T, 27.09.2022
NÄHTUD FILMI AASTAAUHIND ⟩ Vivarium (2019)
Foto: Kaader filmist Vivarium (2019)
Martin Luiga
Vivarium (2019)
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Nähtud filmi aastaauhind on väike kultuuri organiseerimise meetod, mida viimastel aastatel juurutanud olen. Tänane kultuurimeedia, mis keskendub siiski paljuski «päevakajalisele» ning milles raamat läheb kolme kuuga vanaks, ei ole sobilik tööriist kultuuri organiseerimiseks. See on ebaorgaaniline ning muudab kultuuris eksisteerimise omamoodi tööks, millekski, milles pead kas rabelema, et ajaga kaasas käia, või siis tuleb sellele täielikult käega lüüa. Kunstinäituste puhul oleks see mõistetav – näitusele tõepoolest tuleb kohale jõuda, enne kui see kinni läheb – aga selline valmis tehtud asi nagu raamat või film on tehtud mõttega, et see oleks igavene, igavesti relevantne. Arusaadavatel põhjustel on meie huvi kultuuri vastu suunatud voolama samas sängis, nagu on kapitali huvi kultuuri vastu, niisama arusaadavatel põhjustel matkivad kapitali huvi erinevates vormides riigi rahastatud asutused – ühiskonna isandväärtused lihtsalt lekivad mitmesuguste mehhanismide kaudu igale poole. Mis muidugi ei tähenda, et sellega nõus peaks olema.

Sellest olukorrast välja tulemiseks võib olla tulus luua oma süsteem – inglise poeet William Blake ütles, et tuleb luua kas oma süsteem või olla kellegi teise süsteemi ori. Ja selles, mis puudutab teksti, oleme me tänapäeval õigupoolest üsna vabad. Siin tulebki esitada küsimus, kas me väärtustame kultuuri tähtsust oma elus sedavõrd, et sellele pühendada oma aega ja tähelepanu, mis on meie põhiressursid, ka raha on aja ja tähelepanu derivaat.

Siit võrsub jällegi küsimus, milleks inimene seda teeb, kaasaegse peavoolu diskursuse meelest on kultuur kui selline kas kasutu tilulilu – kultuuri piire võib tõmmata muidugi siia ja sinna, ühe kunstiala esindaja võib vabalt arvata, et mõni teine kunstiala on kas ülepea mõttetu või oma tänases üldvormis ebaõnnestunud – või on tema tähendus midagi esoteerilist, selline omamoodi maagiline fluidum, mis peaks elu tähendusega täitma ja meid seeläbi ülendama – või siis üks järjekordne iselaadi kaup.

Mina ütleksin, et kultuur varustab meid sümbolite ja mõttemustritega, mida on võimalik mujal kasutada. See ei ole selline lihtne operatsioon, et loed äriõpikut ja siis oled (või ei ole) parem äritegija. Tihtilugu tuleb tulemust oodata näiteks kümme aastat. Sellest hoolimata, et otsest ja mõõdetavat kasu ei ole, tuleks siiski arvata, et sellel, et eliit armastab oma lastele klassikalist haridust anda, ning ka sellel, et meie esivanemate maailmapilt toetus loomismüüdile, on mõlemil mingi ilmne kasu.

Esimene, mis kultuuri puhul võib hirmutada, on kvantiteedi probleem. Keskmine nõukogudeaegne kodune raamatukogu tekitab tänapäevasel inimesel, kes on enamjaolt ülekoormatud tunde «millal ma neid kõiki lugema peaks?», mis on obsessiiv-kompulsiivne tunne, piiripealne, «kõik või mitte midagi», samuti sisendab see inimesse mõtteid oma surelikkuse kohta ja ülepea näitab indiviidi tema enda silmis väikesena – tõsi on, et raamatuid ja kunsti on rohkem, kui inimene oma eluajaga ära lugeda ja vaadata jõuab, isegi kui tal on haruldane võimalus pühendada kogu oma elu peaasjalikult sellele.

Seega pakuksin ma akadeemilise lugemise (kirjandus või filosoofia koosnevad teatavatest korpustest, mis tuleb ilmtingimata ära lugeda, soovitatavalt kiiremini) ja spetsialiseerunud lugemise (loen ainult krimikirjandust või parapsühholoogiat või vandenõuteooriaid või Hitleri elulugusid) kõrvale ka eksperimentaalset lugemist. Radikaalsema näitena tooksin Robert Kurvitza eksperimentaalse lugemise, mille sisuks oli otsus, et on hulk teoseid, mida ta tervikuna ilmselt kunagi ei loe, aga et ta võtab ja loeb lõppe, et saada teada midagi olulist spetsiifiliselt lugude lõppude kohta.

Üks tüdruk, keda ma tean, kellel on silmapaistvad teadmised astroloogia ja muude esoteeriliste teadmiste kohta ja kes on neli aastat oma elust moslemina veetnud, luges jällegi Per Wahlöö «31 korruse hukku» nii, et lehitses ja luges siit-sealt, ja ütles, et sai üsna selge pildi. (Muide, erinevalt tänapäeva peavoolu liberaalidest leian ma, et kõik teadmise vormid on valiidsed, kaasa arvatud religioosne, intuitiivne, poeetiline teadmine. See on mingi mõtteviis, mille abil saavutatakse mingeid tulemusi, ilmselt sobib mõni mõtteviis mõnele valdkonnale paremini ja kvaliteet ei ole kunagi tagatud – nagu on olemas paremat ja halvemat teadust ja kirjandust, nii on olemas ka oma eesmärkide suhtes kvaliteetsemat ja vähem kvaliteetset esoteerikat.)

