Ei taandu üks samm meie vene karu ees! Ja mitte vaid mingid Maarjamäe postid ja Narva tankid, vaid kõik! Kõik! Päris kõik!

Need stalinistlikud majad Tartu maanteel, need on ju õudus, jubedus, terror. Elada Stalini nime kandvas majatüübis! Eestlane elab Tallinna majas või maal talus. Maha lammutada kõik need jõledad hrutšovkad!

Ilmselgelt tuleb maha korjata Õismäe, taastada rabaloodus. Maha tõmmata Mustamäe ja taastada kadakamets. Maha tõmmata Lasnamäe ja ajada kinni see kole kraav, mida nimetatakse kanaliks! Elada mingis sovjeti kuubikus, ümber nõukogude asfalt, tänava ääres bolševistlik lambipost, maja kõrval kommunistlik kauplus, see kõik on ju jubedus, jätkuv okupatsioon!

Muidugi maha tõmmata kogu Narva, kõik punajama Tartu jõekallastel, Valga „peatänav” ja kõik, kõik, kõik see muu jama! Igasugu kolhoosimajadest koosnevad külad ja vene angaaridest koosnevad tootmisasutused!

Hävitada Viru hotell, külili lükata teletorn, uputada linnahall!

Ning loomulikult ei saa jätta mainimata, et Nõukogude ajal loodud kirjandus on siiski punakirjandus, sellest lähtuvalt on tegu okupatsiooni sümboliga ja sedapidi seda asja jätta ei saa! Ilmselgelt peaks põletama kiiremas korras kõik nõukogude ajal tehtud kirjanduse!

Ka filmikunstis kasutatakse sõnasid „seltsimees” ja „sotsialism” ääretult palju just vahemikul 1940-1991. Ega see pole niisama. Tegu on vaimu okupatsiooniga läbi teleri! Purustisse saata kõik filmilint, millel punast tooni näha!

Ka muusika rõkkab punasest monumentalistikast, iga tõeline eestlane murrab pooleks vene ajal pressitud Ivo Linna vinüülplaadid. Ja küll varsti fonoteegid põletavad kõik veneaegsed lindid. On vaid laiskuse küsimus, et see nii kaua on veninud, sest ega keegi ju punamüra kuulata ei tahagi. See oli puhas okupatsioon, mis vene ajal raadiost tuli!

Jah, tööd on meil palju. Mõni ütleks et tegu on võitlusega tuuleveski vastu, või siis kivikuju vastu, aga targemad meist teavad, et erapooletu pole siin ilmas miski, isegi mitte betoon. Ja kurvastada pole meil midagi, sest maailma ajaloo kontekstis, mis see siis on, 51 aastat? Ja isegi kui oleks 1051 aastat, siis see rämps pole ju midagi mille kaotusest oleks kahju. Roomat ei ehitatud päevaga, Eesti ei igatse 51 aastat.

Ilmselgelt teeb ära suure töö riik, kes oma suures oskuses menetleb, komisjoneerib ja de-monumenteerib. Aga palju saame ka ise ära teha. Järgmised külatalgud võiksid olla ikkagi sellised, et saadakse kokku, lükatakse naabrimehe 1988 ehitatud suvila kopaga külili ja siis tehakse sauna, juuakse õlut ja minnakse ujuma. Ja nii saavutame varsti enda unelma, kaob igasugune aimdus, et siin 1940-1991 üldse elutegevus toimus.

Ehk kuhugi kinnisesse karpi jätta alles vaid üks koopia 40 kirjast.

Kogu selle asjaga on muideks ka kole kiire, sest nii lihtsalt on. Lähenevate valimistega pole seoseid.

Tagasi üles