T, 27.09.2022

Hoiatus!

Järgnevad kujutised võivad olla häiriva sisuga. Kas soovid jätkata?
Jah Ei
TSÜKLI LÕPP ⟩ Kuidas ma broilerikarja hukkasin
Foto: Reti Kokk
Kaido Veski
Kuidas ma broilerikarja hukkasin
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Võtan ühe käega linnu jalgadest ning teisega silitan vaikselt ta pead. Lind kruuksub ärritunult, kuid rahuneb mõne hetkega. Sätin ta konkreetsemalt kaenla alla ning hakkan astuma. Lind on vait ja kõõritab hämmeldunult ringi.

Kana pea on nii imelikult ehitatud, et ma ei saagi aru, kas ta vahib mind või kõndimissuunda. Ilmselt mõlemat. Kuidas see väike kanaaju selle vaatevälja analüüsimisega aga toime tuleb, seda ma ei tea. Keegi võiks mobiilile teha mingi sellise äpi, et saaks pildistada kanavaatevälja, oleks huvitav, et mismoodi nad ümbrust tajuvad.

Lauda eeskojas on abikaasa ja lapsed eesootavaks valmis. Vist, sest ega ma eriti hästi ei teagi, mida nad sellest kõigest mõtlevad. Arutlesime eelmisel õhtul pisut, kuid muud erilist sõnumit kõlama ei jäänudki, et kui on vaja, peab ära tegema. Nende praktiline suhtumine ja valmisolek ebamugavaid asju proovida meeldib mulle. Oli aga seda ülepeakaela siis vaja, et ma mai alguses lisaks ise inkubeeritud seltskonnale 30 broileritibu koju tõin? Juba eelmise karjaga oli tegemist omajagu, nüüd siis veel need. Projekt, mida pooleli jätta ei saa ning kus asjaosaliste suhtes rakendatav hool veel eriliselt oluline on. Ja asjaosalisteks on kindlasti ka mu pere.

Foto: Kaido Veski / Ypsilon

Asetan kana ettevaatlikult pea alaspidi koonusesse.

Nutikas leiutis, kuna altpoolt paistavad välja ainult pea ja kael ning ruumi siplemiseks pole. Nagu kaisus oleks.

Lind jääb vaikseks ja jõllitab mind vasema peapoolega.

Esimene ja viimane kallistus tema elus. Plastist koonuselt. Võtan laualt kõvera noa ning kontrollin veelkord selle teravust. On terav. Uus nuga, ise lasin veel pool tundi tagasi hoolikalt kiviga üle.

Võtan vasaku käega kana peast ettevaatlikult, kuid otsustavalt kinni, liigutan suled veidi eemale nii, et nahk välja paistab, surun noa kõrile ning teen järsu lõike. Lind ei reageeri kuidagi. Veri hakkab nirisema ning koonuse alla paigutatud plastämbrist kostab nõrka sorinat.

Broilerite hankimine käis omamoodi. Kui munakanad saab inkubaatoris välja haududa, siis broilerid on aretatud nii, et kosuvad kiiresti ning munemisikka jõudmise ajaks on juba nii paksud, et ei suuda eriti hästi enam liikuda. Väidetavalt võivad isegi südari saada. Ka haudeinstinkt on neil olematu ja munasaak kasin. Suured haudejaamad kasvatavad tõuaretuse eesmärgil neid eridieedil ning üleüldse tundub see olevat mingi keeruline tootmisprotsess, mida ise ette võtta ei oska ega tahagi, sest inkubeerimises vähemalt minu jaoks mingit uudsust enam ei paista. Nii leian ma end ühel hetkel maakonnalinna kalmistu väravast, kuhu haudejaama kaubik 30 tibu pappkarbis üheeurose nokahinnaga kohale kärutab.

Veri ja viiene

Kümmekond sekundit hiljem lööb linnule justkui elekter sisse. Ta hakkab jalgadega vehkima ja püüab tiibadega rapsida. Peata kael viskleb igas suunas ning veri pritsib kõikjale – nii seintele kui ka minule, kes ma sooja ilma tõttu pelgalt ujukaid kannan.

