MINA ELASIN SIIN ⟩ Mäe küla. Selg metsa, nägu linna poole

Valdur Mikita sõnul tahab eestlane elada nägu vastu merd ja selg vastu metsa. Minu kodukohas, endises Mäe külas Saue vallas, elati selg vastu metsa ja nägu vastu linna. Tallinna kesklinna oli küll 20 kilomeetrit, linna piirini aga ainult 8. Lisaks oli täiesti külje all Saue, mis andis sel ajal juba väikelinna mõõdud välja. Pealegi jätkus seal pidevalt ehitustegevus.

Mets oli siin suures osas küll rohkem võsa ja soo kui metsa moodi. Õiget palgimetsa polnudki. Raamatus «Kas tunned maad» on kirjas, et Saue on tallinlaste jaoks armastatud pähklikorjamispaik. Sarapuid oli selles metsas tõesti palju, aga korjata polnud seal midagi. Pähklid olid kas toored või ussitanud, aga tavaliselt ei olnud neid üldse. Marju ka ei olnud, välja arvatud natuke metsmaasikaid ja -vaarikaid. Seeni leidus see-eest päris palju.

Tegelikult elatakse endises Mäe, nüüdses Aila külas praegugi, selg vastu metsa ja nägu vastu linna. Aga mets on jäänud oluliselt hõredamaks ning linn on nii sisuliselt kui väliselt sellega segunenud. Valglinnastumine pole siin termin, vaid intensiivne ja aina süvenev protsess.

Viiekümne aasta jooksul on ilmselt kõik Eestimaa paigad muutunud. Aga minu vanaisale, hiljem isale kuulunud Kanaste talu ümbrus on muutunud väga palju.

Läksin kooli 1972. aastal ja sellest ajast mäletan paljusid asju juba selgelt. Aila piirneb vahetult Saue linnaga ning viimane on selle aja jooksul vähem muutunud. Kõik tänavad ja majad, mis olid siis, on ka praegu omal kohal. Lihtsalt palju uusi tänavaid ja maju on juurde tulnud. Ainult mõned vanad majad on lammutatud, nende seas Saue jaamahoone, mis oli aastakümneid kohaliku elu tuiksooneks. Seal oli isegi Saue ainus ajakirjanduse müügikoht. Aga Ailas on küll nii, et seal, kus viiekümne aasta eest oli lagendik, on nüüd mets ja seal, kus oli tühjus, on nüüd majad.

Sotsiaalses mõttes polnud Mäe minu lapsepõlves maa ega linn. Formaalselt kuulus see Saue, hiljem V. I. Lenini nimelise sovhoosi koosseisu. Tegelikult esindasid majandit külas ainult mullikad ja sedagi vaid suvel, kui nad okastraadiga piiratud karjamaale vabapidamisele lahti lasti. Ükski külaelanik majandiga seotud ei olnud. Minu vanaisa näiteks töötas Tallinnas EKE Projektis. Potipõllumajandusega tegeleti siiski igas majapidamises. Elati oma elu ja elati nii, nagu taheti. Kahjuks oli sel omaette olekul ka negatiivseid külgi, näiteks postiteenistus ja talvine teede lahtiajamise kord olid lihtsalt võimatud.

Tänu mullikatele kannan tänaseni kodukoha minevikku oma ihul. Nimelt viis Sauelt Kanastele ja teiste lähemate majadeni ilma mingi katteta pinnastee. Teede lagunemise ajal muutus see läbimatuks ja nii auto kui jalgrattaga sõideti läbi mullikate kopli. Seda piirav okastraat lõigati selleks ajaks vastavates kohtades läbi. Kui oli aeg mullikad karjamaale lahti lasta, parandas sovhoos tara ära. 1979 (olin siis 14) sõitsin vahetult pärast seda jalgrattaga pahaaimamatult sisseharjunud marsruudil ega vaadanud üldse ette. Kuna tee läks allamäge, kihutasin täie hooga okastraati. Kätel ja jalgadel oli üle kahekümne haava ja üks pisike isegi naba juures. Kolmest suuremast haavast on mul armid reitel ja käsivarrel tänaseni alles, nii et kodukoha mälu on minu puhul täiesti käega katsutav.

Tegelikult elasin ma suurema osa aastast hoopis Saue alevis, praeguses linnas. Aga mu vanemate korter oli pisike ja kole, Pätsi-aegsest häärberist nelja korteriga elamuks ümber ehitatud majas. Tõsi, maja uhkuseks oli Aare Laanemets, kes tänu «Kevade» filmile oli juba ülipopulaarne. Ema sõnul olla Laanemets mulle koguni näärivana mänginud, aga seda ma kahjuks ei mäleta. Ja ega mind huvitanudki näärivana persoon, vaid kingid.