Nagu võib rääkida kvaliteedist kirjutamise juures, nii võib sellest rääkida ka lugemise puhul. Ei ole sugugi kindel, et see, kes loeb ühe kuuga kümme raamatut läbi, on paremas olukorras kui too, kes loeb ühte raamatut kolm kuud ja siis üheksa kuud mõtleb selle üle. Igal juhul võib eeldada sootuks erinevaid tulemusi.

Mina soovitaks hoida asju inimlikes mõõtmetes. Inimese mõõt on kümme, tal on kümme sõrme. Koostada nimekiri kümnest raamatust, laulust, albumist, kunstiteosest, filmist, loojast või teistsuguse ala inimesest, kes tunduvad tähtsad. Nimekirju endid võib samuti aeglaselt koostada. Siin on tähtis usaldada oma tunnet, kui miski tundub tähtis, siis ta enamasti ongi, ainult see jääb lahtiseks, miks täpselt – Hegel ütles ka, et inimesed tunnevad tähtsad asjad enamasti ära, isegi kui nad neist valesti aru saavad. Võib ka kirja panna, miks üks või teine teos oluline tundub – äärmuslikul juhul võib seda väljendada ka üheainsa sõna või lausega. Alati saab hiljem tagasi tulla ja lisada veel mõne sõna või lause.

Aga nähtud filmi aastaauhind 2022 läheb kolm aastat vanale Iiri-Belgia-Taani koostöös valminud mängufilmile «Vivarium». Film on oma süžeelt väga lihtne ja lööv, tegemist on ulmestsenaariumiga, mis on nimelt tänu oma lahtisusele ja lahtiseletamatusele tõlgendustele äärmiselt avatud. Ta räägib ühe loo, mis esitab mitmeid küsimusi või siis ühe küsimuse mitmes eri vormis.

Film algab looduskaadritega: käopoeg lükkab teisi pesaasukaid üle pesaääre. Kiirluup. Käopoeg kasvab. Laps, nooremas koolieas, märkab surnud linnupoegi, küsib õpetaja käest, miks nad surnud on, õpetaja arvab, et äkki kägu tegi. «Miks kägu endale pesa ei tee nagu teised linnud?»

«Nii need asjad juba kord on.»

«Asjad on nõmedalt.» 

See väike tüdruk kujutab endast selle filmi moraalset selgroogu. Puu otsast ronib alla õpetaja arboristist boyfriend, talt küsitakse, ega tema kägu pole, boyfriend matab hukkunud linnukesed maha. Väike tüdruk lahkub ja nii ka noorpaar.

Kuigivõrd rikkad nad pole, aga oma kodu on ikka vaja, lähevad kinnisvaramaakleri juurde. Kinnisvaramaakler on selline naljakas, viib noored ebamaale, mis koosneb ühesugustest rohelistest majadest, ja kaob ise ära. Noored üritavad erinevate meetoditega ebamaalt minema pääseda. Edutult. Nendeni toimetatakse toit, ent pole näha, kuidas. Järgmisel päeval toimetatakse nende juurde titt karbi sees, juurde on kirjutatud, et kasvatage suureks, siis lastakse nad vabaks. Eks nad siis hakkavadki titte kasvatama.

Titt kasvab väga kiiresti, selline natuke vanapagana lapse moodi, kindlasti mitte täiesti inimlik, kinnisvaramaaklerit meenutad, kordab tihtilugu oma kasuvanemate ütlusi täpselt nende häälega ja on kohutavalt närvidelekäiv. Kasuvanemad valavad oma frustratsiooni käopoja peale välja, seegi ei jäta samaga vastamata.

Mingist hetkest hakkab käopoeg televiisorit vaatama. Televiisorist tulevad mõistetamatud must-valged optilised mustrid, jääb mulje, nagu käopoeg orienteeruks mustrimaailmas telekineesi kaudu, mõjutades vaadatavat pilti ilma abivahendita. Mees tõmbub enesesse ja kaevab aeda suurt auku, otsekui sealtkaudu oleks võimalik sisse saada, naine üritab «lahendada poisi mõistatust», mispeale poisiga kontakteerub tema tõeline perekond – talle seletatakse, «mis värk on», mida ta aga kasuperega ei jaga.

«Värk» on, et kasuperet ei vabastata kunagi. Nende osa on surra. Nii juhtubki. Üritus kasupoega kirkaga maha lüüa luhtub, kasuema satub kasupoega jälitades ebamaailma vahelistesse käikudesse, mis tõestavad vaid seda, et lisaks peategelastele on samamoodi lõksus palju inimesi. Peategelased jäävad nõrgaks ja surevad, käopoeg läheb kinnisvarabüroosse uusi ohvreid ootama.

Just filmi premissi esituse ühesus ja kategoorilisus muudavad nii tungivaks selle esitatavad küsimused: kõigepealt muidugi, mille metafoor see võiks olla, ja siis, mis oleks võinud teha paremini, kas sellel olukorral oli lahendus või vähemalt selle lootus.

Vivariumi lõpulaulu valime ka üheks kolmest suvelaulust. Teised kaks suvelaulu on Tommy Lee Spartani «Step Middle Day» ja Michael Jacksoni «Smooth Criminal».

Läinud aasta vaadatud filmi aastaauhind läks mängufilmile "Rannaparm" (The Beach Bum, 2019) , varem pole seda konkreetset auhinda välja antud, küll aga on aastal 2020 "Augu" projekti raames koostatud üldisem kümnendil vaadatud filmide paremiku loend: https://martinluiga.wordpress.com/2020/09/01/national-megatape-16a-twelve-films/

Tagasi üles