Nurga tagant ilmub välja suurte silmadega viieaastane, kes vaatab korda-mööda mind ja koonuses rippuvat kana ning püüab ilmselt kõikide võimalike küsimuste seast leida kõige kiiremini vastust vajavat. Tavaliselt lobarohkusega hiilgav poeg vaikib veel mõne viivu ning küsib siis: «Issi, miks see kana niimoodi teeb?» «Sellepärast, et ta...» Satun kimbatusse. Miks ta siis teeb niimoodi? Milline vastus on õige? Või kõige täpsem sellele, mida laps küsis? Sellepärast, et isa lõikas tal pea otsast? Või sellepärast, et ta tahab lihtsalt välja pääseda? Või siis sellepärast, et ta hakkab surema ja on viimastes meeleheitlikes krampides?

«Issi, vaata, kui palju verd sealt tuleb!» jätkab poeg. Tõepoolest. Jälgin silmanurgast klutti, kes ei saa linnult pilku. Tõsine, pisut ehmatanud, kuid mitte väga hirmunud. Enda näpust paari tilga vere ilmumine mõne marrastuse tõttu ajab ta tavaliselt üsna endast välja ja isegi kui veri kiiresti kinni saab, ei pääse me mitte kunagi põhjalikust plaasterdamisest.

«Tead, ma arvan, et see ei ole hea koht või et sa ülepeakaela seda tööd uudistama peaksid,» lausun ning püüan poissi tuldud teed tagasi suunata. Ta ei lähe. Pöörab ringi ning kordab küsimust: «Issi, aga miks see kana niimoodi sipleb?» «Sest talle ei meeldi siin koonuses olla, tal jookseb palju verd ja paraku sureb ta üsna varsti ära,» vastan ühe hingetõmbega, justkui kiirustades ning sooviga nendele küsimustele vastamisest pääseda. No tõesti, siin ei ole aega liiga pikalt passida ja lobiseda, veel 22 lindu vajab tänase õhtuga loojakarja saatmist. 22! Ja tegelikult ei mõelnud ma sellele üldse, et viiesega peaks eelnevalt eraldi mingi põhjalikuma vestluse pidama. See tuleb siis õhtul ära pidada. 

Kolmekümnest koju toodud tibust üks suri järgmiseks hommikuks. Veel neli tükki kahe nädala jooksul. Ma ei teagi, mis neil viga oli. Lihtsalt ühel hetkel avastasin, et olid pikali ja teiste poolt tallutud. Loen kusagilt netist mingi loomuliku suremuse kohta, et osa ongi nõrgemad ja asjaolude kokkusattumused ja asjad. Nojahsiis. Hiljem, kui ma linnud õue aedikusse viisin, jäi kolm nendest veel põduraks. Paigutasin eraldi, abikaasa poputas neid, kuidas oskas, kuid ainult üks vedas välja ja sai tagasi teiste juurde. Oluliselt väiksemaks ta jäigi. Tema kolime munakanade juurde ja jätame elama. See taoline selekteeriv otsustamine kellegi elu üle, isegi kui ta «vaid» kana on, mõjub ebamugavalt. Võib-olla isegi ebamugavamalt, kui pelgalt tapmine. Sina elad, sina sured! Tundub isegi, nagu oleks kõiki võrdselt kohtlev tapmine parem kui erandite tegemine. 

Kana jääb vaikseks

Poeg kaotab huvi ning kalpsab oma tegemiste juurde. Ohkan endamisi ning suundun uuesti kanade aediku juurde. Kuulasime asjatundjate soovitusi ning 24 tundi enne praegust hetke neile enam toitu ei andnud. Nii olevat töötlemisprotsess puhtam. Tänu sellele pole lindude püüdmine kuigi keeruline – nad rabelevad kõik näljaselt luugi ees oodates tavapärast jahunormi. Täna siiski mitte. Vastik tunne on, kui niimoodi ootusi petad. Harjutad elaja ära ja siis vead alt.

Kolmenädalaselt panime nad suurde aedikusse, mida omakorda regulaarselt edasi liigutasime. Nad õppisid siblima ja sõid hiljem juba praktiliselt päevaga platsi rohust lagedaks. Nii et päris näljas nad siiski polnud ka oma viimasel päeval. «Sorry, kuid täna on minu kord süüa,» pomisen poolhäälel ning haaran järgmise linnu kaenlasse.

Koonuse juures kordub kõik taas. Teise linnuga ühele poole jõudnud, võtan esimese ettevaatlikult välja ning asetan minutiks gaasipõletil istuva poti 75-kraadisesse vette.