Mäe külas oli umbes 12 majapidamist. Enne Saue asula rajamist (viiekümnendate lõpus) oli see palju suurem ja ulatus mööda praegust Tõkke tänavat Saue jaamani. Suurem osa endisi maju on tänaseni alles, aga uusasustuse vahelt ei paista nad silma ja osa on ka tundmatuseni ümber ehitatud. Allesjäänud küla väiksuse tõttu ühendati see seitsmekümnendatel Aila külaga, millega meil pole mingit seost. Ajalooliselt kuuluvad nad hoopis eri valdadesse, vastavalt Keila ja Saue.

Hoolimata küla väiksusest oli külaelu siiski küllaltki elav. Kui ma päris väike olin, tehti isegi ühisjaanituld. Olid oma lits ja oma joodik – tütar ja ema. Tütre saatus oli õnnetu. Mingi suvaline mees pani ta põlema ning naine suri põletushaavadesse. Kummalisel kombel oli tütre isa ja ema abikaasa väga korralik inimene. Tegeles intensiivselt kodu-uurimisega ja ehitas pere jaoks uue maja. Vana müüs maha. Oli oma hull (vaikne). Oli isegi metsavaras, kes üle kümne suure tamme maha võttis ja küttepuudeks müüs.

Miks küla nimi Mäe oli, seda ma ei tea. Aga võrreldes Sauega oli seal siiski üks nii suure kaldega künkanõlv, millest sai nii kelgu kui suuskadega alla lasta. Ja nõlva taga oli Pikamäe talu. Aila nimega ei seostu mul muud, kui et umbes 20 aasta eest sain tuttavaks ühe kena neiuga, kelle eesnimi oli samuti Aila. See tegi rõõmu küll.

Küla majad moodustasid loperguse ringi, mille keskel oli tühi lage maa. Kuigi majade vahed olid suured, paistsid peaaegu kõik meie õuele ära. Külas oli üksainus lehm, Kuuse talus ja sealt me käisime vanaemaga kolmeliitrise piimamannerguga piima toomas. Liiter maksis 25 kopikat.

Valglinnastumine algas tasapisi juba üheksakümnendate alguses. Kerkisid uued suured kivimajad patoloogiliselt kurjade ketikoertega. Täie mahu võttis see aga umbes viie aasta eest, kui Kanaste talu maadel hakati välja jagama 34 ehituskrunti. Vähemalt pooled neist on juba täis ehitatud ning suur osa on neidki, kus ehitus juba käib. Ning uusi elamuid on kerkinud teistelegi kinnistutele. Ülejäänud endisele mullikate karjamaale, majade ja uute teede vahele on kasvanud männimets. Kuna need männid on kasvanud lagedal, mitte metsas, pole nad sirged nagu postid, vaid maaliliselt haralised. Paljudel on kena oranži tooniga koor. Nii et päris ilus mets on. Oluliseks elurikkuse suurendajaks on põldmarjad, mida vahepeal kasvas sööti jäänud maalappidel ja teeveertel otse massiliselt ja nüüdki pole saak laita.

Ma ei arva, et vanasti oli elu parem. Elu oli lihtsalt teistsugune. Mõnest uuest asjast on mulle palju kasu. Näiteks valgusfoorist, sest ilma selleta oli väga raske üle Kanama-Keila maantee pääseda, eriti väikese lapsega. Aga kui järgi mõelda, siis foori sundis rajama üha intensiivistuv autoliiklus. Ja see on juba jälle valglinnastumise süü. Praegu ehitatakse toosama maantee, mis on ka Aila küla piiriks, ümber neljarealiseks.

Nii et elu siinkandis keeb.

MINA ELASIN SIIN

Ooo Eestimaa, ooo sünnimaa

Kuni su küla veel elab, elad sina ka

Kirjuta ypsilonile oma kodukandist. Mitte sellest, mida teil kõike Tõraveres või Ihastes või Roosna-Allikul on (internet, RMK plats, vanadekodu), vaid tahaks mingeid isiklikke või niisama lahedaid lugusid koha pealt, mis konkreetselt seda kanti ilmestavad. Linna, linnaosa, alevit, küla. Eestis on pea 250 kohta, millest pooled ei kõneta kedagi üldse, aga võiksid.

Lood võiksid jääda 4000–6000 tähemärgi vahele, koos tühikutega, ja saata võib nad otse [e-mail]. Avaldatud tekstid on honoreeritud tekstid.