Tapmine on kõhe, puhastamine ebameeldiv. Kõik suled tuleb välja kitkuda, jalgadelt nahk eemaldada, lihakeha eest ja tagant lahti lõigata ning kõik selle sees olev ettevaatlikult õigesti tehtud sisselõigetega aidates välja koukida. Vaatasime eelnevalt mitmeid videoid USA farmiblogijatelt, kes asju detailselt kirjeldavad, ja nendest oli palju abi. Vanavanemaid, kes oma kogemusi jagaksid, enam ei ole. Kõik teised räägivad aga alati mingeid kummalisi legende kirvega linnu kolkimisest ning selle ilma peata ringi lendamisest. Saab ka humaansemalt. 

Lõhnab ebamugavalt

Mitte vastikult, kuid harjumatult ja ebamugavalt. Segu gaasiga soojendatud veest, verest, sisikonnast, märgadest sulgedest ja aukartusest. 

Puhastatud lind näeb välja samasugune nagu poeletil. Peaaegu, sest kogenematusest tunduvad mõned lõiked liiga sügavad ja poelind on nagu kuidagi kompaktsema kujuga. Sellel kõige esimesel on aga tiivad ja jalad veel kanalikult laiali. 

Tolle laua all, millel linde töötleme, on kolm termokasti jää ja veega. Esimeses on ka pisut äädikat ning selles hoiame lindu umbes 15 sekundit. Seejärel paarikümneks minutiks teise ning lõpuks kolmandasse. Äädikas ja jää aitavad liha verest puhastada ning rahustada. Ka seda õppisime ameeriklastelt Youtube'is. Umbes nelja tunni pärast on kast pilgeni broilereid täis. Me ise väsinud, kuid mitte üleliia tujutud või muserdatud. Vähemalt mulle tundub nii. 

Pakime linnud kottidesse ning kaalume ära. Kõige kergem 1,53 kg, kogukaim 2,27 kg. Kokku 40 kg rohumaabroilerit, mille letihind oleks pea 500 eurot. Püüan mõttes tehtud kulutusi, kulunud aega ja vaeva läbi arvutada, kuid loobun peagi, sest tundub, et ettevõtmise tegelik kasu on kusagil mujal, mitte rahakotis. 

Foto: Kaido Veski / Ypsilon

Püüan hiljem viiesega kogetu jutuks võtta. Ta istub ja mõtleb pisut küsimuse järel, et mis sa sellest asjast seal laudas arvad. «Nii ei tohi kanadele teha,» teatab ta. «Arvad? Aga kuidas me siis kanaliha süüa saame, kui me nii ei tee?» küsin vastu. «Poest ostame,» kõlab kiire vastus. «Poekanadega on ju keegi teine samamoodi teinud,» vastan küsivalt. Selle peale ei oska väikemees midagi kosta. 

«Kuidas sulle tundub, kas kanadele meeldis aedikus rohu sees elada?» püüan edasi uurida. «Jaa, nad kraapisid seal ja ma nägin, ajas liblikat taga ja ma viisin neile vihmausse,» on seekord vastus kiirem tulema. «Aga kukkesid võib küll tappa, nad kisuvad kanasid kaelast ja ronivad peale,» jätkab poiss ning juba ta minekut teebki. «Vaata, issi, ma kaevasin siia rohu sisse oma kopaga augu!» hüüab ta minnes. 

Ma ei oska öelda, kas me kunagi veel midagi sellist ette võtame. See kokku 12 nädalat väldanud protsess oli kõike muud kui mugav. Ootamatused, tüütu ja ebameeldiv töö, vastusteta küsimused ning keerulised vestlused. Ometi tundub mulle, et saadud kogemus oli oluline tervele perele. Kust tuleb toit ja kuidas see meie lauale saab, ei ole enam küsimus, mille üle põhjalikult juurdlema peaks.

Üks broiler kolm korda pere lõunalaual

Hõõru lindu seest ja väljast jämedama soola ja meelepäraste ürtidega, täida porgandi- ja õunatükkidega (ca 180 grammi), küpseta ahjus 180 kraadi juures ca 1,5h. Serveeri ahjuköögiviljaga (kartul, kapsas, peet, kaalikas, porgand jne).

Teisel päeval haki järele jäänud kraam pannile, soojenda ning serveeri maitserohelisega.

Alles jäänud puhastamata kondid pane potti, kata veega ning keeda, kuni tekib puljong. Puhasta kondid liharäbalatest. Puljongisse haki köögiviljadest meelepärane supikraam ja keeda pehmeks. Lisa keedumuna ja liharäbalad ning pisut maitserohelist.

Märksõnad
Tagasi üles